Kraken
Kraken on hiiglaslike mõõtmetega peajalgsetesarnane legendaarne merekoletis Skandinaavia folklooris, kes on tuntud näiteks Islandi meremeeste kirjelduste järgi. Kraken ilmub tegelaskujuna raamatutes, filmides, mängudes ja muudes teostes.
Esimese üksikasjaliku mererahva folkloori kokkuvõtte krakeni kohta tegi Taani loodusteadlane Eric Pontoppidan, Bergeni piiskop (1698–1764) oma teoses "Det første Forsøg paa Norges naturlige Historie" (Copenhagen, 1752). Eric Pontoppidan kirjutas, et kraken kujutab endast suurt looma, kes on "ujuva saare suurune". Pontoppidani kirjelduste järgi on kraken võimeline kombitsatega haarama ning merepõhja tõmbama ka kõige suurema sõjalaeva. Palju ohtlikum on laevade jaoks veekeeris, mis tekib, kui kraken oma kombitsatega haarab laeva mastidest kinni ja veab laeva suure kiirusega merepõhja[1].
Pontoppidani sõnul ajab kraken segi meremeeste ja kartograafide mõttemaailma, kuna meremehed arvavad sageli, et näevad saart, kuid teisel korral samast kohast möödumisel pole seda saart enam olemas[1].
Pontoppidani meremehed väitsid, et kraken vajab neelatud toidu seedimiseks kolm kuud. Selle aja jooksul eraldab kraken väga palju väljaheiteid, mis põhjustab kalade järgnemist. Kalu on nii palju, et nad tekitavad krakeni ümber pilve, et teda oleks raskem märgata. Kui kaluril on erakordne saak, ütlevad teised kalamehed tema kohta: ta "kalastab krakenil"[1].
Krakenil on kolmkümmend kombitsat, mis on kaetud teravate iminappadega. Kraken võib muuta ennast saareks ja oodata, et meremehed saarele tuleksid, seejärel nad aga ära süüa. Kraken võib ka merepõhjas järjepanu mitusada aastat magada[2].
Ingliskeelses väljaandes St. James Chronicle 1770. aastate lõpus olid esitatud tõendid Robert Jamesoni ja tema laeva meremeeste 1774. aastal nähtud krakeni kehast, mis oli kuni 1,5 miili pikk (umbes 2,4 kilomeetrit) ja 9,1 meetrit kõrge, mis ilmus ja kadus veest mitu korda ning seejärel sukeldus ja kadus lainete vahel. Pärast seda leidsid meremehed sellest kohast suure hulga kalu, mis täitsid peaaegu kogu laeva. Seda tunnistati kohtus vande all[3].
15. septembril 1768 ilmus ajalehes Sankt-Peterburgskije vedomosti (Санкт-Петербургские ведомости) Norrast Šotimaale sõitnud laeva Margaret meeskonna tunnistus: "Nad nägid seda nagu kõik teisedki meremehed, umbes ühe Inglise miili kaugusel nägid nad hiiglaslikku olendit, kes oli vähemalt ühe Inglise miili pikkune ning kelle hall keha tundus neile saarekujulisena. Nad vaatasid teda 50 minutit ning pärast seda vajus see koletis vaikselt merepõhja."[4].