Kraft durch Freude

Natsionaalsotsialistlik ühendus Kraft durch Freude (KdF; 'Jõud rõõmu läbi'; Eestis tuntud nime Puhkus ja Elurõõm all) oli poliitiline organisatsioon, mille ülesandeks oli kujundada, kontrollida ja tasalülitada saksa rahva vaba aja sisustamise viise.

Organisatsioon tegutses aastatel 1933–1945, kuid enamik projekte lõppes Teise maailmasõja algusega 1939. aastal. KdF oli Saksa Töörinde (Deutsche Arbeitsfront, DAF) allorganisatsioon. Koos Reisi-, Matka- ja Puhkuseametiga (Amt für Reisen, Wandern und Urlaub), mis korraldas reise nii maal kui ka merel, oli KdF ühtlasi Kolmanda Riigi suurim reisikorraldaja.

KdF-i loomiseks andsid tõuke ühelt poolt palgatöötajate puhkuse pikendamine ja teiselt poolt sarnase organisatsiooni olemasolu Itaalias.

Juba Weimari vabariigi ajal oli peaaegu kõigil töölistel õigus iga-aastasele palgalisele puhkusele ning tööliste ja teenistujate keskmine puhkusepäevade arv oli tõusnud 8 kuni 12 päevani. Siiski oleks reeglina vaid staažikamatel töötajatel jätkunud puhkusepäevi pikema reisi jaoks. Natsionaalsotsialistid pikendasid puhkust kahele-kolmele nädalale aastas, kuigi see ei olnud tollal veel seadusega reguleeritud. Lubadusega veelgi pikendada töövõtjate puhkust ja lühendada nende tööaega võitis natsionaalsotsialistlik valitsus osa varem marksistlikult või sotsiaaldemokraatlikult meelestatud töötajaskonnast enda poole.

Teisalt oli Benito Mussolini juhitud fašistlikus Itaalias juba alates 1925. aastast tegutsenud vaba aja organisatsioon Opera Nazionale Dopolavoro (Rahvuslik Vaba Aja Ühendus). Saksa Töörinde juht Robert Ley oli sellega 1929. aastal Itaalias käies tutvunud ning kui Saksamaal tulid võimule natsionaalsotsialistid, tegi ta ettepaneku luua ka Saksamaal sarnane organisatsioon. Esmalt tahtsid natsionaalsotsialistid panna oma ühendusele itaallaste eeskujul nimeks Feierabendwerk Nach der Arbeit (Vabaajategevus Pärast Tööd); lõpuks valitud nimi Kraft durch Freude osutus aga propagandistlikuks lööklausena märksa mõjusamaks.

Olulist osa KdF-i kavandamisel etendas Robert Ley, kes DAF- i juhina pidi juhtima ka vabaajategevust.

14. novembril 1933 kiitis Adolf Hitler organisatsiooni loomise plaani heaks. Ametlikult asutati see kaks nädalat hiljem, 27. novembril 1933, Saksa Töörinde erakorralisel koosolekul, millest võtsid osa ka Rudolf Heß (portfellita minister, Hitleri asetäitja) ja Joseph Goebbels (rahvateavitamise ja propaganda minister). ´24. oktoobril 1934 välja antud määrusega allutati KdF DAF-ile.

KdF-i eesmärk oli parandada rahva tervist ja tööjõudlust, et suurendada ettevõtete tootlikkust ja valmistada inimesi ette sõjaks. 1934. aastal kuulutati, et organisatsiooni eesmärk on luua natsionaalsotsialistlik rahvuskogukond ning täiustada ja õilistada saksa inimest. Töölised pidid ammutama jõudu (Kraft) elutervest rõõmust (Freude), mitte pahelisest ja loiutavast lõbust (Vergnügen). Täpselt välja arvestatud ja plaanitud vaba aeg pidi andma töörahvale "tugevad närvid" ja saksa inimest õilistama.

Sakslastele eeskujuks olnud Itaalia organisatsioon koondas vaid töövõtjaid. KdF-i liikmeks said aga ühtviisi nii töövõtjad kui ka tööandjad. Ei tahetud, et tekiks eraldi töölisorganisatsioon, mis võinuks kujutada endast poliitilist ohtu. Rõhutati klassivaba "rahvakogukonna" ideed, eri seisuste ja elukutsete ühendusi ei soositud. Ametlikult oli eesmärk "töörahu säilitamine töötajate lepitamise abil". Seega pidi KdF eelkõige tagama riigis rahu, võimaldades töölistele seda, mida oli seni saanud endale lubada vaid ülemkiht – reisimist ning piisaval hulgal hästi sisustatud vaba aega. Sellega püüti muu hulgas trumbata üle marksiste, kes natsipropaganda sõnul küll lubasid töölistele sisukat vaba aega, kuid ei täitnud seda lubadust kunagi. Tegelikult pakkusid 1920ndatel siiski mitmed ametiühingud ja teised töölisorganisatsioonid vähesel määral oma liikmetele soodsaid reisipakette.

Natsionaalsotsialistliku ideoloogia kohaselt ei tohtinud vaba aeg olla omaette eesmärk, vaid see pidi teenima riigi ja rahva huve. KdF-i ametlik eesmärk oli "luua uus saksa inimene ja uus saksa ühiskonnakord. Poliitilistele ja majanduslikele uuendustele järgneb saksa rahvakogukonna ühiskondlik-kultuuriline ümberkorraldamine". Teisalt pidi see nagu teisedki natsionaalsotsialistlikud organisatsioonid aitama valmistuda sõjaks, sest terve ja teotahteline rahvas oli natsionaalsotsialistide arvates ka valmis astuma sõtta. Tootmise kasv, mida loodeti saavutada KdF-i programmiga, oli kavandatud relvatööstuse laiendamiseks. Neist eesmärkidest räägiti avalikult aga alles vahetult enne sõja algust.

KdF-i põhimõtted tuginesid sotsioloogilistele uurimustele, mille kohaselt industriaalühiskonnas, teilorismi ja fordismi tingimustes, muserdas ja kurnas üha tõhusamaks muutuv töökorraldus töölisi üha enam nii füüsiliselt kui vaimselt. Saksamaa Töörinde juht Robert Ley lähtus sellest, et töölised peavad saama vabal ajal puhata. Puhkus polnud aga mõeldud igavlemiseks ega meelelahutuseks. See pidi taastama töötajate jõuvarud ning andma neile töötamiseks jaksu ja energiat. KdF-i programmi abil, mis hõlmas muu hulgas teatriskäike ning soodsaid puhkusereise ja ringsõite, püüdsid natsionaalsotsialistid teha Saksamaast "heaoludiktatuuri" (Wohlfühldiktatur^[1]). Ley tsiteeris järgmisi Hitleri sõnu: "'Tahan, et töölisele tagataks piisav ametipuhkus ja et tehtaks kõik, et ta saaks veeta nii selle kui ka kogu ülejäänud vaba aja tõeliselt puhates. See on minu soov, sest ma tahan tugevate närvidega rahvast, sest ainult koos sellise rahvaga, kes ei kaota närvi, saab teha tõeliselt suurt poliitikat."

Kultuurilises plaanis peeti oluliseks tugevdada kodukohatunnet, rahvuslikku uhkust ja ühtekuuluvustunnet. Üheskoos veedetud vaba aeg pidi liitma sakslased tugevaks, teistest rahvastest paremaks kogukonnaks. Välisreisid teenisid korraga kahte eesmärki: demonstreerida võõrsil saksa rahva eneseteadvust ning näidata inimestele, et kodumaal on elu parem kui teistes riikides. Maailmale pidi jääma mulje Saksamaast kui tugevast ja rahumeelsest riigist.

KdF korraldas kireva kavaga õhtuid, võimlemist, ujumis- ja õmbluskursusi, maleturniire ja kontserte. Rõhku pandi ka täiskasvanuharidusele ja külakaunistuskampaaniatele. Küla pidi peegeldama natsionaalsotsialistlikke väärtusi rohujuuretasandil. Selleks korraldati kõige kaunima ja eeskujulikuma küla võistlusi.

KdF-i ulatuslikem tegevusala oli ekskursioonide ja reiside korraldamine. Selle eest vastutas KdF-i allüksus Reisi-, Matka- ja Puhkuseamet, mille tegevusest tuli umbes neli viiendikku kogu organisatsiooni käibest. KdF-i tuntuimad projektid:

• KdF-Wagen (KdF-auto): seda projekti rahastati nn KdF-auto hoiukaartide (Kdf-Wagen-Sparkarten) abil, millele inimesed kogusid autoostuks raha, kuid auto tootmiseni ei jõutud kunagi;
• Lõbureisilaevad Wilhelm Gustloff, Der Deutsche, Dresden II ja Robert Ley;
• Prora merekuurordi rajamine Rügeni saarel (ei valminud).

„Kraft durch Freude” sai ka filmistuudio Wien-Film deviisiks. See asutati Austrias 1938. aastal, pärast seda kui natsionaalsotsialistid olid riigi vallutanud.