Kinnine kohus

"Kinnine kohus" (prantsuse "Huis clos") on Prantsuse näitekirjaniku Jean-Paul Sartre 1944. aastal ilmunud eksistentsialistik näidend. Algupärane pealkiri on prantsuskeelne vaste õiguslikule terminile in camera, mis viitab vestlusele kinnises ringis. Näidendi esietendus toimus 1944. aasta mais, Vieux-Colombier'i teatris, Pariisis. Näidendi alguses leiavad kolm peategelast end võõrast ruumist. See kujutab endast teispoolsust, kus tegelasi karistatakse, neid igaveseks üheskoos samasse ruumi sulgedes. Näidendist on pärit ka Sartre' laialt levinud, kuid tihti valesti mõistetud tsitaat^[1] "Põrgu, see on teised inimesed" (prantsuse "L'enfer, c'est les autres"). See osutab Sartre' ideele, et juba teise inimese võimalik eksistents sunnib inimest vaatlema ennast kui objekti ning nägema enda maailma nii, nagu näevad seda teised ning selle põhjustatud ontoloogilistele kannatustele^[2][3][4].

Raamatu eestikeelne tõlge anti välja 1989. aastal kirjastuses Eesti Raamat. Eestikeelses raamatus on "Kinnine kohus" koos Sartre'i teise väga populaarse näidendiga, "Altona vangid". Raamatu tõlkisid prantsuse keelest Eha Vasara ja Tatjana Hallap; kaane kujundas Andres Tali.^[5]

Kolm hukkamõistetud hinge, Joseph Garcin, Inés Serrano ja Estelle Rigault, on toodud salapärase toapoisi poolt Põrgu, ühte ja samasse ruumi ning sinna lukustatud. Nad kõik olid oodanud erinevaid piinariistu, mis neid igaveseks karistama jääksid, kuid selle asemel leiavad nad end tavalisest, uusbarokilikus stiilis kaunistatud toast. Algselt keelduvad kõik oma hukatuse põhjusi tunnistamast: Joseph väidab, et ta hukati sellepärast, et ta oli patsifist ning Estelle väidab, et tegemist on veaga; Inés on ainuke, kes nõuab, et nad iseendale valetamise lõpetaksid ning oma moraalsed patud üles tunnistaksid. Ta keeldub uskumast, et nad kõik sattusid samasse ruumi juhuse tõttu ning saab varsti aru, et neid on kokku määratud, et nad üksteist armetuks muudaksid; ta jõuab järeldusele, et nemad ongi üksteise piinajad.

Joseph soovitab, et nad jätaksid üksteist rahule ja vaikiksid, ent Inés võtab üles laulu hukkamisest ja Estelle hakkab edevusest peeglit otsima, et oma välimust korrastada. Inés üritab Estelle't võrgutada, pakkudes iseennast tema "peegliks", rääkides talle kõigest, mida ta näeb, kuid see hoopis hirmutab Estelle't. Varsti saab selgeks, et Inés on huvitatud Estelle'st ja Estelle Josephist ja Joseph pole huvitatud kummastki naisest.

Pärast pikka vaidlemist otsustavad kõik oma kuriteod üles tunnistada, et nad teaksid, mida üksteiselt oodata. Joseph pettis oma naist ja käitus temaga halvasti; Inés võrgutas oma nõo naise nendega samas majas elades; ning Estelle'l oli afäär, mille tagajärjel sündinud lapse ta tappis, põhjustades sellega lapse isa enesetapu. Ülestunnistustest hoolimata käivad nad siiski üksteisele närvidele. Joseph hakkab lõpuks himuralt käituva Estelle'i eskaleeruvatele lähenemiskatsetele järele andma, mis ajab Inése hulluks. Josephit segavad pidevalt ta enda süümepiinad ja ta anub Estelle't, et too talle kinnitaks, et ta ei olnud argpüks, kui oma riigist sõjaajal põgenes. Samal ajal, kui Estelle teda lohutab, ütleb talle Inés, et Estelle ainult teeskleb Josephisse kiindumist, et ta saaks veelkord mehega olla – ükskõik millisega.

Sellega põhjustab Inés Josephi äkilise põgenemiskatse. Olles mitmeid kordi proovinud tulutult ust avada, lendab see äkitselt seletamatult lahti, kuid Joseph ei suuda millegipärast lahkuda ja teised kaks samuti mitte. Ta väidab, et teda pole võimalik päästa enne, kui Inés teda täielikult usaldama hakkab. Inés keeldub, öeldes, et ta on ilmselge argpüks ja lubades ta elu igavesti väljakannatamatuks muuta. Joseph jõuab järeldusele, et "Põrgu, see on teised inimesed", rohkem kui piinarelvad ja füüsiline karistus. Estelle üritab Josephile uuesti külge lüüa, kuid Joseph väidab, et ei saa armatseda, kui Inés pealt vaatab. Estelle vihastab ja pussitab Inést järjepidevalt pabernoaga. Kuna nad kõik on juba niikuinii surnud, ei avalda rünnak Inésele mingit mõju ja Inés pussitab innutult ennast ka ise, lõpuks naerma hakates. Estelle kommenteerib seal igaveks lõksus olemist ja hakkab samuti naerma; kõik kolm ühinevad pikas naerupahvakus, kuni Joseph lõpetab sõnadega "Eh bien, continuons..." ("No hästi, jätkame...").

Joseph Garcin – Garcini argpüksus ja kalkus põhjustasid ta noore naise surma. Ta on pärit Rio de Janeirost, Brasiiliast ning põgenes oma väeosast sõjalise konflikti ajal. Ta polnud oma naisele truu – ta meenutab ilma igasuguse kaastundeta, kuidas ta ühel õhtul võõra naise koju tõi ja kuidas järgmisel hommikul lasi oma naisel, kes terve öö nende tegevusi pealt pidi kuulama, neile kohvi serveerida. Esialgu ta vihkab Inést, kuna too mõistab ta nõrkusi, ja ihaldab Estelle’t, kuna tunneb, et Estelle kohtleb teda kui meest ning selle tõttu muutubki ta mehelikuks. Näidendi lõpuks mõistab Joseph seda, et kuna Inés teab arguse ja pahelisuse tähendust, on ta ainuke, kelle käe läbi Garcinile ta patud andeks antakse ning ta lunastatakse (kui lunastus on üldse võimalik).

Ameerika tõlkija Paul Bowlesi hilisemas tõlkes nimetatakse Garcin ümber Vincent Cradeau'ks.

Inès Serrano – Ines siseneb ruumi teisena. Homoseksuaalne postiametnik, kelle patt seisnes selles, et ta pööras naise oma abikaasa vastu, mõjutades naise ettekujutust oma abikaasast ja mehe sellele järgnevast mõrvast (kes oli Inése nõbu). Ines tundub olevat ainus, kes mõistab arvamuse võimu teiste üle, manipuleerides kogu näidendi jooksul Estelle'i ja Garcini arvamustega neist endist ja üksteisest. Ta on avameelne kurjade tegude suhtes, mida tema, Garcin ja Estelle on korda saatnud. Ta tunnistab ausalt, et on julm inimene.

Estelle Rigault – Estelle on kõrgemast seltskonnast pärit naisterahvas, kes abiellus vanema mehega ta raha pärast. Tal oli afäär noorema mehega, kes Estelle'sse ära armus, kuigi Estelle'i jaoks ei tähendanud afäär midagi. Estelle jääb afäärist rasedaks ja sünnitab lapse, kelle ta järve uputab. See viib ta armukese enesetapuni. Näidendi vältel üritab Estelle Garcinile külge lüüa, et ennast mehe kaudu naisena defineerida. Tema pattudeks on petmine ja mõrv (mis põhjustas ka enesetapu). Ta ihaldab 'mehelikke mehi', milline Garcin püüab ise olla.

Toapoiss – Toapoiss siseneb ruumi iga tegelasega, kuid tema ainus tõeline dialoog on Garciniga. Me saame tema kohta vähe teada, välja arvatud see, et tema onu on kammermeister ning tal puuduvad silmalaud, mis seob teda otseselt Garciniga, sest Garcini silmalaud on atrofeerunud.

Näidend võeti publiku poolt väga hästi vastu. Selle 1946. aasta esietendusel Ameerikas, Biltmore'i teatris, kirjeldas kriitik Stark Young New Republic's näidendit kui "uue teatri fenomeni – esitatud jube üle terve mandri" ja kirjutas, et "Seda peaks nägema, meeldigu see sulle või mitte."

• Huis Clos (1954), režissöör Jaqcueline Audry^[10]
• Sinners Go to Hell (1962), režissöör Tad Danielewski^[11]
• The Wednesday Play, episood "In Camera" (1964), režissöör Philip Saville^[12][13]
• No Exit (2006), režissöör Etienne Kallos^[14]
• No Exit (2014), režissöör Matthew Roe^[15]
• No Exit (2017), režissöör Loredana Volpe^[16]

Eestis on "Kinnist kohust" lavastatud kaks korda. 2011. aastal esitas Orissaare kultuurimaja näitering "Timukat", mis oli "Kinnise kohuse" kohandatud ja kärbitud versioon^[17]. 2015. aastal esitati "Kinnist kohust" Frankofooniakuu raames Theatrumis, koostöös Prantsuse Instituudiga. Etendus toimus prantsuse keeles, inglis- ja venekeelsete subtiitritega^[18].

• http://www.ife.ee/sartrei-kinnine-kohus-19-03-ja-20-03-kell-19-00-theatrum/
• http://www.kultuurinfo.ee/syndmus/kinnine-kohus-huis-clos/
• https://www.saartehaal.ee/2011/04/20/orissaare-timukad/
• "Kinnise kohuse" ingliskeelne süžee
• "Kinnise kohuse" ingliskeelne süžee Archive.org
• "Kinnise kohuse" ingliskeelne kokkuvõte SparkNotes'is
• https://www.vanaraamat.ee/Jean-Paul_Sartre_Kinnine_kohus_Altona_vangid_naidendid_Eesti_Raamat_1989_3501-47.htm
• https://www.antikvariaat.eu/tr%C3%BCkis/kinnine-kohus-altona-vangid/7384
• https://www.youtube.com/watch?v=CShjxal-TVg
• https://www.youtube.com/watch?v=q3JEpiaER-w