Keskkõrv

Keskkõrv (ladina keeles auris media) on paljudel selgroogsetel peas paiknev kõrva osa. Keskkõrv on täidetud õhuga.

Keskkõrva areng, anatoomia, morfoloogia, funktsioonid ja patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Madudel on keskkõrv jalusena olemas, see lõpeb ovaalaknaga. Kuid kuna maod õhu kaudu levivaid võnkeid peaaegu ei kuule, siis on vähe tõenäoline, et keskkõrv neil kuulmisel osaleb.

Keskkõrv koosneb trummiõõnest, kolmest kuulmeluukesest ja kuulmetõrvest.^[1] Keskkõrv piirneb ühelt poolt trummikilega ja teiselt poolt esiku- ehk ovaalaknaga. Keskkõrv on kõrge ja kitsas ning täidetud õhuga, mis pääseb sinna ninaneelust algava kitsa toru kaudu. Seda toru nimetatakse Eustachi tõriks ehk kuulmetõriks ning see avaneb neelamise ja haigutamise ajal. Kuulmetõri tagab, et oleks ühesuguse õhurõhk mõlemal pool trummikilet. Keskkõrvas muundatakse helirõhu võnkumine mehaaniliseks võnkumiseks trummikile abil. Trummikile edastab võnked trummiõõnde kolmele kuulmeluukesele – vasarale, alasile ja jalusele.^[1] Vasar on kinnitatud trummikile külge. Alasi kaudu antakse vasara võnkumine edasi jalusele, mis on kinnitatud ovaalakna väikese membraani külge. Kui luukesed hakkavad võnkuma, siis tõukab ja tõmbab jalus membraani, mis katab ovaalset aknakest. Ovaalakna kaudu avaneb sissepääs teosse.

Trummikile võngete ülekandmisel ovaalaknale käituvad luukesed kangide reana, mille toimel ülekantav jõud võib vaiksete helide puhul suureneda kolm korda. Ülekanne on korraldatud nii, et väike rõhk suurele pinnale teisendatakse suuremaks rõhuks väiksemale pinnale, sest trummikile pindala on 15–30 korda suurem kui ovaalakna pindala.

Kuulmekile poolt edastatavad võnked kantakse kuulmeluukeste abil sisekõrva.

Keskkõrva võivad ohustada liigkiired õhurõhumuutused, aga ka mitmesugused keskkõrvapõletikud (äge, bakteriaalne, liiteline, sekretoorne, seroosne ja krooniline keskkõrvapõletik).