Keava linnamägi

Keava linnamägi on linnamägi Raplamaal Kehtna vallas Linnaaluste külas.

Keava linnamäel oli muistse Harjumaa kõige lõunapoolsem Kalevipoja sängi tüüpi linnus. Selle rajamise ajaks peetakse I aastatuhande lõppu m.a.j. Linnuse ehitamiseks kasutati 6–7 meetri kõrguste järskude nõlvadega pikliku kruusaseljandiku üht otsa, mille suhteline kõrgus ulatub 13,6 meetrini. Linnuse õu on umbes 80×30 meetrit suur. Linnuse umbes 24 aari suurust õuepinda ümbritseb ka külgedelt madalam vall (välja arvatud põhjapoolne nurk), mis oli ilmselt aluseks palkidest kaitseseinale.

Mõlemale otsale tuli kuhjata 2,5 meetri kõrgused vallid ja nende välisjalamile kaevata kraavid. Kuigi pikikülgedel on vall madalam, on järsu seljakunõlva kõrgus seal 15–18 meetrit. Linnuse õue nurgas on üks kividega täidetud lohk, mida peetakse endiseks kaevuasemeks.

Linnust uuriti arheoloogiliselt aastatel 2001–2006.^[1] Välisilme järgi võis arvata, et linnus oli kasutusel 9.–12. sajandil.^[viide?] Väljakaevamised tuvastasid, et linnamägi oli linnuse asemena kasutusel 5.–13. sajandini. 1904. aastal leiti sealt 11.–12. sajandile iseloomulik 42 sentimeetri pikkune torkoda ots. Väljakaevamistel avastati 137 artefakti ja 1680 potikildu.^[2]

Arheoloogilistel väljakaevamistel on linnamäel tuvastatud viis erinevat ehitusjärku. Esimene rajatud linnus asus seal 5.–6. sajandil, teine (7.)8.–9. sajandil, kolmas 10. sajandist kuni 11. sajandi algupooleni. Kaks varasemat linnust olid püsiasustuseta ja arvatavasti kasutusel vaid ohuolukorras. Linnamäe lähedal avastatud avaasulates elasid linnuse ehitajad. Linnamäe kolmandast ehitusfaasist pärinevad nõrgad jäljed püsiasustusest – tõenäoliselt elas seal vähemalt ajutiselt (juhtiv) perekond või linnuse valvurid. Väljakaevamistel avastatud linnamäe põhjanurgas avastatud salakäigu varaseim versioon võib pärineda samuti sellest ajast.^[1] Keava linnuse juurest avastatud asulat on pindala, kultuurkihi ulatuse ja paksuse ning rohkete leitud savinõukildude tõttu peetud üheks Eesti ala suuremaks viikingiaegseks (9.–11. sajandi keskpaik) asustuskeskuseks.^[3] Kõik kolm varasemat linnust olid suhteliselt nõrgalt kindlustatud.^[1]

Kolmanda Keava linnuse hävitamist võib olla mainitud Vana-Vene kroonikates. 1030. aastal oli Kiievi-Vene suurvürst Jaroslav Tark võitnud tšuude ja rajanud Jurjevi linnuse. Kui suurvürst 1054. aastal suri, sai Kiievi ja Novgorodimaa valitsejaks tema poeg Izjaslav Jaroslavitš, kes üritas oma mõjuala laiendada. Kroonikate kohaselt ründas Izjaslavi poolt Novgorodi asehalduriks määratud Ostromir samal aastal tšuude, kuid ta sai koos paljude teiste novgorodlastega surma. Seepeale läks Izjaslav ise tšuudide vastu ja vallutas Kedepiv-i linnuse (осек Кедипив). Kroonik tõlkis selle nime ka vene keelde: solntsa ruka ('päikese käsi'). Seega sisaldab Kedepiv arvatavasti arhailisi vorme eesti sõnadest "käe" ("käden") ja "päike". Kuna veel 1410 kandis Keava küla nime Kedempe, siis peetakse tõenäoliseks, et Izjaslav vallutas muistsel Harjumaal asunud Keava linnuse. Samas tähendas sõna осек vana-vene keeles metsa rajatud raidtõket, mis võib osutada, et keavalased olid mingil põhjusel otsustanud taanduda kuhugi ajutisse pelgupaika metsas või rabasaarel. Teisalt on arvatud, et selle sõnaga tähistati lihtsalt asjaolu, et linnuse kaitsesein oli puidust. Linnuse enda juurest kindlaid märke novgorodlaste rünnakust (nt venepäraseid nooleotsi) leitud pole.^[1][3][4]

Sündmuste kroonikas antud dateeringutes on kaheldud ja peetud usutavamaks 1059. või 1060. aastat. Kuna 1060. aastal toimus kroonikate kohaselt Izjaslavi sõjakäik sossolite vastu ja nende maksustamine, siis on võimalik, et erinevad kroonikakohad räägivad samast sündmusest ja sossolid olid harjulased. Kroonikate järgi ajasid sossolid peagi maksukogujad minema, vallutasid 1061. aasta kevadel Jurjevi ümbruse külad, põletasid sealse linnuse ja tungisid sõdides Pihkvani välja.^[3]

Novgorodlaste sõjakäik näitab kaudselt tolleaegse Keava linnuse ja asula olulisust, sest tähtsusetut punkti poleks Izjaslav üritanud oma võimu alla painutada.^[5]

Linnus ehitati uuesti üles 11. sajandi lõpus ja seekord juba tunduvalt tugevamalt kindlustatuna ja selgemate märkidega püsiasustusest. Oletatavalt millalgi 12. sajandi keskpaigas linnus hävitati, kuid selle asemele püstitati kohe uus. Selles viimases ehitusjärgus kasutati linnuse kindlustamiseks peamiselt kive, ka salakäik ehitati kividest. Arvatavalt 1219. aastal vermitud mündi leidmine väljakaevamistel osutab, et linnus püsis vähemalt selle aastani. Keava linnuse kõige tõenäolisemaks lõpliku hävitamise ajaks on arvatud 1224. aastat, mil Henriku Liivimaa kroonika järgi toimus ristisõdijate sõjakäik Harjumaale. Keava linnamäelt avastatud kaks ammunoolt ja valli sisse tehtud kaevand, mis osutab levinud ristisõdijate piiramisvõttele linnuse kaitseehitiste lõhkumiseks, kinnitavad seda oletust. Kuigi kroonika räägib hoopis Lohu linnuse piiramisest (samas seal märgid piiramisest puuduvad) ja Keavat ei maini, on arvatud, et sõjakäigul mitte kaasas olnud kroonik on Harjumaa linnused segi ajanud või vähemalt on lisaks Lohu piiramisele toimunud ka Keava piiramine. Kroonika järgi linnus pärast selle kaitsjate alistumist põletati. Arheoloogilised leiud näitavad, et ka viimane Keava linnus hävines põlengus nagu selle neli varasemat ehitusjärkugi.^[1][2]

• Keava II linnamägi

• Keava linnamägi kultuurimälestiste riiklikus registris
• Valter Lang, Asustus- ja ühiskonnastruktuur muistsel Lõuna-Harjumaal, Eesti Teadusfondi grant nr 6451, 2005-2007
• Keava muinasaja linnusel, Horisont Nr. 2/2006