Karula kõrgustik

Karula kõrgustik on kuhjekõrgustik, mis asub Lõuna-Eestis Võru ja Valga maakonnas.^[1]"Karula kõrgustik" (PDF). Haapsalu Kutsehariduskeskus. Ulatub Kaagjärvest Lõõdla järveni Otepää kõrgustiku kagupiiril. ^[2] On välise vormi poolest lõuna-edelasuunaline kaarjas kõrgendikevöönd.

Kõrgustiku pindala on u 275 km², see on 0,61% Eesti pindalast.^[3][2][4] Ulatus põhjast lõunasse on 40 km ning idast läände enamikus 6–8 km, kõige rohkem 22 km. ^[3][4]

Piirneb põhjas Otepää kõrgustikuga, läänes Valga nõo ning idas ja lõunas Võru-Hargla nõoga. ^{[4] [5]}Eraldab Valga ja Hargla nõgu.^[2][5]

Karula kõrgustiku eripärasid on kuplite rohkus. Kuplite arvukusega ületab ta teisi Eesti kõrgustikke.^[5]

Karula kõrgustik on tekkinud u 12 000 aastat tagasi, mil Eestit katnud 15 kilomeetri paksune mandrijää hakkas sulama ja taanduma tagasi põhja poole.^[5] Kolm jääkeelt, mis olid liikunud mööda Võrtsjärve, Peipsi ja Hargla orundeid, said kokku kõrgustiku praegusel alal.^{[3] [2] [4] [5]} Jää jäi sinna kauemaks pidama.^[5]

Karula maastikule omased kuplid ja oosmõhnad on kujunenud jäässe tekkinud järvede kohale. Algul kogunes neisse jääjärvedesse vesi. Liustikujõed kuhjasid järvede põhja jämedat materjali, peamiselt kruusa. Jää sulades rauges liustikujõgede vool ning järvede põhjad kattusid moreeniga. Kogunenud setteist tekkisid kuplid ja oosmõhnad. Kui jääpangad lõplikult sulasid, voolas vesi järvedest minema. Jääpankade kohale tekkisid jää sulades lohud ja orud.^[5]

Kõrgustiku pinnamood on künklik-nõoline.^[5] Põhjanõlv on järsk, lõunanõlv lauge.^[3] Jalam on hästi jälgitav just põhjaküljelt, kus on madalamad lõigud. Kõrgemad lõigud on leitavad Antslast ida pool. Keskosas on suured nõod, mille põhi on tasane ja soostunud.^[6]

Kõrgustiku piiriks peetakse kõrgusvahemikku 70–75 meetrit.^[3] Kõrgustiku idatiib ja keskosa on kõrgemad, 110–120 meetrit.^[2] Kõrgustiku eri piirkondades jääb absoluutne kõrgus enamasti 120–130 meetri vahele. Mõnevõrra madalam on Kaagjärve piirkond, mis ulatub 95 meetri kõrguseni.^[3] Kõrgeim punkt on Rebasemõisa Tornimägi (137 meetrit).^[3][2][4]

Kõrgustikul ei ole aluspõhjalist tuuma.^[3] Aluspõhja pealiskihtides on devoni liivakivi.^[4]

Karula kõrgustikus leidub moreenkünkaid, fluvioglatsiaalseid mõhnu ja sandurtasandikke.^[3] Levinud on kahesuguse kujuga mõhnad: kuplid ja oosmõhnad.^[5]

Kõrgustiku idaosas on valdavad kõige suuremad ja selgemini märgatavad kuplid. Neid on rohkesti Kaika, Veetka ja Lüllemäe ümbruses. Kuplid on seal ümara põhiplaaniga ning paiknevad väga lähestikku.^[3] Mitmes kohas on 2–3 kuplit kokku kasvanud. Jalamilt mõõdetuna on kuplite kõrgus 10–25 m.

Oosmõhnad on seevastu piklikud moreenkattega mõhnad. Kaks omapärast oosmõhnastikku asub kõrgustiku kaguküljel. Seal paiknevad üksteise kõrval 50–300 meetri pikkused ja kuni 10 meetri kõrgused järsunõlvalised lamedalaelised kruusa- ja liivaseljakud, mis vahelduvad sooribadega.^[2]

Kagu- ja lõunaosa ääristab Koobassaare künnis, mis jagab Karula kõrgustiku kaheks. Künnisest loodes asub suurem ja künklikuma pinnamoega ala.

Kõrgustiku väiksuse tõttu ei ole sinna kujunenud suuri orge.^[4]

Kaika kuplistik on Eesti kõige esinduslikum kuppelmaastik, kus domineerivad kuplid, mille kõrgus on 10–25 meetrit.^[3][5] Leidub üksikuid kõrgemaid kupleid, mille kõrgus küündib kuni 42 meetrini. Kuplistikus leidub ka moreenkünkaid ehk kühmusid. ^[3] Laugemaid ja viljakaid kupleid kasutatakse heina- ja karjamaadena, järsud ja väheviljakad kuplid on metsade all.^[2][3] Kaguvööndi reljeefi liigestatus on vähenenud intensiivse soostumise tõttu. Sootasandikult kerkivad 10–12 meetri kõrgused kuplid.^[3]

Lüllemäe kuplistik on Karula kõrgustiku läänepoolne kuppelmaastik. Kuplistikus asub Karula kõrgustiku kõrgeim tipp Rebasemõisa Tornimägi, mille kõrgus on 137 meetrit. Lüllemäe maastikul leidub kaksik-, kohati isegi kolmik- ja nelikkupleid. Ida- ja läänevööndis leiduvates nõgudes vohavad soised niidud.^[3]

Pikassaare oosmõhnastik on üleminekuala Kaika kuplistikult oosmõhnadele. Oosmõhnastikule on iseloomulikud lehvikuna paiknevad piklikud oostaolised künnised ja seljakud, mida lahutavad soostunud tasandikud. Oosid on paralleelse asetusega ja umbes 10 meetrit kõrged. Reljeef on osaliselt taandunud intensiivse soostumise tõttu.^[3]

Silla oosmõhnastik on üleminekuvöönd kuplistikult sandurtasandikele, millele on iseloomulik suur soostumine. Maastikul vahelduvad oosid mõhnadega, mis koosnevad liivadest ja kruusadest. Mõhnade kõrgus on enamjaolt 10 meetrit ja pikkus ulatub mõnekümnest meetrist 300 meetrini. Silla oosmõhnastikul on Karula kõrgustiku suurim positiivsete pinnavormide arv. 30–40% oosmõhnastikust katavad sood ja rabad, millest suurim osakaal on kanarbik-puhmarabadel. Tüüpilised pinnavormid on künnised ja seljakud^[3]

Ähijärve tasandikul asuvad Karula kõrgustiku suuremad järved, mis on kujunenud jääpankade sulamisnõgude kohale. Ähijärve kaldale ulatuvad põhiliselt oosid ja mõhnad, loodekaldal leidub moreenkünkaid ja ida suunas laiub moreentasandik. Vee alandamise tõttu on jäänud kaldaastang praegusest veepiirist eemale.^[3]

Mullastik on kõrgustikus väga vahelduv, mitmekesine ja valdavalt erodeeritud.^{[2] [4]}

Karula kõrgustikus leidub kõiki Eesti mullatüüpe. Soomuldade osakaal on mullastikus 33%, mis on suurem kui Haanja ja Otepää kõrgustikus. Kõige rohkem on madalsoomuldasid, mis on tingitud nõgude rohkusest.^[4] Kõrgustikus leidub paepealseid rendsiinasid ja sooldunud rannikumuldi, madalamal on leede-, leetunud ja leet-glei-liivmullad.^[2]

Karula kõrgustik paikneb Peipsi järve ja Liivi lahe vesikonna veelahkmealal.^[3]

Karula kõrgustikus ja Hargla nõos leidub umbes 60 järve.^{[4] [5]} Karula Rahvuspargi alale jääb 38 järve. ^[5] Enamik järvi paikneb Karula kõrgustiku keskosas, näiteks edelaserva soostunud aladel asuv Aheru järv. Kirdes asuvad kaitsealused Keema järved. ^[4]

• Ähijärv – Karula kõrgustiku suurim järv, mis on kolme kilomeetri pikkune, lookleva kaldajoonega, kaldaäärsete kuplite ja liivaste randadega. Järve nimetus arvatakse tulevat sõnatüvest “ähi-”, mida seostatakse veejumala Ahti nimega, kelle nime kannavad pühaks peetud veekogud;^[5]
• Ubajärv
• Koobassaare järv
• Õdri järv
• Kallõtõ järv
• Mikilä järv
• Rebäsejärv
• Köstrijärv
• Põrgujärv
• Mustjärv

Kõrgustikust lähtuvad lõunasuunas Mustjõgi, Hargla oja, Ahli jõgi ja Maru oja ning läänesuunas Väikese Emajõe lisajõgi Ärnu jõgi.^[4]

Taimkate on reljeefi vaheldusrikkuse tõttu mitmekesine. ^[4]

Männikute osakaal on maastikurajoonis 29%, mis on suurem kui Haanja ja Otepää kõrgustikel.^[4] Nõmme-, palu- ja rabamännikud asuvad hõredasti liivikutel.^{[2] [4]}

1930. aastatel püüti Ähijärvest kuni 30 000 vähki aastas, kuid vähid hävisid järve väetamise ja vähikatku mõjul. Nüüdseks on vähkede populatsioon järves taastatud.^[5]

Inimasustus on kõrgustiku aladel väga hõre.^[4]

Suuremad asulad asuvad kõrgustiku lõuna- ja keskosas: Lüllemäe, Karula, Koikküla, Rimmi ja Ähijärve.^{[2] [4]} Lääneosas on kõrgustiku suurim asula Kaagjärve küla, kus elab 326 elanikku.^[4]

Karula kõrgustiku kuppelmaastik meelitab ligi palju loodushuvilisi.^[3]

Ähijärve ümbruses paikneb 1979. aasta loodud Karula Rahvuspark. Maastikukaitsealast on ⅓ hajataludega pärandkultuurmaistus. ^[4]