Kaitsemehhanismid

Kaitsemehhanismid on psühholoogias alateadvuslikud käitumismudelid, mis vähendavad potentsiaalselt kahjulikust või vastuvõetamatust olukorrast tekkivat ärevust.^[1]

Kaitsemehhanismid võivad põhjustada tervislikke või ebatervislikke tagajärgi sõltuvalt asjaoludest ja sagedusest, millega mehhanisme kasutatakse.^[2] Psühhoanalüütilises teoorias on kaitsemehhanismid psühholoogilised strateegiad, mida kasutab mitteteadvustatud meel, et manipuleerida, eitada või moonutada reaalsust selleks, et kaitsta end ärevustunde, vastuvõetamatute impulsside eest ja säilitada ettekujutus endast.^[3] Protsessid, mis manipuleerivad, eitavad või moonutavad reaalsust võivad olla:

• repressioon ehk valusate mõtete ja tunnete kaotamine oma teadvusest, kuigi see võib sümboolses vormis uuesti esile tulla;^[2]
• identifitseerimine – objekti või mõtte endaga samastamine;^[4] ja
• ratsionaliseerimine – oma käitumisele ja motivaatoritele "hea" ja vastuvõetava põhjenduse leidmine, asendades sellega tegelikud põhjused.^[2][5] Psühhoanalüütilises teoorias peetakse repressiooni teiste kaitsemehhanismide aluseks.^[2]

Terved inimesed kasutavad elu jooksul erinevaid kaitsemehhanisme. Ego kaitsmine muutub haiguslikuks siis, kui nende mehhanismide püsiv kasutamine toob kaasa ebastabiilse käitumise, mis kahjustab füüsilist või vaimset tervist. Kaitsemehhanismide kasutamist põhjustab vajadus kaitsta oma ego ärevuse või ühiskondliku hukkamõistu eest või pakkuda võimalust põgeneda olukordadest, millega ei suudeta hakkama saada.^[6]

Nende mehhanismide hindamiseks on küsimustik "Defense Style Questionnaire" (DSQ-40).^[7][8]

Psühhiaater George Eman Vaillant tutvustas kaitsemehhanismide neljatasandilist klassifikatsiooni:^[9]

• I tase – patoloogilised kaitsemehhanismid (psühhootiline eitamine, eksitav projektsioon)
• II tase – ebaküpsed kaitsemehhanismid (fantaasia, projektsioon, passiivne agressioon, mõtlematu tegutsemine)
• III tase – neurootilised kaitsemehhanismid (intellektuaaliseerimine, reaktsioonide moodustumine, dissotsiatsioon, ümberasetamine, allasurumine)
• IV tase – täiskasvanud kaitsevõime (huumor, sublimatsioon, pärssimine, altruism, ootamine)

Selle tasandi mehhanismid, kui nad on domineerivad, on peaaegu alati patoloogilised. Need kuus kaitserefleksi koos võimaldavad ümber korraldada väliseid kogemusi, selleks et kõrvaldada vajadus tegelikkusega toime tulla. Nende mehhanismide järjepidevad kasutajad paistavad teistele kui ebaratsionaalsed või hullumeelsed. Need on "psühhootilised" kaitsemehhanismid, mis esinevad avalikus psühhoosis. Neid leidub ka unenägudes ja lapsepõlves.^[10] Nende hulka kuuluvad:

• Ettekujutatav projekteerimine – ettekujutused välisest reaalsusest, tavaliselt tagakiusava iseloomuga.
• Eitamine – välise reaalsuse tunnistamisest keeldumine, sest see on liiga hirmutav. Inimene vaidleb, et ärevust tekitavat põhjust ei ole olemas. Inimene lahendab emotsionaalse konflikti ja vähendab ärevust, keeldudes tundmast või endale teadvustamast välise reaalsuse ebameeldivamaid aspekte.
• Moonutamine – välise reaalsuse suur ümberkujundamine, et rahuldada sisemisi vajadusi.

Need mehhanismid esinevad sageli täiskasvanutel. Need mehhanismid vähendavad stressi ja ärevust, mida tekitavad ähvardavad inimesed või ebamugav reaalsus. Selliste kaitsemehhanismide liigset kasutamist peetakse sotsiaalselt ebasoovitavaks, kuna need on ebaküpsed, raskesti käsitletavad ja neil puudub side tegelikkusega. Need on nn "ebaküpsed" kaitsemehhanismid ja liigkasutus põhjustab peaaegu alati tõsiseid probleeme ja inimene ei suuda eluga hakkamasaada. Neid kaitsemehhanisme nähakse depressiooni ja isiksushäirete korral. Nende hulka kuuluvad:

• Mõtlematu tegutsemine – inimene hakkab tegutsema oma teadvustamata soovi või impulsi ajel, saamata aru oma emotsioonist, mis sellise käitumise esile kutsus.
• Hüpohondria – liigne mure, et ollakse väga haige.
• Passiiv-agressiivne käitumine – vaenulikkuse kaudne väljendamine.
• Projektsioon – paranoia lihtsam vorm. Projektsioon vähendab ärevust, lubades soovimatute impulsside või soovide avaldumist, ilma et neid teadvustaks. Vastuvõetamatute või soovimatute mõtete ja emotsioonide omistamine kellelegi teisele – sisaldab suuri eelarvamusi ja armukadedust, välisele ohule üliärritunult reageerimist ja "ebaõigluse kogunemist", mille eesmärk on viia vastuvõetamatud mõtted, tunded ja impulsid üle kellelegi teisele nii, et tema negatiivseid mõtteid, tundeid, uskumusi ja motivatsiooni peetakse kellegi teise omadeks.
• Skisoidne fantaasia – kalduvus taganeda oma fantaasiatesse, et lahendada sisemisi ja väliseid konflikte.

Neid kaitsemehhanisme peetakse neurootilisteks, kuid need on täiskasvanud inimestel väga tavalised. Selliseid kaitsemehhanisme saab kasutada lühiajaliselt, pikama aja jooksul võivad nad põhjustada pikaajalisi probleeme suhetes, töös, tavaelus, kui neid kasutatakse peamise toimetuleku stiilina. Nende hulka kuuluvad:

• Asendamine – kaitsemehhanism, mis asendab seksuaalsed või agressiivsed impulsid vastuvõetavamatele või vähem ohtlikule sihtmärgile. Emotsioonide suunamine turvalisemale pinnale – intensiivsete emotsioonide eraldamine selle tegelikust objektist ja nende ümbersuunamine kellegi või millegi vastu, mis on vähem solvav või hirmutav. Näiteks võib lapsevanem karjuda oma lapse peale, kui on abikaasaga riidu läinud.
• Dissotsiatsioon – isikliku identiteedi või iseloomu ajutine drastiline muutmine, et vältida emotsionaalset stressi; olukorra või mõttega tavaliselt kaasneva tunde eitamine või edasilükkamine.
• Intellektualiseerimine – isoleerimise vorm; keskendutakse olukorra intellektuaalsetele komponentidele nii, et ärevust tekitavad emotsioonid jääks eemale; emotsioonide eraldamine ideedest; soovidest mõtlemine formaalses, väheerutavas vormis ja tegutsemisest loobumine; vastuvõetamatute emotsioonide vältimine, keskendudes intellektuaalsetele aspektidele (isolatsioon, ratsionaliseerimine, rituaalid, tagasivõtmine, hüvitamine ja maagiline mõtlemine).
• Reaktsiooni moodustamine – ohtlikuks peetavate või mittesobivate teadvustamata soovide või impulsside muundamine vastupidisteks; käitumine, mis on täiesti vastupidine sellele, mida inimene tõeliselt tahab või tunneb; inimene hakkab uskuma vastupidi, kuna tema tõeline veendumus põhjustab ärevust.
• Repressioon – protsess, mis püüab asendada korduvaid ihasid meeldivate instinktide vastu, seda põhjustab hirm kannatada saada, kui saab rahuldatud; iga lükatakse alateadvusesse, et vältida selle teadvusesse tulemist; näiliselt seletamatu naiivsus, mälu kadumine või oma olukorrast ja seisundist mitteteadlik olemine; emotsioon on teadlik, kuid selle taga olev iha puudub.

Emotsionaalselt tervete täiskasvanute kaitsemehhanism, kuigi paljud on neist käitumistest pärinevad ebaküpsest arengutasemest. Neid on aastate jooksul kohandatud, et optimeerida oma edu ühiskonnas ja suhetes. Nende kaitsemehhanismide kasutamine suurendab rõõmu ja kontrollitunnet. Need kaitsemehhanismid aitavad integreerida vastuolulisi emotsioone ja mõtteid, jäädes siiski tõhusaks. Neid, kes neid mehhanisme kasutavad, peetakse tavaliselt vooruslikeks. Täiskasvanud kaitsemehhanismid hõlmavad järgmist:

• Altruism – konstruktiivne teiste teenimine, mis toob rõõmu ja isiklikku rahulolu.
• Eeldamine – tuleviku ebamugavuste realistlik planeerimine.
• Huumor – omi ebameeldivaid ideid ja tundeid võib teistele ka otse rääkida ja nii tunduvad nad naljakad.
• Sublimatsioon – oma ebameeldivate emotsioonide või instinktide muutmine normaalseteks tegevusteks, käitumiseks või emotsioonideks, näiteks keeruliste meeskonna spordialadega tegelemiseks.
• Allasurumine – teadlik otsus lükata tähelepanu nendelt mõtetelt ja emotsioonidel eemale, millega kohe hakkama ei saa, nii et nendega saaks tegeleda hiljem.

Täiskasvanud kaitsemehhanisme kutsutakse ka toimetulekumehhanismideks, kuna nendega tegeletakse teadlikult.