Kogukonnatunnetus

Kogukonnatunnetus (inglise keeles sense of community) (või psühholoogiline tunnetus kogukonnast) on kontseptsioon kogukonnapsühholoogias, sotsiaalpsühholoogias, sotsiaaltöös ja niimõneski teises uuringu valdkonnas. See kontseptsioon keskendub pigem kogukonna kogemisele kui selle struktuurile, formatsioonile, seadistusele või mõnele muule raamistikule. Viimasega tegelevad eriti just avalik sektor, kelle huviks on mõista, kuidas struktuurid ja nende muutmine mõjutavad tunnetust kogukonnast indiviidides.^[1]

Eri teadlased eri valdkondades, nt sotsioloogid, antropoloogid ja teised, on loonud üksjagu teooriaid ja läbi viinud erinevaid empiirilisi uuringuid kogukondadest. Psühholoogiline lähenemine küsib aga pigem küsimusi indiviidi perspektiivist lähtuvalt arusaamisi, suhtumisi, tundeid jne kogukonnast ja tema suhestumisest kogukonna teiste liikmetega – mõistagi eesmärgiga kogeda terviklikumat ja mitmetahulisemalt kogukonda ja selles olemist.^[1]

Seymour Bernard Sarason idee kohaselt on "kogukonnatunnetus" sarnasuse tajumine teistega, teadvustatud vastastikune mõju avaldamise tajumine, koostoimise säilitamine läbi andmise või panustamise ning nende vajaduste täitmine, mida indiviid esitab kogukonnale. Samuti ka indiviidi tunnetus, et  ta on osa suuremast mõjutatavast ja stabiilsest või kindlamast struktuurist. ^[2]

David W. Mcmillan ja David Chavis defineerivad tunnet kogukonnast kui "tunnet, mida liikmed tunnevad, et liikmed on üksteise ja rühma jaoks olulised, ja jagatud usku, et liikmete vajadused rahuldatakse nende pühendumuse kaudu koos olla."^[1] Psühholoogide loodud kogukonnatunde teooriatest on McMillani ja Chavise teooriad^[1] ülekaalukalt kõige mõjukamad ning see on enamiku selle valdkonna hiljutiste uurimuste lähtepunkt.

Joseph R. Gusfield identifitseeris kogukonnas kaks mõõdet: territoriaalne ja suhteline.^[3] Esimene on määratletud eelkõige territooriumi järgi, nagu naabruskonnad, linn, maakond., Siiski  sellistel juhtudel ei saa vaid füüsiline lähedal olemine või jagatud territoorium iseenesest moodustada kogukonda, suhteline mõõde on samuti oluline. Suhtelise mõõte puhul on tegemist suhete olemusega ja nende kvaliteediga selles kogukonnas ja mõnedel kogukondadel ei pruugi olla isegi märgatavat territoriaalset piiritlemist, nagu näiteks teatud spetsiifikas töötavate teadlaste grupp, kellel on mingisugune kontakt ja suhte kvaliteet, kuid võivad elada ja töötada erinevates kohtades, üle kogu maailm^[3]

Stephanie Riger ja Paul J. Lavrakas (1981) uurisid kogukonnatunnet, mis keskendus naabruses elavate inimeste seotusele ja leidsid kaks empiiriliselt erinevat, kuid korrelatsioonis olevat tegurit, mida nad nimetasid vastavalt sotsiaalne seotus (social bonding) ja käitumuslik juurdumine (behavioral rootedness). Sotsiaalne seotus sisaldas elemente nagu naabrite tuvastamise võim, enda tundmist naabruskonna osana ja teadmist, kui palju on, püsielaniku teadmiste kohaselt, naabruskonnas lapsi. Käitumuslik viitab aastatele kogemusele selles kogukonnas. Küsimus ei ole ka, kas kodu omati või renditi, vaid arvestati tegeliku veedetud aega selles territoriaalses piirkonnas. Neid kahte tegurit kastutades tuvastasid autorid neli tähenduslikku ja eristatavat kodanike rühma: noored mobiilid (mobiles) nõrk seotus, nõrgad juured), noored aktivistid (kõrge seotus, nõrgad juured), isoleeritud (nõrk seotus, tugevad juured) ja väljakujunenud osalejad (tugev seotus, tugevad juured). Selles uuringus mängis vanus määramisel suurt rolli.^[4]

Oma linnapiirkondade faktoranalüüsi raames tehtud küsimustik andis kaks erinevat tegurit, mida Riger ja Lavrakas iseloomustasid kui "sotsiaalset sidet" ja "füüsilist juurdumist", mis on kohati sarnased Gusfieldi pakutud ideele kahest mõõtmest.^[4]

Varasemad tööd kogukonna tunnetuse alal, on põhinenud referentselt naabruskondadel. Need on leidnud seoseid kogukonna tunnetamise, tajumise ja suurema osaluse, tajutud turvalisuse, võimekuse toimida täiuslikumalt kogukonnas, suurem sotsiaalne side, sotsiaalne struktuur (inimeste vaheliste suhete tugevused), suurem eesmärgitunnetus ja tajutav kontroll, ja suuremal kodanikuaktiivsel panustamisel (heategevuslikud tegevused ja kodanike kaasamine).^[3]

Nendel esialgsetel uuringutel puudus siiski selgelt liigendatud kontseptuaalne raamistik, pigem on keskendutud naabruskondadele ja ükski väljatöötatud meetmetest ei põhine psühholoogilise kogukonnatunde teoreetilisel määratlusel.

McMillani ja Chavise teooria^[1] on selles valdkonnas psühholoogilises kirjanduses kõige levinum ja laialdasemalt kasutatud. Nad nimetavad seda teooriat "kogukonnatunnetuseks" (sense of community) ja teevad ettepaneku, et kogukonnatunne koosneb neljast järgnevalt välja toodud elemendist.^[1]

Liikmelisus on tunne, et inimene on liikmeks saamiseks panustanud osa endast ja seetõttu on tal õigus kuuluda. See on kuuluvuse tunne, osaks olemise tunne. Liikmelisusel on piirid; see tähendab, et on inimesi, kes kuuluvad ja inimesi, kes ei kuulu.

Piirid tagavad liikmetele vajaduste rahuldamiseks vajaliku emotsionaalse turvalise keskkonna, tunded saavad avalduda ja intiimsus areneda.

Liikmelisus sisaldab viit atribuuti:^[1]

• piirid;
• emotsionaalne turvalisus;
• kuuluvustunne ja samastumine;
• isiklik investeering;
• ühine sümbolite süsteem.

Mõjutamine toimib mõlemat pidi: liikmed peavad tundma, et neil on grupile teatud mõju ning kontroll selle käekäigu üle ja grupi ühtekuuluvuse tagamiseks on vaja ka osalistel tunda, et kogukonnal on teatud mõju nendele.^[1]

Liikmed tunnevad kogukonnas osalemise eest mingil moel kasu.^[1]

Tõelise kogukonna defineeriv element  sisaldab jagatud ajalugu ja jagatud osalemist (või vähemalt ajalooga samastumist).^[1]

McMillan ja Chavis toovad järgmise näite, et illustreerida dünaamikat nende nelja elemendi sees ja vahel.^[1]

Keegi paneb õpilaskodu teadete tahvlile kuulutuse õpilaskodusse korvpallimeeskonna moodustamise kohta. Inimesed lähevad organisatsiooni kohtumistele võõrana oma individuaalsetest vajadustest (integratsioon ja vajaduste täitmine). Meeskond on seotud elukohaga (liikmete piirid on seatud) ja veedetakse koos aega (kontakthüpotees). Nad mängivad mängu ja võidavad (edukas jagatud sündmus). Mängides rakendavad liikmed meeskonna nimel energiat (isiklik investeering gruppi). Meeskond jätkates võidukäiku, saab tunnustatuse ja õnnitletakse meeskonnaliikmeid (saades liikmeks olemise au ja staatuse). Keegi soovitab neil kõigil osta sobivad särgid ja kingad (ühised sümbolid) ja nad teevad seda (mõju).^[1]

Kogukonnatunnetus on üks võtme tegureid eduka kommuuni puhul. Eduka all on mõeldud aktiivsed, kaasatud kogukonnad, mida inimesed tahavad külastada ja kus liikmed osalevad regulaarselt. Kogukonnatunnetus või kogukonna tunne indiviidis on hädavajalik eduka, jätkusuutliku, kestva kogukonna jaoks.^[1]