Finantsstabiilsus

Finantsstabiilsus (inglise financial stability) tähendab finantsvahenduse sujuvat toimimist nii tavaolukorras kui ka ootamatute ebasoodsate olude korral. Finantsstabiilsus on finantssüsteemis laenude andmise eeltingimus ja toetab jätkusuutlikku majanduskasvu.^[1] Finantsstabiilsuseks nimetatakse olukorda, kus kogu finantssüsteem (finantsvahendajad, -turud ja -turuinfrastruktuurid) peab vastu šokkidele ja on võimeline toime tulema finantstasakaalustamatusega, vähendades finantsvahenduse tõrgete tõenäosust.^[2]

Finantssektoris on suur osakaal pankadel ja seetõttu on finantsstabiilsuse tagamiseks oluline pankade usaldusväärsus ja tõhusus. Eesti suurimad pangad kuuluvad Põhjamaade pangakontsernidesse, seepärast tehakse finantsstabiilsuse tagamiseks koostööd Soome, Rootsi ja Taaniga.^[3] Eesti finantsstabiilsus sõltub järelevalvemeetodite ühtlustamisest ja tõhusast infovahetusest teiste Euroopa Liidu riikidega.^[4]

Eestis tagavad finantsstabiilsust Eesti Pank, Finantsinspektsioon ja Rahandusministeerium. Rahandusministeerium tagab, et seadused oleksid arusaadavad ja selged, ning teeb finantsstabiilsusese hoidmisel ja riskidega tegelemisel koostööd Finantsinspektsiooni ja Eesti Pangaga. Finantsinspektsioon tegeleb finantsinstitutsioonide ja -turu järelevalvega ning on ühtse järelevalve tegemiseks Euroopa Keskpanga koostööpartner. Eesti Pank tegutseb finantsstabiilsuse tagamisel kolmes põhivaldkonnas:

• analüüsib ja hindab finantsstabiilsust ja seda ohustavaid riske ning võtab vajaduse korral vajalikke meetmeid;
• osaleb Rahandusministeeriumi finantssektori õigusaktide väljatöötamises ja kujundab finantssektori poliitikat;
• edendab finantssektori turvavõrku.^[5]

Finantsinspektsioon on finantsjärelevalve ja kriisilahenduse asutus. Finantsinspektsioon kuulub Euroopa ühtsesse järelevalvemehhanismi (Single Supervisory Mechanism, SSM), Euroopa ühtsesse kriisilahenduskorda (Single Resolution Mechanism, SRM) ja selle nõukokku. Selle eesmärk on tagada finantsinstitutsioonide stabiilsus ja teenuste kvaliteet ning seeläbi toetada Eesti rahasüsteemi usaldusväärsust. Lisaks aitab Finantsinspektsioon kaasa finantssektori efektiivsuse suurendamisele, süsteemsete riskide vältimisele ja kuritegeliku ärakasutamise tõkestamisele. Finantsinspektsioon hoolitseb selle eest, et finantsteenuste tarbijatele esitatav teave on õige ja täielik. Finantsinspektsiooni järelevalve peaeesmärk on tagada finantsasutuse suutlikkus täita oma kohustusi kliendi vastu. Lisaks valvatakse Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud finantssüsteemis tegutsevate osaliste järele. SEB ja Swedbanki tegevuse üle teeb otsest järelevalvet Euroopa Keskpank.^[6]

Eesti Pank annab kaks korda aastas välja "Finantsstabiilsuse Ülevaatet", milles esitab finantsstabiilsuse analüüsi ja hinnangu. Analüüsi keskmes on pangandussektori toimimist ohustavad riskid. Esitatakse võimalikud ohuvaldkonnad ja süsteemsed riskid ning prognoositakse pangandussektori arengut. Lisaks koostatakse riskihinnang ja tehakse tugevus- ja tundlikkusanalüüse, mis aitavad hinnata finantssüteemi tugevust tuvastatud riskide realiseerumisel.^[7]

Makrojärelevalve raames määratakse kindlaks süsteemsed riskid ja antakse neile hinnang ning kasutatakse finantsstabiilsust tagavaid meetmeid. Süsteemne risk on finantssüsteemi võimalik häire, millel võivad olla negatiivsed tagajärjed finantssüsteemi toimimisele ja reaalmajandusele. Makrofinantsjärelevalve eesmärk on suurendada finantssüsteemi vastupanuvõimet ja vähendada süsteemseid riske, mis ohustavad finantsstabiilsust. Krediidiasutustelt nõuab Eesti pank kolme kapitalipuhvri (süsteemse riski puhvri, muu süsteemselt olulise krediidiasutuse puhvri ja vastutsükliline puhvri) hoidmist ja on neile kehtestanud elutasemelaenude nõuded. Riigi piires tehakse makrofinantsjärelevalvet peamiselt koos finantsinspektsiooni ja rahandusministeeriumiga. Rahvusvahelisel tasandil tehakse koostööd Euroopa Keskpanga, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (European Systemic Risk Board, ESRB) ja Põhja-Balti keskpankade ning teiste finantsstabiilsuse eest vastutavate institutsioonidega.^[8]

Finantsstabiilsusega tegelevate institutsioonide eesmärk on ära hoida finantskriise. Kriisihalduse raames tegeletakse sellega, et turupooled oskaksid ebasoodsate olude tekkides neile kiirelt reageerida. Eesti Panga kriisihaldustegevus jaguneb kolmeks:

• tagada pangasüsteemi piisav likviidsus, et vajaduse korral anda pankadele erakorralist likviidsuslaenu;
• luua Eesti kriisihalduse raamistik ja arendada seda koostöös Rahandusministeeriumi ja Finantsinspektsiooniga;
• teha rahvusvahelist koostööd kriiside ennetamisel ja nendega tegelemisel.

Kriisihalduse üks oluline osa on hoiuste tagamise raamistik, millega tagatakse väikehoiustajate vahendid, et suurendada finantssektori stabiilsust ja usaldusväärsust. Eestis tegeleb sellega Eesti Tagatisfond. Kuna Eesti finantsturg on tihedalt seotud teiste finantsturgudega, on oluline teha teiste riikidega koostööd.^[9]

Eurosüsteemi finantsstabiilsuse hoidmiseks tuleb hinnata finantssüsteemi stabiilsust ohustavaid riske ning teha šokkide ja rahaturu pingete leevendamiseks turuoperatsioone.^[2] Alates 2011. aastast tegutseb Euroopa Liidus kolm järelevalveasutust: Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA), Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA). Need asutused koordineerivad Euroopa Liidu järelevalveinstitutsioonide tööd ja teevad õigusaktide kehtestamiseks Euroopa Komisjonile ettepanekuid. Lisaks võivad need asutused anda liikmesriikide järelevalveasutustele soovitusi ja juhiseid.^[4]

Mikrotasandi järelevalvet teevad:

• Euroopa Pangandusjärelevalve,
• Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve,
• Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve,
• Euroopa Liidu riikide järelevalveasutused.

Makrotasandi järelevalvet teevad:

• Euroopa Keskpank,
• Euroopa Liidu riikide keskpangad,
• Euroopa järelevalveasutused,
• Euroopa Komisjon,
• Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu,
• Euroopa riikide järelevalveasutused,
• majandus- ja rahanduskomitee president.^[10]

2014. aastal loodi finantskriisist saadud kogemuste alusel Euroopa ühtne järelevalvemehhanism (Single Supervisory Mechanism, SSM). SSM koosneb Euroopa Keskpangast ja Euroopa Liidu liikmesriikide järelevalveasutustest, koostööd tehakse Euroopa Parlamendi, Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA), Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (ESRN), Euroopa Komisjoni ja teiste institutsioonidega. Euroopa ühtse järelevalvemehhanismi ülesanne on tagada finantsstabiilsus ja -lõimumine, usaldusväärne ja turvaline Euroopa pangandussüsteem ning pidev järelevalve. Euroopa ühtne pangandusjärelevalve mehhanism liigitab krediidiasutused olulisteks ja vähem olulisteks. Oluliste krediidiasutuste järelevalvet teeb Euroopa Keskpank ja vähem oluliste krediidiasutuste järelevalvet liikmesriikide institutsioonid. Oluliste pankade nimekiri vaadatakse üle ja kinnitatakse üks kord aastas. Eestis on Euroopa Keskpanga otsese järelevalve all SEB ja Swedbank. Järelevalvet teevad ka liikmesriikide järelevalveasutused, Eestis on selleks Finantsinspektsioon.^[11]

Euroopa Keskpanga peamised ülesanded finantsstabiilsuse tagamisel on tuvastada ja hinnata riske ning vajaduse korral võtta vajalikke meetmeid. Euroopa Keskpank vastutab tegevuslubade andmise, kehtetuks tunnistamise, likviidsus- ja kapitalinõuete täitmise ja osaluse omandamiseks nõusoleku andmise eest. Euroopa Keskpanga otsese järelevalve all on üle 120 panga (Eestis Swedbank ja SEB). Keskpank teeb paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides usaldusjärelevalvet või on sellega seotud, seetõttu tehakse koostööd riikide finantsstabiilsuse tagamise mehhanismidega. Euroopa Keskpank teeb koostööd liikmesriikide keskpankadega, et hinnata kogu euroala ohustavaid finantsstabiilsuse riske, ja riiklike järelevalveasutustega, et tagada finantsstabiilsuse säilimiseks järelevalvega seotud ülesannete ühtne koordineerimine.^[11]

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu (ESRN) loodi 2011. aastal ja selle tegevuse keskmes on finantsstabiilsuse terviklusega seotud ohud. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tegeleb makrotasandi usaldusjärelevalvega, et ära hoida laiaulatuslikke riske finantssektoris. ESRN töötab pankade, kindlustusandjate, varahaldurite, finantsturu infrastruktuuride ning muude finantsasutuste ja -turgudega. Samuti hindab ja jälgib ESRN süsteemseid riske ning aitab neid ennetada ja leevendada, väljastades hoiatusi ja soovitusi.^[12]

Eesti panga "Finantsstabiilsuse ülevaate" alusel (seisuga jaanuar 2017) ohustavad Eesti finantsstabiilsust järgmised riskid:

• Eestis tegutsevate pankade likviidsusrisk ja majanduse rahastamise risk;
• ettevõtete laenumaksevõime vähenemine ja halvenev pankade laenukvaliteet:
• pankade suurenev haavatus kinnisvarasektori suhtes.

Eesti finantssektori likviidsust ja rahastust ning eksportivate ettevõtete laenumaksevõimet võivad negatiivselt mõjutada Põhjamaade pangakontsernidest ja majandusest tulenevad riskid. Põhjamaade majandusaktiivsuse vähenemine mõjutab Eesti ekspordiettevõtteid. See võib negatiivselt mõjutada Eesti ekspordiettevõtete nõudlust, kasumit ja laenumaksevõimet.

Eesti suuremad pangad on seotud emapanga kontsernidega. Emapangast saadud vahendid moodustavad Eesti pankades suure osa ja suuremate Eesti pankade likviidsusjuhtimine on seotud emapankadega. Seega mõjutavad emapankade likviidsus- ja rahastusprobleemid ka Eesti panku. Kui emapank peaks vähendama Eesti pankade rahastust, siis väheneb Eesti pankade laenupakkumine. Neid riske vähendavad Põhjamaade pankade tugev finantsseis ja hea majanduslik olukord.

Eesti ettevõtete laenumaksevõime vähenemist ja pankade laenukvaliteeti nõrgestab see, et palgad kasvavad kiiremini kui ettevõtete müügitulud. Palgasurve tagajärjel võib ettevõtete kasum väheneda ja see võib põhjustada laenumaksevõime vähenemist ja mõjutada negatiivselt ka majapidamiste laenumaksevõimet. Ettevõtete laenumaksevõime vähenemise riski vähendab likviidsete varade kõrge tase ja eelnevast väiksem finantsvõimendus.

Pankade haavatavust kinnisvarasektori riskide suhtes suurendab eluasemelaenude ja kinnisvaraettevõtete laenude kasv, mida toetavad madalad intressimäärad. Selle põhjus on sissetulekute ja kindlustunde suurenemine, mis suurendab kinnisvarasektoris tehinguaktiivsust ja hinnakasvu. Sissetulekute suurenemise korral võivad majapidamised oma maksevõimet üle hinnata ja võtta üle jõu käivaid võlakohustusi. Samuti suurendab pankade haavatavust kinnisvarasektori suhtes kinnisvaraettevõtete laenude kasv.^[13]