Falstaff (ooper)

"Falstaff" on Giuseppe Verdi koomiline ooper (commedia lirica) kolmes vaatuses Arrigo Boito libretole Shakespeare’i näidendi "The Merry Wives of Windsor" (1600–01) ja "King Henry IV" (1589) järgi. Esmaettekanne toimus 9. veebruaril 1893 Milano Teatro alla Scalas.

Maestro lähenes komponeerimise ajal 80. eluaastale. Ta oli seni komponeerinud 27 ooperit. "Falstaff" 28. ooperina jäi viimaseks. Seda on tituleeritud Verdi väljapaistvaimaks meistriteoseks ning muusikat tehniliselt sama kõrgetasemeliseks kui "Othello" muusikat. Eri põlvkondade muusikakriitikud on "Falstaffi" hinnanud ka perfektseks ooperiks. "Falstaff" kujunes omamoodi kulminatsiooniks eaka helilooja pikas ning väga edukas karjääris. See oli tema kolmas Shakespeare'i näidendile põhinev ooper (varem "Macbeth" ja "Othello") ja esimene koomiline ooper pärast enam kui 50 aastat tagasi läbi kukkunud „Valitsemise päeva” (originaalis Un giorno di regno, 1840) järel, mida Eestis on tuntud pealkirja „Kuningas üheks päevaks” all. Verdi loobus selles oopuses traditsioonilistest ooperielementidest – omaette seisvatest aariatest, kavatiinidest ja ansamblitest – ning ehitas teose peamiselt üles omamoodi itaalialikele paindlikele ja meloodilistele retsitatiividele.

Arrigo Boito hästi väljapeetud ja tasakaalustatud libretot on loetud parimaks, mida heliloojad kunagi on muusikasse pannud. Verdi ja Boito koostöö ooperi kallal kestis 1889. aasta keskpaigast alates kolm aastat, sest pärast esietendust viisid nad ooperisse sisse vajalikke muudatusi ja parandusi. Esimene vaatus valmis märtsiks 1890. Ülejäänud ooperit ei komponeerinud Verdi libreto kulgemise järjekorras, nagu oli Verdi tavapärane praktika. Ta tahtis rõhutada, et üksikud stseenid on suhteliselt sõltumatud. Komponeerimine edenes aeglaselt, lausa tsüklite kaupa. On väidetud, et helilooja elas sel ajal üle depressioonide perioode. Teda saatis ka hirm, et ta ei jõua partituuri lõpetada. Depressioone põhjustasid eelkõige lähedaste sõprade, dirigentide Franco Faccio ja Emanuele Muzio surm.

Kiirustamiseks polnud ka teatripoolset survet. "Falstaff" pole kirjutatud konkreetse teatri tellimusel ega konkreetseid lauljad silmas pidades. Verdi väitis korduvalt, et komponeerib ilma eesmärgita ja teeb seda vaid mõni tund päevas ajaviiteks. Töö venis eriti pärast 1891. aasta novembrit kui nii Boito kui Verdi talveks Genovasse kolisid ja seal haigestusid. Kaks kuud ei pandud paberile ühtegi nooti. Kuid juunis-juulis 1892 hakkas Verdi juba osadesse lauljaid otsima. Septembriks 1892 olid asjad nii kaugel, et Verdi saatis oma kirjastajale Ricordile teate, et too võib uurida, kas La Scala võtab uue teose lavastamiseks. La Scala pisut kõhkles, kuid teatas 7. detsembril, et neil tuleb veebruaris välja kas Wagneri "Tannhäuser" või Verdi uus ooper "Falstaff". Mõne aja pärast otsustati Verdi kasuks ja määrati esietenduse kuupäev veebruari 1893 alguses. 2. jaanuaril 1893 algasid proovid, millel Verdi osales. Ta soovis, et esietenduse ettevalmistamine toimuks suures saladuses ilma ajakirjanike vahelesegamiseta. Kõik läkski sujuvalt kuni esietenduseni.

Teos oli kohe väljatulekul tohutult populaarne ja kriitikute poolt kõrgelt hinnatud. Milano La Scala trupp käis sellega kõikjal Itaalias ringreisidel ning esitas teost ka paljudes Euroopa linnades. Kuigi Verdi uus ooper äratas Itaalias ja mujal ooperimaailmas tohutut huvi, ei osutunud "Falstaff" lõppkokkuvõttes nii populaarseks kui tema varasemad bel canto ooperid. Pärast etendusi Itaalias, mujal Euroopas ning USA-s vaibus huvi selle teose vastu. Paljudele kriitikutele tundus, et teos kannatas tublisti verivärskete meloodiate puudumise pärast, millega maestro oli alati publikut hellitanud. Verdi tegi pärast esietendust muusikas palju muudatusi, mistõttu on hiljem olnud probleeme, kuidas algse partituuriga ringi käia ning milliseid muudatusi arvestada. Kuid tänu eriti nimekatele dirigentidele, eriti Arturo Toscaninile, Herbert von Karajanile, Georg Soltile ja Leonard Bernsteinile, on "Falstaff" olnud maailma juhtivate ooperiteatrite püsirepertuaaris, ehkki seda ei esitata nii regulaarselt kui maestro keskmise loominguperioodi töid.

Eestis lavastas selle ooperi Vanemuine 1996. aastal.

• Victor Maurel (Falstaff),
• Antonio Pini-Corsi (Ford),
• Emma Zilli (Alice Ford),
• Edoardo Garbin (Fenton),
• Adelina Stehle (Nannetta),
• Giuseppina Pasqua (Quickly),
• Virginia Guerrini (Meg Page),
• Giovanni Paroli (Caius).

Dirigeeris Edoardo Mascheroni.

• Sir John Falstaff (bariton),
• Fenton (tenor),
• Ford (bariton),
• Mrs Alice Ford (sopran),
• doktor Caius (tenor),
• Nannetta (sopran),
• Mrs Meg Page (metsosopran),
• emand Quickly (kontraalt),
• Pistola (bass),
• Bardolfo (tenor).

Tegevus toimub Windsoris kuningas Henry IV valitsemisajal ajavahemikul 1399–1413. Paks naistekütt ja valetajast joomahimuline Sir John Falstaff veedab aega „Sukapaela kõrtsis” (Osteria della Giarrettiera). Doktor Caius süüdistab Falstaffi mitmesugustes sulitegudes ja ründab tolle kahte joomakaaslast Bardolfot ja Pistolat, et nood on Falstaffi täis jootnud ja tema raha ära võtnud. Falstaff saab kõrts­mikult ülisuure arve ning otsustab selle katmiseks hankida täiendavaid rahalisi allikaid. Tal idanebki konkreetne plaan. Linnas elavad kaks nägusat ja varakat daami, kes kuuluvad Falstaffi meelest tema austajate hulka. Ta otsustab saata kaupmees Fordi abikaasale Alice’ile ja Mrs Meg Page’ile ühesugused armastuskirjad. Et Bardolfo ja Pistola keelduvad kirju kätte toimetamast, võtab selle ülesande endale Paaž. Majanaabrid Alice Ford ja Meg Page jutustavad teineteisele imelikust seiklusest armastuskirjadega, mille saatja soovib nendega kohtuda. Neil poleks midagi selle vastu, kuid avastavad, et kirjad on täiesti identsed ning allkiri ka sama: John Falstaff. Fordi tütar Nannetta ja missis Quickly kuulevad sellest ning otsustavad vanale elumehele õppetunni anda. Ka Ford saab Pistoli, Bardolfo ja pedantse dr Caiuse vahendusel jälile Falstaffi ettevõtmisele ja soovib samuti Falstaffi karistada. Ford on omakorda lubanud oma tütre Nannetta dr Caiusele, kuid neiu armastab hoopis noort Fentonit. Naistel valmib tegevusplaan. Missis Quickly peab andma Falstaffile edasi teate, et Alice on tema ettepaneku vastu võtnud. Ka meestel on oma plaan. Pistola ja Bardolfo peavad minema patukahetsusega Falstaffi juurde ja hoidma tal silma peal. Fontana nime all esinev mister Ford pakub Falstaffile kotikese kulda, et too võrgutaks kaunitar Alice Fordi. Ford kuuleb, et Falstaff on juba tema naisega kohtumise kokku leppinud. See ajab ta marru. Meg hoiatab Alice’it abikaasa viha eest. Alice selgitab kujunenud olukorda Falstaffile. Sir John kohkub Fordi kätte­maksu kartes ja ta peidetakse suurde pesukorvi. Alice käsib teenritel see minema viia ja Thamesi tühjaks kallata. Vana elumees mõtiskleb toimunu üle, kuid ei heida meelt ja otsustab jätkata. Vahendajaks on taas Quickly. Kohtumine peab toimuma öösel. Naised otsustavad anda vanamehele etenduse. Nannetta riietub valgesse rüüsse, Megist saab metsanümf ja Quicklyst nõid. Ka majanaabrid tõmmatakse kaasa. Falstaff tuleb metsa Alice’iga kohtuma ja otsekohe algab ümberringi hirmutav sagimine ja tants. Kohal on ka Ford ja Fenton. Maskid langevad. Ford peab abikaasa käsul õnnistama tütre kihlumist Fentoniga. Falstaff on rahul, et tema üksi lõksu ei langenud.

• Falstaffi aariad „Eh! paggio! Andante a impendervi” ja „Eh! Taverniere!”;
• ansambel „Del tuo barbaro”;
• Quickly ja Falstaffi duett „Reverenza!”;
• Fordi aariad „È sogno?” ja „Dal labbro”;
• Meg Page ja Quickly duett „Bella ridente”;
• Fentoni ja Nannetta armastusduett „Labbra di foco”;
• finaal „Tutto nel mondo è burla”.

• Osborne, Charles. The Complete Operas of Verdi, London, 1992;
• Made, Tiit. Ooperimaailm, I köide, Tallinn, 2012;
• Southwell-Sander, Peter. Verdi, London, 1986.