Epistel

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Epistel on manitsev või etteheitev pikem kõnelus, noomituskõne; õpetuskõne, õpetussõnad. Religioosses kontekstis tähendab epistel apostli kirja; jumalateenistusel ettelugemiseks välja valitud pala apostlite kirjadest.^[1]

Uue Testamendi kirjadele viidatakse enamasti kui epistlitele. Paulusele traditsiooniliselt omistatud kirju nimetatakse pauliinlikeks epistliteks ja teisi kirju katoliiklikeks (üldised).

Epistel tuleb kreekakeelsest sõnast epistolê, mis tähendab kirja.^[2]

Kirja eesmärgiks on vahendada oma mõtteid adressaadiga, kellega ei saada ruumilise eraldatuse tõttu silmast silma rääkida. Kiri on mõeldud lugemiseks ainult ühele isikule, adressaadile. Epistel on kirjandusliik, millega püütakse eristada kirjatööd tõelisest kirjast. Epistli puhul on kirja kuju üksnes raamiks selle sisule. Kirjatöö pole suunatud kindlale adressaadile, vaid mõeldud traktaadiks laiemale lugejaskonnale.^[3]

Uues Testamendis on kokku 21 kirja, mida teoloogid jagavad kahte rühma: epistlid ja nn päriskirjad.^[2]

Apostel Paulus adresseerib oma kirjades konkreetseid kogudusi ja nendega seotud olukordi. Seetõttu on tegemist tõeliste kirjadega ehk nn päriskirjadega. Kui Pauluse kirjad ette võtta, siis on näha, et kirja vorm on väga laiaks venitatud sisurohke jutu tõttu. Samas kirjade eesmärgiks on vastavaid kogudusi õpetada ja juhendada, Paulusele omistatud kirjad on kindlasti tõelised kirjad, mitte epistlid. Teine lugu on deuteropauliinlike kirjadega, mis meenutavad oma olemuselt rohkem epistlit kui tõelist kirja.^[3]

Epistlid on kirjutatud hellenistliku traditsiooni kohaselt, eriti Pauluse kirjad. Epistlites tõid autorid oma nime juba alguses välja, millele järgnes kohe adresseeritu (kas siis isik või kogudus). Dikteeritu kirjapanijat võidi mainida ka epistli lõpus. Lisaks sellele võis tulla välja ka kirja kulleri nimi. Pauluse kirjadele järgnes tihti tervitus nii selle hellenistlikus kui ka judaistlikus vormis, peegeldades Pauluse kaksikidentiteeti: hellenistliku kultuuriga endine juut. Kirja sisu algab lühikese sissejuhatava lausega kirja peateema kohta.^[4]