[go: up one dir, main page]
Mine sisu juurde

Doxa

Allikas: Vikipeedia

Käesolev artikkel on tõlgitud Wikipedia ingliskeelsest versioonist Doxa.

Doxa (Vana-Kreeka keeles δόξα; tegusõnast δοκεῖν dokein, "tunduma", "näima", "mõtlema" ja "nõustuma/heaks kiitma"[1]) on Kreeka sõna, mis tähendab levinud uskumust/tõekspidamist või populaarset arvamust. Kui kreeka retoorikud rakendasid doxa’t argumendi/väite/põhjenduse moodustamise vahendina, ära kasutades levinud arvamusi, siis doxa’ga mõjutasid ja veensid sageli inimesi sofistid, nii et Platon hakkas Ateena demokraatiat hukka mõistma. Sõna "doxa" sai uue tähenduse 3. ja 1. sajandi vahel eKr, kui Septuaginta (heebrea Vana Testamendi kreekakeelne tõlge) tõlkis heebreakeelse sõna כבוד, kavod, tähenduses "au" kui doxa. Seda heebrea pühakirja tõlget kasutas varajane kirik ja seda tsiteerisid sageli Uue Testamendi autorid. Selle doxa uue tähenduse kui "au" mõjud ilmnevad selle sõna üldlevinud kasutamise kaudu läbi Uue Testamendi ja Kreeka õigeusu kiriku jumalateenistustel, kus Jumala ülistamist tõelisel teenistusel nähakse kui tõelist usku. Selles kontekstis peegeldab doxa käitumist või praktikat jumalateenistustel ja kogu kiriku usku, mitte isiklikku arvamust. See on sõna doxa mitmete tähenduste ühendamine, mis kajastub ortodoksia[2] ja heterodoksia tänapäevastes terminites[3][4]. Seda semantilist segunemist on näha ka venekeelses sõnas слава (slava), mis tähendab kuulsust/au, kuid kasutatakse usu tähenduses näiteks sellises sõnas nagu православие (pravoslavie), mis tähendab ortodokssust või sõna otseses mõttes õigeusku.

Doxa, filosofeem

[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatus "Gorgias" (dialoog) esitleb Platon sofiste, reetoreid, kes õpetasid inimestele, kuidas rääkida ärilise edu väljavaadetest nagu sõnasepad, kes võrgutavad ja kasutavad "hulkade" paindlikku/järeleandlikku doxa’t ära oma kasuks ilma häbi tundmata.[5] Selles ja teistes kirjutistes käsitses Platon doxa’t kui uskumust/veendumust, mis ei olnud seotud mõistusega/mõtlemisega, mis elas hinge mõtlemisvõimetutes, madalamates osades.[6] See vaatenurk laienes doxasta kontseptsiooniks Platoni vormi teoorias, kus väidetakse, et füüsilised objektid on doxa ilmingud ega ole seega oma tegelikus vormis [7]. Platoni doxa sõnastamine/kujundamine teadmiste vastandina tõi kaasa klassikalise vastuseisu eksituse ja tõe vahel, mis on nüüdseks muutunud lääne filosoofia peamiseks mureks. (Kuid "Theaetetuses" ja "Menos" on Platon pannud Sokratese vihjama, et teadmised on orthos doxa, mille jaoks saab pakkuda logos’t, seega algatades "teadmise" traditsioonilist definitsiooni kui "õigustatud õiget veendumust".). Nii peetakse eksitust lääneriikides puhtaks negatiivsuseks, mis võib esineda mitmesuguses vormis, sealhulgas illusiooni vormis. Sellisena võib doxa’t irooniliselt defineerida kui "filosoofi pattu". Klassikalises retoorikas on see vastandatud epistēmē’ile (teoreetiline teadmine).Platoni õpilane Aristoteles vaidlustas Platoni teooria doxa kohta. Aristoteles mõistis, et doxa väärtus peitus praktilisuses ja üldises kasutuses, erinevalt Platoni filosoofilisest puhtusest, mis alandas doxa pettuseks. Veelgi enam, Aristoteles pidas doxa’t esimeseks sammuks teadmiste leidmisel, kuna doxa oli rakendusi leidnud füüsilises maailmas ja neil, kes seda valdasid, olid selle tõestamiseks teinud palju katseid, ning seetõttu oli põhjust seda uskuda.[8] Aristoteles selgitab seda, liigitades füüsilise maailma aktsepteeritud tõed, mis antakse põlvest põlve edasi, endoxa’na.[9] Endoxa on stabiilsem usk kui doxa, sest seda on "testitud" argumenteeritud võitlustes Polis’es (kreeka keeles linn või linnriik) eelnevate sõnavõtjate poolt. Endoxa kasutamist leidub Aristotelese "Organonis" (kuue loogikateemalise töö kogumik) ehk "Teemades" ja "Traktaadis retoorikast".

Kasutus sotsioloogias ja antropoloogias

[muuda | muuda lähteteksti]

Pierre Bourdieu oma "Praktika teooria ülevaates"[10] kasutas terminit "doxa", et tähistada seda, mida peetakse mõnes konkreetses ühiskonnas enesestmõistetavaks. Tema arvates on doxa kogemus, mille järgi "loodus- ja ühiskondlik maailm on iseenesest mõistetavad"[11]. See hõlmab seda, mis jääb mõeldava ja öeldava piiridesse ("võimaliku diskursuse universum"), see, mis "on ütlematagi selge, sest see on ilmne" [12]. Bourdieu’ doxa mõiste rakendamise humanistlikke näiteid leiab tema töös "Distinction", kus doxa seab piirid sotsiaalsele mobiilsusele sotsiaalses ruumis, kus iga sotsiaalse isiku iseloomulikule tarbimisele kehtestatakse piirangud: doxa hindab teatud kultuurilisi artefakte kui sobimatuid kehtivasse sotsiaalsesse positsiooni, seega aitab doxa kivistada sotsiaalseid piiranguid, "oma koha tunnet" ja kuuluvustunnet, mis on tihedalt seotud ideega "see pole meie jaoks" (ce n'est pas pour nous). Seega saavad üksikisikud vabatahtlikeks subjektideks liitunud mentaalsetes struktuurides, mis jätavad nad ilma kaalutlevamast tarbimisest.[13] Doxa ja arvamus tähistavad vastavalt ühiskonna poolt enesestmõistetavaks peetud, vaieldamatuid tõdesid, ja seda, mida võib avalikult vaidlustada ja arutada.[14] Bourdieu selgitab terminit doxa oma intervjuus teoreetik Terry Eagletoniga. Selle mõiste selgitamiseks kasutab ta näidet levinud uskumustest koolides. Ta küsis õpilastelt, mida peetakse koolis heaks saavutuseks. Vastustes nägid akadeemilise spektri alumises otsas olevad õpilased end alaväärsena või mitte nii targana, kui on tublid õpilased. Vastused on see koht, kus doxa hakkab mängima, sest see on levinud veendumus ja hoiak, millele õpilased toetuvad, sest ühiskond paneb neid seda uskuma. Bourdieu usub, et doxa tuleneb sotsialiseerumisest, sest sotsialiseerumine puudutab ka ühiskonnast tulenevaid uskumusi ja kui me keskkonnas üles kasvame, kipume uskuma, et see, mida ühiskond meile ütleb, on õige. See on sotsiaalselt aktsepteeritud eksiarvamus, et kui sa ei skoori nii kõrgelt kui keegi teine, pole sa ilmselt nii tark kui tema. Punktid ei tõesta, et keegi on targem, sest on palju tegureid, mis mõjutavad seda, kui palju sa testi eest punkte saad. Inimesed võivad teatud teema kohta palju teada ja mõnes muus asjas ebaõnnestuda. Ent kuigi see on eksiarvamus, kalduvad inimesed osalema levinud praktikates, et end paremini tunda. Näiteks võivad õpilased, kes tunnevad end alaväärsena, tulenevalt populaarsest arvamusest, et nad ei ole nii targad kui õpilased, kes saavad rohkem punkte, võivad hakata proovima narkootikume, et leevendada oma ebakindlust. Bourdieu usub, et doxa on rohkem kui levinud veendumus. Ta usub, et sellel võib olla potentsiaali kaasa tuua levinud tegevusi.[15][16]

Roll demokraatias

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi doxa’t kasutatakse argumendi/väite moodustamise vahendina, tuleb märkida, et argument kujundab ka seda ennast. Seda võib mõista nii, nagu ütleb James A. Herrick oma teoses "Retoorika ajalugu ja teooria: Sissejuhatus": "Sofistid väidavad teoses "Gorgias", et retoorika loob tõde, mis on hetkel kasulik, kas doxa või inimeste arvamuste põhjal, argumentide ja vastuargumentide protsessi kaudu. Sokratesel pole osa sellist liiki "tões", mis siiski on demokraatia jaoks hädavajalik." [17] Oluline on märkida, et demokraatia, mis määratluse kohaselt on avaliku arvamuse väljendus, sõltub ja on seega piiratud samad piirangute poolt, mis on kehtestatud isikutele, kes vastutavad selle loomise eest. Ühiskonnas eksisteerivate kokkuleppeliste arvamuste tõttu, samuti arvamuste tõttu, mida ei arvestata ligipääsmatuse ja huvipuuduse pärast, ei ole doxa homogeenne, samuti pole see loodud vastavalt. Pigem on see paindlik ja ebatäiuslik – pideva võimuvõitluse tulemus kokku põrkuvate "tõdede" vahel. Et laiendada tsitaati oma "Praktika teooria ülevaates" ülaltoodud osas "Kasutamine sotsioloogias ja antropoloogias", kirjutab Bourdieu: "Kui on näiliselt/peaaegu perfektne vastavus objektiivse korra ja organisatsiooni subjektiivsete põhimõtete vahel (nagu vanades ühiskondades), näib loodus- ja sotsiaalne maailm enesestmõistetav. Seda kogemust me nimetame doxa’ks".[18] Adam Smith Chicago ülikoolist märgib oma artiklis "Doxa piirangud: toime ja subjektiivsus arheoloogilisest vaatepunktist": "Bourdieu saadab vanade ühiskondade kodanike praktikad doxa valdkonda, nende elud on vormitud nagu rutiinid, mis põhinevad sotsiaalsete kordade vääral tunnustamisel loomulike eluviisidena, mitte poliitiliste toodetena." [15] Nõuab tähelepanu see, et sotsiaalset korda kui loomulikku esinevat nähtust tajutakse valesti, kui eiratakse poliitilist argumentatsiooni selle loomisel. Seega võib doxa’t mõista nii argumendi looduna kui ka argumendi moodustamisel kasutatuna, hädavajalikuna demokraatliku poliitika kehtestamisel.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ δοκέω in Liddell and Scott
  2. ↑ Harper, Douglas (November 2001). ""Orthodox" Etymology". Online Etymology Dictionary.
  3. ↑ Ware, Bishop Kallistos (Timothy) (29 Apr 1993). The Orthodox Church (new ed.). New York, NY, USA: Penguin Books. pp. 8,266.
  4. ↑ Plato (380 B.C.E.). "'Gorgias" [Benjamin Jowett]. Internet Classics Archive.
  5. ↑ Sorabji, Richard (March 26, 1992). Nussbaum, Martha C., ed. Essays on Aristotle's De Anima. Oxford University Press.
  6. ↑ Szaif, Jan (2007). "Doxa and Episteme as Modes of Acquaintance in Republic V". Les Etudes Platoniciennes. Les Belles Lettres. IV: 253–272.
  7. ↑ "Doxa". Credo Reference. Sage UK. 2005.
  8. ↑ Eggs, Ekkehard; McElholm, Dermot (2002). "Doxa in Poetry: A Study of Aristotle's Poetics" (PDF). Poetics Today. Duke University Press. 23: 395–426.
  9. ↑ Bourdieu, Pierre. 1977 [1972]. Outline of a Theory of Practice. R. Nice, transl. Volume 16. Cambridge: Cambridge University Press.
  10. ↑ Bourdieu (1972); pp. 167, 169
  11. ↑ Bourdieu (1972); p.164.
  12. ↑ Bourdieu, Pierre. 1979. La Distinction. Critique Sociale du Jugement. Paris: Les éditions de minuit. Page 549
  13. ↑ Pierre Bourdieu - AnthroBase - Dictionary of Anthropology: A searchable database of anthropological texts
  14. ↑ Bourdieu, P. and Eagleton, T. "Doxa and common life". New Left Review, 1992, p. 199, 111-121.
  15. ↑ 15,0 15,1 Smith, Adam T. (2001). "The Limitations of Doxa: Agency and subjectivity from an archaeological point of view". Journal of Social Archaeology. 1 (2): 156.
  16. ↑ Vernon, Phillip E. "Intelligence and Cultural Environment". London: Methuen, 1969, p 215. Print.
  17. ↑ Herrick, James, A. (2005). The History and Theory of Rhetoric: An Introduction, 3rd ed. Allyn and Bacon.
  18. ↑ Bourdieu, Pierre (1977). Outline of a Theory of Practice. Cambridge University Press. p. 164.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Doxa&oldid=6408562"