Grumman F-14 Tomcat

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2018) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Juuni 2018) (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

F-14 Tomcat

Tüüp	püüdurhävitaja/mitmeotstarbeline hävitaja
Tootja	Grumman
Disainer	Bob Kress
Esmalend	21. detsember 1970
Võeti kasutusele	september 1974
Võeti kasutusest	Ameerika Ühendriikide merevägi 22. september 2006
Hetkeseis	hinnanguliselt 50 veel kasutusel Iraanis
Põhikasutajad	Ameerika Ühendriigid
Muud kasutajad	Iraan
Toodanguarv	712
Ühe maksumus	38 miljonit dollarit (1998)

Grumman F-14 Tomcat on ülehelikiiruseline kahemootoriline, kahekohaline ja muudetava tiivanoolsusega hävituslennuk. F-14 oli Ameerika Ühendriikide õhuväe peamine mere kohal õhuruumis ülekaalu saavutamise ja laevastiku kaitseotstarbeline lennuk ning taktikaline luureplatvorm aastatel 1972–2006. Hiljem, kui lennukile paigaldati LANTIRN süsteem, kasutati seda täppisõhurünnakutel.

F-14 projekteerimist alustati pärast F-111B projektist loobumist, kus võeti arvesse F-111 kasutamise ja Vietnami sõja kogemusi. F-14 võeti relvastusse USA mereväes 1972. aastal, vahetades välja F-4 Phantom II. Aastal 1976 ostis Iraan 79 Tomcati. USA mereväe kasutusest võeti F-14 maha 22. septembril 2006 ning asendati F/A-18E/F Super Hornetiga. Aastast 2007 on Tomcatid relvastuse ainult Iraani Islamivabariigis.

F-14 Tomcati programm algatati siis kui sai lõplikult selgeks, et F-111B (F-111 modifikatsioon US Navy programmist Tactical Fighter Experimental (TFX)), ei sobi US Navyle, sest General Dynamic F-111 oli liiga raske ja suur USA mereväe lennukikandjate tekile maandumiseks. Mereväe nõue oli, et uus lennuk oleks laevastiku õhuruumikaitse hävitaja, mille peamine osa on hävitada tõenäolise vaenlase (Nõukogude Liidu) pommitajad enne, kui need jõuavad oma rakettide USA lennukikandjateni küündiva lennukauguseni. Lisaks sellele nõudis merevägi, et F-14 oleks võimeline ka õhuruumis ülekaalu saavutama. USA mereväele TFX programm ei meeldinud, kuna selles olid ka USA lennuväe nõudmised, kuid oli sunnitud kaitseminister Robert McNamara plaaniga nõustuma, sest Ameerika Ühendriikide valitsus soovis lennukite arenduskulude vähendamiseks ühist lahendust. Varasem taoline küllaltki edukas näide oli lennuk F-4 Phantom II, mis oli US Navy programmi lennuk, kuid millega liitus ka USAF.

Naval Air Systems Command (NAVAIR) töötas välja nõuded uuele lennukile. See pidi olema istmete tandemasetusega kahekohaline hävitaja, mille maksimaalne kiirus oleks vähemalt Mach 2,2 ja see peaks olema võimeline andma tuletoetust ka maaväle. Pakkumise teinud viiest firmast (millest neli projekti olid muudetava tiivanoolsusega lennukid, nagu F-111), valiti detsembris 1968 välja kaks finalisti, milleks osutusid McDonnell Douglas ja Grumman. Jaanuaris 1969 teatati lõplikult, et võitjaks osutus Grumman. Grumman oli partner ka F-111B programmis ning oli alustanud alternatiivse lennuki kallal tööd juba siis, kui sai selgeks, et F-111 ei sobi US Navyle. Seetõttu oli Grummanil konkurentide ees eelis.

Konkursi võitnud Grummani projekti lennukile paigaldati juba hävitajal F-111B tuttavad TF30 mootorid, kuigi US Navy oli kavatsenud kasutada Pratt ja Whitney F401-PW-400 mootoreid, mis olid siis veel arendusjärgus (samal ajal arendas Pratt ja Whitney ka USA Õhujõududele mõeldud sarnast F100 mootorit).

Ehkki F-14 oli kergem F-111B-st, oli see ikkagi suur ja raske. Lennuki suurus oli tingitud nõudest, et see pidi suutma kanda kogukat AWG-9 radarit ja AIM-54 Phoenix rakette, mis olid ka F-111B relvastuses ja keresisest, 7,3 tonni kütust mahutavat kütusepaaki. F-14-l oli muudetav tiivanoolsus. Kahe F-14 keres kõrvuti asetseva mootori küllaltki suure vahekauguse tõttu, mootorite erinevast tõukejõust tingitud lennusuunast kõrvalekallete paremaks pareerimiseks, oli lennukil kaks kiilu teekonnapüsivuse säilitamiseks.

Saanud F-14 lepingu, hakkas Grumman uue hävituslennuki testimiseks ja hindamiseks laiendama Long Islandil Calvetronis asunud lennukitehast. Suur osa lennutestidest toimus Long Island Soundi õhuruumis, kus tuli ette ka mitmeid mootori kompressori pompaažist tingitud ootamatuid mootori seiskumisi ja lendurite katapulteerumisi. Et säästa aega ja ennetada kaitseminister McNamara võimalikku sekkumist projekti peatamiseks, jättis USA Merevägi F-14 prototüübifaasi vahele ning hakkas kohe tegelema täieliku arendustööga; USA õhujõud tegi sama F-15-ga.

F-14 Tomcati esmalend toimus 21 detsembril 1970, vaid 22 kuud pärast Grummaniga lepingu sõlmimist. F-14-st oli huvitatud ka USA merejalaväe juhtkond, kes saatis oma piloodid VF-124 eskadrilli instruktoriteks õppima. Kui aga selgus, et õhk-maa raketisüsteeme lennukile ei paigaldata (need arendati välja alles 1990. aastatel), tõmbus US merejalavägi F-14 programmist tagasi.

• Meeskond: 2
• Pikkus: 18,6 m
• Tiivaulatus: 11,4–19,0 m
• Kõrgus: 4,8 m
• Tühimass: 19 000 kg
• Täismass: 28 000 kg
• Maksimaalne stardikaal: 32 800 kg
• Mootor: 2 × General Electric F110-GE-400 järelpõlemisega turboventilaator
• Maksimaalne kiirus: 2485 km/h (Mach 2,34)
• Tegevusraadius: 3220 km (1600 nm)
• Lennulagi: üle 16 000 m (53 000 jalga)
• Tõusukiirus: > 230 m/s ehk (45 000 jalga/min)
• Tõukejõu ja kaalu suhe: 0,91