Gilbert Harman

Gilbert Helms Harman (26. mai 1938 East Orange, New Jersey – 13. november 2021) oli USA filosoof, Princetoni Ülikooli õppejõud 1963–2017.

Tema uurimisvaldkonnad olid keelefilosoofia, tunnetusteadus, vaimufilosoofia, eetika, moraalipsühholoogia, epistemoloogia, statistiline õppimisteooria ja metafüüsika. Koos George Milleriga juhatas ta Princetoni Ülikooli tunnetusteaduse laborit. Ta on õpetanud elektrotehnikat, arvutiteadust, psühholoogiat, filosoofiat ja lingvistikat.

Harman sai bakalaureusekraadi Swarthmore College'ist ja doktorikraadi Harvardi Ülikoolist, kus tema juhendaja oli Willard Van Orman Quine. Princetoni Ülikoolis õpetas ta 1963. aastast kuni 2017. aastani ja lahkus sealt James S. McDonnelli teeneka filosoofia ülikooliprofessorina.

Tema doktorantide hulgas on Graham Oppy, Stephen Stich, Joshua Greene, Joshua Knobe, David Wong, Richard Joyce, R. Jay Wallace, James Dreier ja Nicholas Sturgeon.

Harmani 1965. aasta artikkel parima seletuse järeldamisest on olnud väga mõjukas.

Artiklis "How belief is based on inference" väidab Harman, et järeldamine, millel uskumus põhineb, ei pruugi olla teadlik, mistõttu võib asjale vaadata nii, et kõik uskumused või enamik uskumusi põhinevad järeldamisel, nii et uskumuse õigustatuse küsimusest saab järeldamise õigustatuse või kehtivuse küsimus.

Kui ma usun mingit propositsiooni ainult selle tulemusel, et ma teadlikult järeldan selle teistest propositsioonidest, mida ma usun, siis see minu uskumus põhineb sellel teadlikul järeldamisel. Kui minu uskumus põhineb mingil järeldamisel, siis üks tarvilik tingimus selleks, et ma oleksin õigustatud seda propositsiooni uskuma, ja selleks, et ma seda propositsiooni teaksin, on see, et see järeldamine oleks kehtiv või õigustatud. Selle õigustatuse või teadmise olemasolu sõltub suuresti sellest järeldamisest. Sellepärast filosoofe ongi huvitanud järeldamised, millel uskumused põhinevad.

See, et minu uskumus põhineb mingil järeldusel, tähendab, et see järeldus annab minu uskumuse põhjendi. Mõnikord ma usun mingit propositsiooni sel põhjusel, et ma sooritasin teadlikult mingi järeldamise, ja mu uskumus põhineb järeldusel selles mõttes. Mõnikord minu uskumus ei ole teadliku järeldamise tulemus, kuigi ma viitaksin mingile järeldusele, kui mul tuleks oma uskumust õigustada või kaitsta, ja mu uskumus põhineb järeldusel selles mõttes. Mõnikord aga saab öelda, et mu uskumus põhineb mingil järeldusel, kuigi ma teadlikult järeldust ei ole teinud ega oska ka oma põhjendeid järeldusena esitada. Kui uskumuse põhjendisse kuulub mingi järeldus, siis põhjend ei ole mitte uskumuse põhjus või õigustus, vaid uskumuse põhjus ja õigustus. Tõepoolest, teadliku järeldamise puhul on see ilmne. Kui ma nüüd oma uskumuse kaitseks viitan mingile järeldusele, siis minu uskumus ei pruugi sellel järeldusel põhineda, sest ma võin valetada või ratsionaliseerida. Selleks et järeldusel põhineda, peab uskumus sellest kuidagi sõltuma. Uskumahakkamise põhjuste tüüpidel peab olema vastavus järeldustega. See, et uskumus põhineb teatud järeldusel, tähendab, et leidub niisugune üksühene funktsioon järelduste hulgalt uskumahakkamise põhjuste tüüpide hulgale, et uskumuse õigustatus sõltub peamiselt järelduse kehtivusest või õigustatusest, ning et uskumuse põhjus on funktsiooni väärtus selle järelduse korral. Nähtavasti on need filosoofid, kelle meelest uskumus põhineb alati või enamasti järeldamisel, pidanud järeldamisel põhinemise all silmas seda. Järelikult pidid nad eeldama, et uskumused kujunevad või põhjustatakse mingil tüüpilisel viisil. Tüüpilise põhjuse ja teadliku järeldamise vahel on analoogia: põhjusele vastab niisugune järeldus, et tuleneva uskumuse õigustatus oleneb vastava järelduse õigustatusest. Seetõttu võib öelda, et need filosoofid pooldavad uskumuse kujunemise "järelduslikku mudelit".

Kui uskumus on õigustatud, siis seda saab usaldada viisi tõttu, kuidas selleni jõuti. Kui mingi propositsiooni uskumus on õigustatud, siis peaks olema mõistlik sellest, kuidas uskumuseni jõuti, järeldada propositsiooni tõesust (kui ei ole rohkem tõendeid propositsiooni tõesuse või vääruse kohta). Nii et selleks et saada aru, mis on propositsiooni uskumuse õigustatus, tuleb aru saada, kuidas sellest, et uskumuseni jõuti teatud viisil, järeldatakse propositsiooni tõesus. Uskumuse põhjuslik seletus viitab üldiselt eelnevatele uskumustele ning teatud sündmustele, mis uskujaga juhtuvad või teda stimuleerivad. Selleks et järeldada uskumuse põhjusest propositsiooni tõesust, on tarvis niisuguseid lisaeeldusi, mida peetakse õigustatuks, ja sündmuste sobivaid kirjeldusi, et eelnevatest uskumustest, sündmuste kirjeldustest ja lisaeeldustest on õigustatud järeldada propositsiooni tõesust. Kui see järeldus on õigustatud ja me usume, et uskuja oli õigustatud uskuma eelnevaid uskumusi, siis me võime propositsiooni usaldada (kui ei ole rohkem tõendeid propositsiooni tõesuse või vääruse kohta) ja uskuja on õigustatud propositsiooni uskuma. Kui eeldada, et lisaeeldused ei muutu, siis eri uskumiste põhjuslik seletus seisneb tavaliselt eri eelnevate uskumuste ja edasiste sündmuste mainimises. Igale põhjusele vastavad teatud eelnevad uskumused ja sündmuste kirjeldused ning seega teatud järeldus eelnevatelt uskumustelt, sündmuste kirjeldustelt ja lisaeeldustelt propositsiooni tõesusele. Et propositsiooni uskumine oleks õigustatud, peab see järeldus olema õigustatud.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

Artiklis "The Inference to the Best Explanation" väidab Harman, et loendav induktsioon ei ole iseenesest õigustatud järeldamine, vaid juhtudel, kus õigustatud järeldamine paistab olevat loendav induktsioon, on tegelikult tegu "parima seletuse järeldamisega".

Parima seletuse järeldamine on umbes sama, mida teised on nimetanud abduktsiooniks, hüpoteesi meetodiks, hüpoteetiliseks järeldamiseks, elimineerimismeetodiks, eliminatiivseks induktsiooniks ja teoreetiliseks järeldamiseks. Sellest, et teatud hüpotees tõendeid seletaks, järeldatakse, et see hüpotees on tõene. Et järeldus oleks õigustatud, peab saama kõik alternatiivsed hüpoteesid tagasi lükata. Nii et hüpoteesi "parimusest" järeldatakse selle tõesus. Jääb küll küsimus, kuidas otsustada, et üks hüpotees on teisest piisavalt parem. Küllap arvestatakse näiteks, kumb hüpotees on lihtsam, usutavam, rohkem fakte seletav, vähem ad hoc-hüpotees.

Kui me teeme järelduse, et tunnistaja räägib tõtt, siis me järeldame, et ta räägib oma juttu sellepärast, et ta usub seda, ning järeldame, et ta usub seda sellepärast, et ta oligi kirjeldatava olukorra tunnistaja. See on siis tema tunnistuse parim seletus. Mõni muu võimalik seletus (näiteks et talle on väga kasulik, kui teda usutakse) kõigutab meie kindlust selles. Või kui me järeldame inimese käitumisest midagi tema elamuste kohta, siis me järeldame, et see seletab tema käitumist teistest seletustest paremini. Neid näiteid võib nimetada parima seletuse järeldamiseks. Harman ei näe aga, kuidas neis saaks näha loendavat induktsiooni. Võib tunduda vähemalt esmapilgul usutav, et hajusaid tõendeid selle kasuks, et mõrvar on ülemteener, saab võtta loendava induktsiooni keerulise rakendamisena, kuigi pole selge, kuidas täpselt; ja samamoodi tunnistusest tunnistuse tõesuse järeldamise puhul. Igatahes aga tundub, et kui katseandmetest järeldatakse elementaarosakeste teooria, siis seda ei saa võtta loendava induktsioonina; sama lugu on enamasti teiste inimeste elamuste kohta järelduste tegemise puhul. Tõestust küll pole, aga Harman arvab, et tõendamise koorem lasub induktsioonile apelleerijatel, ega usu, et see võiks neil õnnestuda. Ta väidab, et loendava induktsiooni kasutaja peab lisaks kasutama veel vähemalt ühte mittededuktiivse järeldamise vormi. Ent kui keegi kasutab parima seletuse järeldamist, siis ei ole tal enam lisaks tarvis loendavat induktsiooni kui eraldi järeldamisvormi. Kõiki loendava induktsiooni kasutamise juhtumeid võib võtta ka parima seletuse järeldamise juhtumitena.

Loendavat induktsiooni rakendades teatakse alati rohkem kui seda, et kõik vaadeldud A-d on B-d, ja enne järelduse tegemist tuleb vaadelda kogu tõendusmaterjali. Selle valguses on induktsioon mõnikord õigustatud, mõnikord mitte. Mis tingimustel siis tohib induktiivse järelduse teha? Induktiivne loogika ei anna rahuldavat vastust. Kui aga näha siin parima seletuse järeldamist, siis on arusaadav, miks induktiivne järeldus mõnikord tehakse, mõnikord mitte. See tehakse siis, kui hüpotees, et kõik A-d on B-d, on kogu tõendusmaterjali valguses parem hüpotees kui näiteks see, et keegi kallutab vaadeldavat valimit, et me arvaksime, et kõik A-d on B-d. Kui aga kogu tõendusmaterjal teeb usutavaks mõne võistleva hüpoteesi, siis ei pruugita induktiivset järeldust teha.

Kui võtta mingit järeldust loendava induktsioonina, siis jääb arvestamata, et see järeldus kasutab teatud lemmasid, millel on oma osa järeldusliku teadmise analüüsis, mistõttu selle teadmise mõistmiseks tuleb seda järeldust mõista parima seletuse järeldamisena. Teadmise analüüsis (küll mitte Edmund L. Gettier, "Is Justified True Belief Knowledge?,"; Michael Clark, "Knowledge and Grounds: A Comment on Mr. Gettier's Paper") jäetakse sageli kahe silma vahele üks asi. Teadmine on uskumus, mis on tõene ja õigustatud. Oletame, et see uskumus põhineb õigustatud järeldamisel (Harman, "How Belief Is Based on Inference"). Siis ei ole lõppuskumuse tõesus teadmise jaoks piisav. Kui vahepropositsioonid on õigustatud, kuid väärad, siis pole õige öelda, et lõppjäreldust teatakse. Harman nimetab seda teadmise paratamatut tingimust tingimuseks, et lemmad on tõesed.

Vaatame, milliseid lemmasid kasutatakse autoriteedilt teadmise saamisel. Olgu see autoriteet asjatundja või autoriteetne teatmik. Selleks et meie uskumus oleks teadmine, peab esiteks meie uskumus olema tõene ning teiseks see, mida meile öeldakse või mida me loeme, ei tohi olla keelevääratus ega trükiviga, isegi kui see muutis väära tõeseks. See näitab, et tunnistusest tõesuse järeldamine peab lemmana sisaldama propositsiooni, et lausungit põhjustab uskumus, mitte keelevääratus ega trükiviga. Järelikult peab seda järeldamist seletama nii, et oleks näha, millist osa see lemma etendab.

Oletame, et me saame teada, et teise inimese käsi valutab, nähes, kuidas ta tõmbab selle järsku eemale kuumast ahjust, mida ta kogemata on puudutanud. Siin figureerib lemmana propositsioon, et ta tõmbas käe eemale valu tõttu. Kui käe äratõmbamisel on alternatiivne seletus, siis me ei tea, et tal käsi valutab, kuigi tal tõesti käsi valutab.

Kui võtta neid järeldusi parima seletuse järeldamisena, siis need lemmad on järeldamise olemuslik osa. Kui aga võtta neid ainult loendava induktsioonina, siis lemmade roll jääb varju. Siis tundub, et lemmad saab põhimõtteliselt elimineerida. Aga see ei ole nii. Kui võtta järeldust loendava induktsioonina, siis näiteks autoriteedi puhul pole selge, miks peaks lugema, kas on sisse lipsanud keelevääratus või trükiviga, sest siis lähtutakse ainult korrelatsioonist.

Michael Scriven ("The Frontiers of Psychology: Psychoanalysis and Parapsychology") väidab, et ei saa olla üleüldiselt teadaolevaid seadusi, millele kogu inimkäitumine alluks. Tema argument eeldab, et on vähemalt üks inimene ("vältija"), kellel on tugev motiiv neid seadusi falsifitseerida. Kui oleks olemas seadused, mis lähtudes teatud algtingimustest determineeriksid täielikult vältija käitumise ja kui vältijal oleks võimalik neid seadusi ja algtingimusi teada, siis ta saaks neist järeldada ennustuse ja tal oleks motiiv seda falsifitseerida. Kui ta seda ei tee, siis tal pole tegutsemisvabadust. (Nähtavasti Scriven välistab selle, sest inimestel on tahtevabadus.) Kui ta selle falsifitseerib, siis seadused pole seadused või algtingimused pole algtingimused. Sellepärast ei ole niisuguseid seadusi ja algtingimusi, mida oleks võimalik teada.

Scriven märgib, et analoogse argumendi võib esitada masinate kohta, kuid väidab, et programmid peavad olema mingis punktis määramatud. Ent analoogse argumendi saab esitada ilmselt deterministlike masinate kohta.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

• How Belief is Based on Inference. – The Journal of Philosophy, 1964, kd 61, nr 12, lk 353–359.
• The Inference to the Best Explanation. – Philosophical Review, 1965, 74, lk 88–95.
• Scriven on the unknowability of psychological laws. – Philosophical Studies, 1967, kd 18, nr 4.
• koos Donald Davidsoniga. Semantics of natural language. – Synthese, 1970, kd 22, nr 1-2.
• (koos Donald Davidsoniga (toim)), Semantics of Natural Language (D. Reidel, 1972)
• Thought (Princeton, 1973) ISBN 0-691-07188-8
• (toim) On Noam Chomsky: Critical Essays (Anchor, 1974)
• (koos Donald Davidsoniga (toim)), The Logic of Grammar (Dickenson, 1975)
• The Nature of Morality: An Introduction to Ethics (Oxford, 1977) ISBN 0-19-502143-6
• If and modus ponens. – Theory and Decision, 1979, kd 11, nr 1.
• Change in View: Principles of Reasoning (MIT, 1986) ISBN 0-262-58091-8
• Scepticism and the Definition of Knowledge (Garland, 1990; doktoritöö Harvardi Ülikoolis 1964)
• (toim) Conceptions of the Human Mind: Essays in Honor of George A. Miller (Laurence Erlbaum, 1993)
• (koos Judith Jarvis Thomsoniga), Moral Relativism and Moral Objectivity (Blackwell, 1996) ISBN 0-631-19211-5
• Reasoning, Meaning and Mind (Clarendon, 1999) ISBN 0-19-823802-9
• Explaining Value and Other Essays in Moral Philosophy (Clarendon, 2000 ISBN 0-19-823804-5
• (koos Sanjeev Kulkarniga) Reliable Reasoning: Induction and Statistical Learning Theory (MIT Press, 2007)
• (koos Sanjeev Kulkarniga) An Elementary Introduction to Statistical Learning Theory (Wiley, 2012).
• (koos Ernie Lepore'iga), A Companion to W.V.O. Quine (Wiley, 2014)

• Henning Jensen. Gilbert Harman's defense of moral relativism. – Philosophical Studies, 1976, kd 30, nr 6.

• Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liige
• 2005 Jean Nicod' auhind
• 2009 Behrmani auhind

Ka tema tütar Elizabeth Harman on filosoof.