Gattšina palee

Gattšina palee ehk Suur Gattšina palee (vene keeles Большой Гатчинский дворец) on Leningradi oblastis Gattšinas asuv klassitsistlik palee. Koos Prioratski lossi ja lossipargiga moodustab see Gattšina parkmuuseumi.

Palee lasi rajada keisrinna Katariina II soosik krahv Grigori Orlov, kes sai need maavaldused kingituseks keisrinnalt endalt. Palee projekteeris itaalia arhitekt Antonio Rinaldi ning ehitust alustati 30. mail 1766. Ehitis valmis 1781. aastal.^[1]

Krahv Orlov suri 1783. aastal ja Katariina II ostis lossi tema pärijatelt, et kinkida see oma pojale, tulevasele Venemaa keisrile Paul I-le.^[1]

1796. aastal hakati Paul I käsul lossi ümber ehitama, mida juhtis itaalia päritolu arhitekt Vincenzo Brenna^[1]. Ümberehituse käigus muudeti loss kindlusetaoliseks ehitiseks, mille ümber ehitati tõstesillaga vallikraavid, hoone sai ühe lisakorruse. Kujundati ümber ja ehitati aiad ja pargipaviljonid, palee esisele rajati suur paraadväljak. Pärast Pauli võimuletulekut sai Gattšina lossist tema alaline elukoht.^[2]

Pärast Paul I surma sai Gattšina palee omanikuks Pauli teine abikaasa Maria Fjodorovna. Viimase testamendi järgi läks loss Nikolai I ja tema meessoost järeltulijate valdusse.^[1]

Nikolai I valitsemise ajal, alates 1844 kujundati palee palju ümber ja see omandas tänapäevase ilme. Lossi ümberehitustööde eest vastutas vene arhitekt Roman Kuzmin, kes alates 1841 oli keiserliku õukonna ministeeriumi peaarhitekt. Peamised tööd toimusid hoone tiibades, mis täielikult ümber ehitati. Neisse lisati keldrikorrus, esimene ja kolmas korrus muudeti kõrgemaks ning nende vahele lisati teine korrus, mida käsitleti poolkorrusena. Nii suurenes hoone tiibade kõrgus neid ühendava galerii kõrguseni. Galerii lakkas visuaalselt domineerimast tiibade üle ja sellepärast lisati seda ümbritsevatele tornidele veel üks korrus. Hoone järgmised omanikud enam suuri ümberehitustöid ei teinud ja piirdusid hooldustöödega.

1. augustil 1851 paigaldati lossiesisele väljakule Paul I mälestusmärk.^[1]

Pärast Aleksander III troonileasumist sai Gattšina palee keisri perekonna peamiseks suveresidentsiks.^[1]

Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni, kui Nikolai II loobus troonist ja andis võimu üle Ajutisele Valitsusele, läks tema valduses olev Gattšina palee üle Ajutisele Valitsusele. Viimase otsusega kõik tsaariperekonnale kuulunud mõisad natsionaliseeriti ja muudeti muuseumideks. Gattšina palee muuseum avati külastajatele 19. mail 1918.^[1]

Teise maailmasõja ajal sai loss tugevasti kannatada. Gattšina ja loss olid okupeeritud Saksa vägede poolt, kes taganedes 1944. aastal panid selle põlema.^[1]

Pärast maailmasõda ei kavatsetud lossi restaureerida, sest seda ei peetud kasumlikuks. Hoone küll taastati, kuid mitte esialgsel kujul. Silmas peeti seda, et hoonet saaks kasutada. Aastail 1950–1959 asus hoones sõjaväeakadeemia, seejärel instituut Elektronstandart. Hoone kagutiib jäi endiselt katuseta, mis kahjustas sealset marmortreppi ja hiina galeriid. 1960 arvati hoone arhitektuurimälestiste hulgast välja.

Esimese restaureerimistööde plaani koostas 1961–1963 arhitekt Mihhail Plotnikov. Algas arhiivimaterjalide otsimine. Projekt nägi ette 1890. aasta interjööri taastamise, kuid mitte muuseumi, vaid Elektronstandarti vajadusteks. Siiski ei hakatud projekti rakendama enne seda, kui Elektronstandart oli hoone vabastanud. Pärast seda arvati hoone taas arhitektuurimälestiste sekka.

Restaureerimist alustati alles 1976. aastal, esimesed paraadsaalid avati külastajatele 1985. aastal.^[1]

Restaureerimistöid, mis kestavad tänapäevani, on takistanud peamiselt rahapuudus. 2006. aastal suurendati aga palee eelarvet oluliselt. Esialgu oli kavas lõpetada tööd 2012. aastal, aga majanduskriisi ajal vähendati jälle eelarvet ja tööde tähtaeg nihkus kaugemale.