Basskitarr

Basskitarr on kitarr, mis mängib bändis rütmikitarrile korduvat tausta ning on trummide kõrval tähtis rütmi hoidmise vahend.

Basskitarr on üldjuhul puidust valmistatud keelpill. Enamasti on basskitarrid elektrilised, harvem akustilised, kuid on ka elektroakustilisi kitarre. Elektribasskitarril, nagu elektrikitarrilgi, ei tugevda keele võnkumisi mitte pilli kõlakast/kõlalaud ehk korpus ise, vaid elektrooniline võimendi.

Basskitarri keeltel mängitakse sõrmede või mediaatoriga (plektroniga). Erinevalt kontrabassist hoitakse basskitarri horisontaalselt bassisti keha ees. Basskitarri mängib basskitarrist.

Erinevalt harilikust kitarrist on basskitarril tavaliselt vaid neli keelt, mis on põhihäälestuses häälestatud sarnaselt kontrabassiga (E, A, D, G). Seega vastavad nad kitarri neljale madalamale keelele, kuid on ühe oktavi võrra madalamal.

On olemas ka viiekeelelisi basskitarre, millel tavaliselt on madalaim keel B.

Kuuekeelsete basside häälestuseks on kõige sagedamini B-E-A-D-G-C.

Basskitarr on oma ajaloo jooksul olnud pidevas muutumises. Esialgu kasutati basskitarri asemel kontrabassi, kuid suuruse tõttu oli seda ebamugav kaasas kanda. Elektrikitarri tulekuga tekkis probleem, et kontrabass jäi sellele helitugevuselt alla. Pilli heli ei olnud võimalik võimendada ja see kadus teiste pillide tekitatud helidesse. Muusikastiilide pidev muutumine ja areng tekitasid vajaduse pilli järele, mida oleks võimalik kaasas kanda ning mida saaks ka võimendada^[1].

Gibson Luthier Lloyd valmistas 1920. aastatel prototüübi, mis põhines kontrabassil, kuid erinevalt tavalisest kontrabassist olid sellele lisatud elektrilised helipead^[2]. Helipead olid küll vastuvõtlikud koputustele ja vibratsioonile, kuid tolle aja võimendus polnud piisavalt hea, et vastu võtta bassi tekitatavaid madalaid sagedusi^[1]. 1930. aastatel ilmus rohkelt uusi basskitarre Gibsonilt, Rickenbackerilt ja teistelt tootjatelt, kuid enamik pille oli siiski kontrabassi moodi^[1]: nad olid suured, seisid jalal, kuid neile oli lisatud helipea^[2]. Gibson oli üks esimesi, kes konstrueeris basskitarri enam-vähem sellisel kujul, nagu see on tuntud tänapäeval. Tegemist oli 155 cm pika Archtopi välimusega basskitarriga, millele olid lisatud korraliku välimusega helipead ja heli muutmiseks mõeldud nupud. 1935/1936. aastal tootis esimese elektrilise basskitarri Audiovox Manufacturing & Co, kuid kuna see pill oli oma ajast kaugel ees, ei osutunud see eriti populaarseks. Audiovox suleti aastal 1950. Arvatakse ka, et basskitarrile pani aluse hoopis 1940. aastatel Paul Tutmarc juunior oma basskitarriga Serenader^[3]. Tutmarci loodud instrumenti mängiti horisontaalselt, lisaks olid sellel pillil olemas ka astmetraadid, mida varem ei kasutatud^[1].

Leo Fenderit võib pidada basskitarri alusepanijaks – sellisena nagu me seda pilli tänapäeval tunneme – 1950. aastatel. Nagu teisedki bassistid, leidis ka Leo Fender end olukorrast, kus basskitarri oli bändis raske kõlama saada. Seetõttu oli tal vaja luua midagi, mis kostaks teiste pillide seast välja ning mida oleks mugav endaga esinemistele kaasa võtta^[4][5][6]. Nii töötas Leo Fender välja pilli, mis on tänapäeval kuulus kogu maailmas. Pill oli kõvasti kergem kui eelkäijad ja ka väiksem. Tegemist oli Percision Bassiga, pilliga, millega on mänginud sellised suurkujud nagu Flea, Robert Trujillo ja Victor Wooten^[7]. See oli esimene elektriline basskitarr ja läks seeriatootmisse 1951. aasta lõpus.

Alates 1950. aastatest on basskitarr olnud pidevas arengus ja muutuses. Sestpeale on tekkinud on palju muusikainstrumente tootvaid ettevõtteid ning pilli on pidevalt täiustatud, muutes selle mängimismugavust ja kõlaomadusi.

• Elektrilise basskitarri kael on pikem kui kitarril, välja arvatud nn short-scale'i bassidel.
• Basskitarri keeled on oluliselt jämedamad kui tavalisel kitarril.
• Harilikul E-basskitarril on 4 keelt, kitarril 6 (kuigi on ka 5, 6 ja enama keelega basse).
• Basskitarri korpus on tavaliselt pikem kui elektrikitarril ning ka palju tugevam, sest keelte tõmbetugevus on tavalise kitarriga võrreldes mitmekordne.