Austraalia händpart

Austraalia händpart (Oxyura australis) on väikest kasvu jäiga sabaga Austraalia part. Nii emas- kui ka isaslinnud kasvavad kuni 40 cm pikkuseks. Isaslinnul on hallikassinine nokk, mis muutub pesitsushooajal helesiniseks. Samuti on sel perioodil isaslinnu sulestik kastanpruun, kuid muutub hiljem tumehalliks. Emaslinnu sulestik on aga aasta läbi must ja pruunide laikudega. Austraalias on see part kohalik lind, kes pesitseb nii sisemaa kui ka kunstlikel märgaladel. Händparte on raske jälgida, kuna nende käitumine on pesitsushooajal (sügisest talveni) arusaamatu. Sigimisperioodil on isastel väga keeruline paaritumisrituaal. Austraalia händpart on omnivoor ehk kõigesööja, kes eelistab vees elavaid selgrootuid. Tegu on ohustatud liigiga. Neid ohustavad peamiselt püsivate ja sügavate märgalade vee äravool, märgalade hävinemine ja sooldumine, märgaladel karjatamine ning põhjaveetaseme langus.

Taksonoomia

Esimest korda kirjeldas austraalia händparti aastal 1836 ornitoloog John Gould.

Kirjeldus

Pardi sabasuled koosnevad paksudest lülisarnastest jätketest ning lind hoiab saba tavaliselt veepinnal. Ennast või paarilist kaitstes hoiab ta saba püstiasendis. Isaslind hoiab saba püsti ka siis, kui näeb emaslinnus oma võimalikku tulevast paarilist. Austraalia händpardil on tavaliselt väga tugevad jalad, mis aitavad ujuda ja sukelduda. Võrreldes teiste partidega on see liik eriline, kuna ujub pigem madalas vees. Nagu eespool öeldud, muutub isase händpardi nokk sigimisperioodil helesiniseks, pea ja kael läikivmustaks ning selg ja tiivad kastanpruuniks. Väljaspool sigimisperioodi on pea ja kael mustad ning hallide täppidega ja keha tumehall. Mõnel isaslinnul püsib sigimisperioodile iseloomulik sulestik kogu aasta. Emaslinnu sulestik aasta jooksul ei muutu. Tema pea on tumepruun ning selga ja tiibu katavad mustad suled, millel on helepruunid otsad, andes pardile laigulise välimuse. Emase pardi nokk on tumedam hallikaspruun ning jalad samuti hallikaspruunid. Isaslindude jalad on aga hallid.