Augusto Pinochet

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2006) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Augusto José Ramón Pinochet Ugarte (25. november 1915 Valparaíso – 10. detsember 2006 Santiago) oli Tšiili sõjaväelane (kindral) ning riigijuht aastatel 1973–1974 ja president aastatel 1974–1990.

Ta lõpetas Santiagos sõjakooli ja 1951 kindralstaabiakadeemia. Ta oli ka Tšiili ja Ecuadori sõjaväeakadeemia õppejõud, 1956–1958 Tšiili saatkonna sõjaväeatašee Ameerika Ühendriikides. 1971–1972 Santiago garnisoni juhataja, 1972–1973 maaväe staabiülem.

Ta on kirjutanud ka geograafia- ja poliitikateoseid.

Salvador Allende marksistlik majanduspoliitika viis Tšiili majanduse 1970. aastate algul vabalangusse: kaubad muutusid defitsiitseks, inflatsioon muutus galopeerivaks, reaalpalgad vähenesid dramaatiliselt.

Kriitikute väitel aitas Pinocheti võimule saamisele kaasa ka Ameerika Ühendriikide sekkumine Tšiili poliitikasse Salvador Allende valitsemisajal 1970–1973. Selleks olevat kasutatud erinevaid meetodeid: maksti kinni poliitikute, ärimeeste, meediaväljaannete, parteide arveid, imbuti vasakpoolsetesse parteidesse neid seestpoolt õõnestama ja loodi hirmuõhkkond, püüti omaltpoolt kahjustada riigi majandust ja rahandust. Tšiili tsentristlikud ja parempoolsed opositsiooniparteid vastustasid Allende Rahvaühtsuse valitsuse poliitikat, eriti selle natsionaliseerimispoliitikat ja ründeid põhiseaduslikule korrale. Väljakujunenud olukorras 11. september 1973 võttis sõjaväe hunta eesotsas Augusto Pinochetiga võimu, kukutades loosungi "Mina või kaos" all marksistliku presidendi Salvador Allende. Sõjaväelise hunta juhiks ja presidendiks sai elukutseline sõjaväelane kindral Augusto Pinochet, kelle Allende oli vaid paar nädalat varem nimetanud maavägede ülemjuhatajaks.

Kuigi Pinocheti vabaturumajandusel baseeruv majanduspoliitika osutus pikapeale edukaks ja viis Tšiili välja katastroofilisest seisust, toimusid tema võimu ajal massilised inimõiguste rikkumised.

Pinochet valitses esimesed aastad karmikäeliselt. Tema suunitlus oli selgelt antikommunistlik, kõigepealt hakatigi pitsitama kommuniste, sotsialiste ja teisi vasakpoolseid.

Loodi kinnipidamiskohti. Kõige tuntum neist oli Santiago rahvusstaadion, mis oli enne riigipööret ja on praegugi riigi tähtsaim jalgpalliväljak. Tunnistajate kinnitusel tapeti seal vahetult pärast 1973. aasta septembripööret umbes 500 inimest. Kuigi süstemaatiliste "teadmata kadumiste", kohtuväliste tapmiste ja piinamiste juhtudest on paljud ka dokumentaalselt tõestatud, jääb Amnesty Internationali sõnul suurem osa kuritegudest lahendamata ja enamik kurjategijatest karistamata.

1991. aastal avalikustati Tõekomisjoni nn Rettigi aruanne (Informe Rettig), mis sai nime komisjoni juhtinud senaatori Raúl Rettigi (1909–2000) järgi. Aruande kohaselt hukkus diktatuuri ajal 3065 opositsionääri ja kokkupõrgetes vasakpoolsetega sai surma 132 sõjaväelast ja valitsusagenti. Vasakäärmuslaste ja muude vastaliste sagedaseks hukkamismeetodiks oli nende allaviskamine salapolitsei helikopteritest (vt en:Death flights#Chile under Augusto Pinochet).

Erinevalt Rettigi komisjonist väidab Amnesty International, et Pinocheti režiimi esimese kolme aasta jooksul hukkus ligikaudu 20 000 inimest, aga selle kohta pole kindlaid tõendeid.

Ka kultuuri reguleeris kindral Augusto Pinochet oma ideoloogia järgi.

17 aastat väldanud diktatuuri ajal löödi käärid igasse filmi, mis äratasid sõjaväelastes kahtlust. Ekraanile ei jõudnud isegi nii süütu film nagu "Viiuldaja katusel" – põhjuseks väidetavalt see, et liiga paljud tegelased olevat olnud vene rahvusest. Eriti häirisid sõjaväetsensoreid aga poliitilised filmid, nagu Pinocheti võimule toonud riigipöörde ajal Tšiilis kaduma läinud ameeriklasest jutustav Costa-Gavrase "Missing" või Oliver Stone'i "Salvador".

2000. aastal süüdistas Tšiili kohus 85-aastast Pinochetti seotuses 55 inimese tapmise ja 18 inimese röövimisega. Lisaks sellele on Pinocheti vastu esitatud 190 hagi inimõiguste rikkumise eest tema võimuperioodil, aastail 1973–1990.

2002. aastal otsustas Tšiili ülemkohus, et Augusto Pinocheti ei kutsuta kohtu ette aru andma tema 17-aastase valitsusperioodi jooksul toimunud inimõiguste rikkumiste eest. Kohtu viiest kohtunikust hääletas neli selle poolt, et 86-aastane kindral ei suuda enam kohtu ees vastuseid anda, kuna põeb dementsust. Kohtu teateil võetakse kõik Pinocheti vastased süüdistused lõplikult tagasi.

2005. aastal võttis Tšiili kohus 90-aastase Pinocheti puutumatuse, lisaks maksupettusele süüdistatakse meest inimõigusrikkumistes tema valitsemisajal aastatel 1973–1990.

2007. aastal arreteeriti Augusto Pinocheti naine Lucia Hiriart ja lapsed kahtlustatuna maksupettuses, ent nad vabastati pärast vanglas veedetud ööd kautsjoni vastu; viimaks vabastati abikaasa ja lapsed süüdistusest. Süüdimõistmise korral oodanuks nii Pinocheti abikaasat kui ka lapsi ees vanglakaristused. Pinocheti naist ja lapsi süüdistati puudulike tuludeklaratsioonide esitamises, mille abil perekond suutis väidetavalt kõrvale panna miljoneid dollareid. Praegu ei saa tema lesk ega lapsed oma materiaalse olukorra üle kurta. Kuigi miljonid vaidlusalused dollarid välismaistel kontodel on külmutatud, kuni ülemkohus nende suhtes otsuse langetab, saab lesk omandi rendituludest märkimisväärset sissetulekut.

Pinocheti ennast süüdistatakse maksude maksmatajätmises enam kui 27 miljonilt dollarilt, mis asuvad eksdiktaatori pangakontodel.

Ta abiellus jaanuaris 1943 Lucía Hiriart Rodríguezega. Neil on kolm tütart (Inés Lucía (sündinud 1943, on Tšiili poliitik), María Verónica ja Jacqueline Marie) ning kaks poega (Augusto Osvaldo ja Marco Antonio).

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Augusto Pinochet