August Hanko

August Johannes Hanko (18. jaanuar 1879 Robi talu, Suure-Kambja vald, Tartumaa – 25. mai 1952 Arljuk, Jurga rajoon, Kemerovo oblast) oli eesti ajakirjanik, tõlkija ja prosaist; Eesti poliitik.

Ta õppis Kambja kihelkonnakoolis, Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu Kroonugümnaasiumis. 1900–1904 õppis ta Tartu Ülikoolis õigusteadust, 1903 sai ta uurimuse "Kartellid ja trustid" eest kuldauraha.

Hanko töötas 1902. aastal ja 1904–1905 Postimehe toimetuses Tartus. 1906 alustas ta tööd Tallinnas, 1905. aastani Vaatleja ja 1906–1907 Sõnumed peatoimetajana. 1907 arreteeriti ta tsaarivõimude poolt poliitilistel põhjustel ja sõjaseaduse kehtimise lõpuni viibis ta Balti kubermangudest väljas. 1908–1918 oli ta Eesti Päevalehe toimetuse liige. ^[1]

26. novembril 1919 määrati Asutava Kogu poolt Eesti Vabariigi sõjaministriks. 1920. aastal loobus ta poliitikast ja hakkas ettevõtluses tegutsema (laevandus, pankrotistus; kutseline literaat).

16. aprillil 1945 arreteeriti ta taas poliitilise süüdistusega (§ 58-10, 7 aastat vanglat), seekord NKVD poolt; oli vangistuses Kemerovo oblastis Kemerovolagis; vabanes 16. aprillil 1952; seejärel oli asumisel Arljukis Jurga rajoonis Kemerovo oblastis, kus ta 25. mail 1952 suri^[2].

Ta on kirjutanud kultuuriloolisi memuaare Kambja ja Hugo Treffneri Gümnaasiumi teemadel ja koostanud ülevaate 1914. aasta sõjasündmustest. Ta oli 1930. aastatel üks viljakamaid Skandinaavia kirjanduse eestindajaid. Ta on tõlkinud mere- ja sõjajutte, noorsookirjandust ja reisikirju.

• Velly Roots, "Tarvis on ainult vastu pidada..." (sisaldab ka August Hanko kirju Siberist kodumaale) – Kultuur ja Elu 1990, nr 11, lk 10–17.

• August Hanko Eesti biograafilises andmebaasis ISIK