Harilik artišokk
Harilik artišokk (Cynara cardunculus var. scolymus) on korvõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastane taim.
| Harilik artišokk | |
|---|---|
 Harilik artišokk (Cynara cardunculus var. scolymus) | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Astrilaadsed Asterales |
| Sugukond |
Korvõielised Asteraceae |
| Perekond |
Artišokk Cynara |
| Liik |
Harilik artišokk Cynara cardunculus |
Ainukesed söödavad osad artišoki juures on tema puhkemata õiepung ja seda ümbritsevad lihakad kandelehed ning õieraag. Artišokk on rikas bioaktiivsete ühendite poolest ning seda on kasutatud ka ravimtaimena näiteks kollatõve, seedehäirete ning neeru- ja maksahaiguste raviks. Arvatakse, et artišokk pärineb Vahemere piirkonnast.[1]
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Artišokk on diploidse kromosoomistikuga (2n = 34) mitmeaastane püstine rohttaim, mis võib kasvada kuni 2 m pikkuseks. Väliselt sarnaneb ta takja või ohakaga.[2]
Vars on püstine ja võib kasvada üle ühe meetri pikaks.[2]
Hallikasrohelised kaardus sulglõhised lehed võivad kasvada üle 70 cm pikaks. Eri sortide lehed võivad erineda üksteisest kuju, värvi kui ka pikkuse poolest.[2]
Õievarre tipus asub ümar korvõisik, mille läbimõõt on 8–15 cm. Õieraag on laienenud nõgusaks või kumeraks lihakaks õiepõhjaks, millele kinnitub suur arv sinakaslillasid üksikõisi. Õisikut ümbritsevad rohekaslillad soomuseid meenutavad kandelehed, mis on alumises osas paksemad ja lihakamad ning peenemad tipu osas. Artišokk on putuktolmleja.[2]
Viljadeks on lendkarvadega varustatud seemnised, mis levivad tuule abil.[2]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Artišokki kasutati nii toiduks kui ka ravimtaimena juba vanade egiptlaste ja kreeklaste poolt. Pilte ja kujutisi artišokist on leitud egiptlaste savitahvlitelt kui ka altaritelt. Esimest korda kirjeldati artišokki 4. sajandil eKr Kreeka kirjaniku Theophrastose poolt. Rooma impeeriumis kasutati artišokki tema seedimist turgutava toime pärast ja delikatesstoiduna. Alates 16. sajandist arvati, et artišokist võib kasu olla ka maksahaiguste nagu kollatõve ravi puhul, lisaks peeti seda delikatessiks ning artišokki võis leida aadlike ja rikaste toidulaualt. Botaaniline nimi pärineb sõnadest Kinara, mis on Kreekas asuv saar ning sõnast "skolymos", mis tähenab Kreeka keeles ohakat.[3]
Kasutus
[muuda | muuda lähteteksti]Kulinaarias
[muuda | muuda lähteteksti]Artišokki peetakse delikatess-köögiviljaks. Söödavaks osaks artišoki juures on tema õiepung koos lihakate kandelehtedega. Õiepunga sisemist osa kutsutakse ka artišoki südameks. Tavaliselt artišokki praetakse, küpsetatakse ahjus või kuumutatakse muul viisil, aga võib süüa ka toorelt või marineeritult. Artišokki võib tarvitada niisama või lisada näiteks salatitesse, pastadesse või pitsadesse.[4]
Meditsiinis
[muuda | muuda lähteteksti]On leitud, et artišokk omab antioksüdantset, antimikroobset ja põletikuvastast toimet. Artišokist võib kasu olla südame-veresoonkonna haiguste riskitegurite (näiteks kolesterooli), diabeedi, seedektrakti haiguste ja maksahaiguste ravis. Usutakse ka, et artišokk indutseerib apoptoosi ja vähendab vähirakkude proliferatsiooni.[3]
Toiteväärtus ja keemiline koostis
[muuda | muuda lähteteksti]Toiteväärtus
[muuda | muuda lähteteksti]| Toiteväärtus 100 grammi toore taimse materjali kohta[5] | |
|---|---|
| Energiat | 47 kcal (197 kJ) |
| Valke | 3,27 g |
| Rasvu | 0,15 g |
| Süsivesikuid | 10,51 g |
| Kiudaineid | 5,4 g |
| Suhkruid | 0,99 g |
Keemiline koostis
[muuda | muuda lähteteksti]Artišoki õisik sisaldab rasvu, süsivesikuid ja valke. Samuti sisaldab see kiudaineid (inuliini), kaltsiumi, fosforit, kaaliumi, foolhapet, C-vitamiini, niatsiini, tiamiini, mikroelemente ja karotenoide. Artišokis leidub ka olulisi polüküllastumata rasvhappeid nagu näiteks steariin-, palmitiin-, oleiin- ja linoolhappeid. Lisaks on artišokk rikas antotsüaniinipigmentide ja paljude ensüümide poolest, sealhulgast leidub oksüdaasi, peroksidaasi, tsüanaasi ja askorbinaasi.[3]
Huvitavaid fakte
[muuda | muuda lähteteksti]- 16. sajandil võisid artišokki süüa ainult mehed, kuna arvati, et see tõstab seksuaalset jõudu.[6]
- Kreeklased ja roomlased pidasid artišokki afrodisiaakumiks.[6]
- Peaaegu kogu kõigi Ameerika Ühendriikides kasvatatud artišokkide toodang kasvatatakse California osariigis.[6]
- Üks artišokitaim võib anda aastas rohkem kui 20 artišokki.[6]
- Peamised artišokitootjad on Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia.[6]
- Rooma impeeriumi ajastul leiti Egiptusest Mons Claudianuse karjäärist artišoki seemneid.[6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Bruna de Falco, Guido Incerti, Mariana Amato, Virginia Lanzotti (29. juuli 2015). "Artichoke: botanical, agronomical, phytochemical, and pharmacological overview". SpringerLink.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 "Globe artichoke (Cynara cardunculus var. scolymus)". Plantwise Knowledge Bank. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. märts 2019.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "Artichoke". Drugs.
- ↑ Jessica Hendricks. "Can You Eat Raw Artichokes?". Our everyday life.
- ↑ "Full Report (All Nutrients): 11007, Artichokes, (globe or french), raw". United States Department of Agriculture. National Nutrient Database for Standard Reference Legacy Release. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. märts 2019.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 "Interesting facts about Artichokes". Top food facts. Originaali arhiivikoopia seisuga 27. märts 2019.