Alice Cooper

Alice Cooper
Sünninimi	Vincent Damon Furnier
Sündinud	4. veebruar 1948 (76-aastane) Detroit, Michigan, USA
Päritolu	Phoenix, Arizona
Stiilid	Hard rock heavy metal shock rock glam metal
Elukutse	laulja laulukirjutaja näitleja
Pill	suupill klaver kitarr
Tegev	alates 1964
Plaadifirma	Straight Warner Bros. Atlantic MCA Epic Spitfire Steamhammer UMe
Seotud esitajad	Alice Cooper the Spiders Hollywood Vampires the Earwigs Nazz Blue Öyster Cult
Veebileht	www.alicecooper.com

Alice Cooper (kodanikunimega Vincent Damon Furnier; sündinud 4. veebruaril 1948 Detroitis) on USA rokkmuusik.

Cooperi muusikukarjäär algas 1962. aastal kooliansamblis The Earwigs. Mõne aja pärast bändi koosseis muutus ja nimeks sai The Spiders. Mõlemad bändid esitasid The Beatlesi ja The Rolling Stonesi lugusid. Edaspidiseks sai Furnier inspiratsiooni 1964. aasta Rolling Stonesi kontserdilt, kus ta nägi bändiliikmete pillimängu ja Mick Jaggeri esinemist, kuid peaaegu olematut lavasõud. Nii tekkiski mõte muuta oma esinemised vaatemängulisemaks ja kaasahaaravamaks. Hiljem võeti kasutusele lasersõu ja eriefektid. Tänu sellele võitis The Spiders 1965. aastal USA noorte bändikonkursi "The Battle Of Bands". Peale konkursi, enne kui Vincent Furnier Alice Cooperi nime all esinema hakkas, sai bändi uueks nimeks The Nazz.

Aastal 1969 sõlmiti leping Frank Zappa plaadifirmaga ja ilmus esikalbum "Pretties For You". Samal aastal soojendati legendaarset The Doorsi. Plaat "Easy Action" osutus ebapopulaarseks. Seevastu kolmandal albumil "Love It to Death" (1971) olev lugu "I'm Eighteen" muutus teismeliste hulgas kiiresti lööklauluks. Cooperi võidukäik oli alanud. Publiku tähelepanu võitmiseks otsustas Alice kõikvõimalike trikkidega lagedale tulla. Üks esimesi suuri skandaale algas laval toimunud padjasõjast, kus bänd lõhkus kaheksa patja – sulgi lendas nii lavale kui ka esiridadesse. Selle peale viskas keegi rahva hulgast lavale elusa kana. Cooper lennutas kana publiku sekka tagasi, kus see tükkideks rebiti ja tükid lavale visati. Järgmisel päeval kirendasid lehed pealkirjadest "Kanatapja Alice". Cooper ei lasknud end sellest heidutada, vaid arendas asja edasi. Tema sõu lahutamatuteks osadeks said madu, giljotiinid, elektritoolid, võllad ja muu selline atribuutika. Fantastiliselt edukale plaadile "Billion Dollar Babies" (1973) järgnenud samanimelisel turneel tükeldati seevastu plastnukke. Paljud lapsevanemad ja usutegelased protestisid, kuid populaarsus noorte hulgas üha kasvas. Pärast turneed "Billion Dollar Babies" läksid Cooperi ja tema bändi teed lahku. Cooper riskis ja pani kogu teenitud raha mängu, et soolokarjääri alguses laineid lüüa. "Welcome To My Nightmare" (1975) ongi jäänud läbi aegade üheks edukaimaks Cooperi albumiks. Sellelt plaadilt pärineb kaunis ballaad "Only Women Bleed". Järgnenud sõud olid rabavad: tantsivad hiidämblikud, koletised jpm. Seejärel tuli sisse väike paus, kus Cooper sattus viinaravile ning veetis aega ka psühhiaatriahaiglas.

Aastal 1983 sai Cooper alkoholismist üle ning pühendus golfile. 1986. aastal leidis aset tormiline tagasitulek. Üsna metalne "Constrictor" ja kontserdid keskeltläbi 25 000 vaatajale tõid talle uut kuulsust. Ka "Raise Your Fist And Yell" (1987) oli hevilik, kuid paar aastat hiljem üllatas mees rock pop'i valdkonda kuuluva "Trashiga". Koguni neli lugu plaadilt tõusid edetabelitesse, "Poison" sai megahitiks. Pärast järgnenud maailmaturneed kutsuti Alice Hollywoodi, et jätta oma käejälg Rockwalkile. 1991. aastal ilmunud "Hey Stoopid" enam "Trashi" tasemele ei küündinud, kuid häid palu leidus sealgi. Venemaal ja Ungaris välja antud plaadi nimilugu oli mõeldud maailma noortele hoiatuseks narkootikumide kasutamise eest. Albumil teevad kaasa Ozzy Osbourne, Slash, Nikki Sixx, Mick Mars ja Rob Zombie. Aastal 1994 ilmunud "The Last Temptation" ei saavutanud suurt müügiedu, kuid jätkas kindlalt "Trashi" ja "Hey Stoopidi" stiili.

Aastal 1999 ilmunud "The Life And Crimes Of Alice Cooper" sisaldab varem avaldamata materjali ning sellel on ka mõned The Spidersi lood.

2000. aastal tegi Cooper võimsa comeback'i albumiga "Brutal Planet". 2001. aastal järgnes sellele album "Dragontown". Viimased Alice Cooperi plaadid on "The Eyes Of Alice Cooper" (2003), "Dirty Diamonds" (2005), "Along Came A Spider" (2008), "Welcome 2 My Nightmare" (2011) ja "Paranormal" (2017).

Ta on nimetanud end uuestisündinud kristlaseks.^[1]

• "Pretties for You" (1969)
• "Easy Action" (1970)
• "Love It to Death" (1971)
• "Killer" (1971)
• "School's Out" (1972)
• "Billion Dollar Babies" (1973)
• "Muscle of Love" (1973)
• "Welcome to My Nightmare" (1975)
• "Alice Cooper Goes to Hell" (1976)
• "Lace and Whiskey" (1977)
• "From the Inside" (1978)
• "Flush the Fashion" (1980)
• "Special Forces" (1981)
• "Zipper Catches Skin" (1982)
• "DaDa" (1983)
• "Constrictor" (1986)
• "Raise Your Fist and Yell" (1987)
• "Trash" (1989)
• "Hey Stoopid" (1991)
• "The Last Temptation" (1994)
• "Brutal Planet" (2000)
• "Dragontown" (2001)
• "The Eyes of Alice Cooper" (2003)
• "Dirty Diamonds" (2005)
• "Along Came a Spider" (2008)
• "Welcome 2 My Nightmare" (2011)
• "Paranormal" (2017)
• "Detroit Stories" (2021)
• "Road" (2023)

• "The Alice Cooper Show" (1977)
• "A Fistful of Alice" (1997)
• "Brutally Live" (2000)
• "Live at Cabo Wabo '96" (2005)
• "Live At Montreux 2005" (2006)
• "Extended Versions Live" (2007)
• "Theatre Of Death: Live At Hammersmith 2009" (2007)
• "No More Mr. Nice Guy: Live" (2012)
• "Raise the Dead: Live from Wacken" (2014)

• "School Days: The Early Recordings" (1973)
• "Alice Cooper's Greatest Hits" (1974)
• "To Hell and Back: Alice Cooper's Greatest Hits" (1985)
• "Prince of Darkness" (1989)
• "The Beast of Alice Cooper" (1989)
• "Classicks" (1995)
• "A Nice Nightmare" (1997)
• "Freedom for Frankenstein: Hits & Pieces 1984-1991" (1998)
• "Super Hits" (1999)
• "The Life and Crimes of Alice Cooper" (1999)
• "Mascara and Monsters: The Best of Alice Cooper" (2001)
• "The Definitive Alice Cooper" (2001)
• "The Essentials: Alice Cooper" (2002)
• "Hell Is" (2002)
• "School's Out and Other Hits" (2004)
• "Collections" (2005)
• "Poison: The Best of Alice Cooper" (2009)
• "Old School: 1964-1974" (2011)

• Alice Cooper, Steven Gaines (1976). Me, Alice: The Autobiography of Alice Cooper (inglise). Putnam. ISBN 0-399-11535-8.

• Alice Cooperi koduleht (inglise keeles)