Alexis Kagame

Alexis Kagame (15. mai 1912 Kiyanza – 2. detsember 1981 Nairobi) oli Rwanda filosoof, keeleteadlane, ajaloolane, luuletaja ja vaimulik.

Ta tegeles peamiselt etnofilosoofiaga ja oli muu hulgas Rwanda ülikooli teoloogiaprofessor.

Ta uuris põhjalikult Rwanda rahvaste suulist pärimust, traditsioone ja kirjandust ning kirjutas neil teemadel mitu raamatut nii prantsuse kui ka ruanda keeles. Ta kirjutas ka luuletusi, mis ilmusid mitme kogumikuna.

Alexis Kagame oli ka poliitiliselt aktiivne ning alates 1940. aastatest oli ta üks tutsi kultuuri eestkõnelejaid ja tutside õiguste eest võitlejaid.^[1]

Kagame sündis tutsi peres. Paljud tema esivanemad olid olnud õukonnaajaloolased. Tema isa oli Rwanda kuningriigis kõrgel positsioonil, kuuludes abiru'de hulka, kes olid mwami õukonna traditsioonilised ajaloolased.

Kui Alexis Kagame sündis, oli Rwanda osa Saksa Ida-Aafrikast. Kuningal oli sellest hoolimata suur võim, sest ta oli Saksa võimude esindaja koha peal. Kui Rwanda Belgia võimu alla üle läks, võttis Kagame perekond vastu katoliku usu. Alexis Kagame käis misjonikoolis ja seejärel Nyakibanda piirkondlikus seminaris ning pühitseti 1941. aastal preestriks. Samal ajal oli ta ka katoliikliku ajalehe toimetaja. Aastal 1950 oli ta esimene aafriklane, kes sai Institut Royal Colonial Belge'i (hilisema Académie Royale des Sciences d'Outre-Meri) liikmeks.

Aastal 1952 kirjutas Kagame oma sõbra kuningas Mutara III toetuseks teose "Le Code des Institutions Polititiques de Rwanda", kus kaitses tutside juurutatud feodaalsüsteemi. Belgia valitsejatele see ei meeldinud ning nad lasksid piiskopil ta Rooma saata. Roomas õppis ta Gregoriuse ülikoolis ning kaitses filosoofiadoktori kraadi. Temast sai ka teoloogiatudengite ühenduse Les Prêtres Noirs liige. Ühendus edendas ideed, et Aafrika rahvuslikud püüdlused võiksid tugineda kristlusel.^[2]

Aastal 1958 pöördus ta Rwandasse tagasi ja sai õpetajaks katoliku seminaris. Ta oli ka iseseisvusliikumise aktivistide seas. Kuigi ta oli monarhia pooldaja, võis see aidata tal ka 1959. aasta hutude revolutsiooni üle elada.

Aastal 1963 sai temast üks esimesi äsja loodud Rwanda ülikooli professoreid ning Lubumbashi ülikooli külalisprofessor. Pärast Rwanda iseseisvumist hakkas ta kristluse afrikaniseerimise eestkõnelejaks.

Claudine Vidali sõnul oli Kagame peamine eesmärk konstitutsioonilise monarhia kehtestamine.^[3] Kagame uurimused kirjeldasid koloniaalajastule eelnenud Rwanda ühiskonda, kus kehtinud ubuhake lõi harmoonilise kogukonna, mis tegi võimalikuks sotsiaalse liikuvuse. Ta tegi koostööd Belgia antropoloogi Jacques Maquet'ga, kelle töötluses said Kagama ideedest mõjukad akadeemilised tööd. Hilisemad teadustööd lükkasid Kagame ja Maquet' kirjelduse idüllilisest ühiskonnast suures osas ümber, rõhutades uburetwa mõju.^[4] Kagame stabiilse ja sotsiaalselt edumeelse ühiskonna ideed ja tema ekspansiivse territoriaalse mõju kaarti kasutas Rwanda Isamaarinne 1990. aastate lõpus oma valitsemise ja Kongosse tungimise õigustamiseks.^[5]

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.

• Dictionary of African Christian Biography