Aleksei Vandam

See artikkel vajab toimetamist. (September 2009) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Aleksei Vandam (kuni 1907. aastani Jedrihhin vene keeles Алексей Ефимович Едрихин / Вандам) (17. märts 1867 Minski kubermang – 16. september 1933 Tallinn) oli Venemaa keisririigi ja Vene kodusõjas loodearmee sõjaväelane (kindralmajor).

Aleksei Jedrihhin oli pärit lihtsõjaväelase perekonnast ja astus vabatahtlikuna 24. detsembril 1884 Venemaa keisririigi sõjaväeteenistusse 120. Serpuhhovi polku.^[1]

Sõjaväelise üldhariduse sai ta Vilno junkrukoolis, mille ta 7. augustil 1888 lõpetas alamlipnikuna, ja suunati teenistusse 117. Jaroslavli polku, kus teenistuse ajal 1890. aastal ülendati ta alamporutšikuks (alamleitnandiks). ^[1]

1897. aastal astus ta juba porutšikuna Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse, kus lõpetas 1899. aastaks kaks kursust.

1900. aastal loobus ta aga võimalusest akadeemias edasi õppida ja esitas palve saata ta edasist teenistust jätkama oma endisse polku. Pärast seda esitas ta uue palve arvata ta reservi ning lubada sõita Lõuna-Aafrikasse, kus toimus Teine Suurbritannia-Transvaali sõda, lugeda aeg pärast sõjast naasmist teenistusstaaži hulka ning võimaldada jätkata teenistust sõjaväes.

Mitteametlikult täitis Vandam Teises buuri sõjas, buuride pool Suurbritannia vägede vastases sõjategevuses Venemaa sõjaväelise vaatleja ning strateegilise luure ülesandeid, mille on seletatav tema jätkuv teenistusstaaž Venemaa sõjaväes, pärast naasmist ka järjekordse staabikapteni auastme andmine 6. mail 1900 ja kogu äraoldud aja eest teenistustasu väljamaksmine.^[2] Tema poolteist kuud kestnud teekulud Venemaalt Transvaali kandis suurvürst Aleksandr Mihhailovitš. Pärast naasmist Transvaalist viibis Vandam 7. mail 1900 Venemaa keisririigi sõjaministri Aleksei Kuropatkini juures isiklikul vastuvõtul, kus andis ülevaate toimunud sõjategevusest.^[2]

Transvaalis oli Vandam paar kuud ajalehe Novoje Vremja korrespondent ning seal kasutas esmakordselt pseudonüümi “Vandam”.

Pärast saabumist ennistati Vandam 17. augustil 1900 tegevteenistusse ning suunati Intendandi Peavalitsusse Peterburis, kus ta teenis umbes pool aastat, misjärel esitas ta kevadel 1901 järjekordse errulaskmispalve, mis ka 13. aprillil 1901 rahuldati. Ta määrati Peterburi maakonna jalaväe reservi, kus ta oli kirjas kuni 1903. aastani. Tema tegevuse kohta antud ajavahemikul puuduvad andmed.

18. novembril 1903 ennistati kapten Jedrihhin tegevteenistusse ning määrati Hiinasse Venemaa keisririigi sõjaväeatašee (kelle ülesanne oli legaalsete vahendite abil koguda asukohariigi kohta sõjalist ning majanduslikku teavet) abiks.^[1]. Hiinas teenis ta ka aastail 1905-1905, mil toimus Hiina naaberriigi Jaapani ja Venemaa vaheline Vene-Jaapani sõda.

1906. aasta 7. novembril jätkas Jedrihhin teenistust kindralstaabis Peterburis. 29. mail 1907 vahetas keiser Nikolai II loal nime, uueks perekonnanimeks sai Vandam.

11. jaanuarist 1908 kuni veebruarini 1909 jätkas Vandam teenistust kohustusliku aastase riviteenistusega sõjaväes, olles aasta Grenaderide Ihukaitseväe polgu ülem.

22. veebruaril 1909 viidi kapten Vandam taas kindralstaapi ning määrati 7. märtsist 1909 Smolenskis asuva XIII armeekorpuse eriülesannetega staabiohvitseriks^[2] ja ülendati 29. märtsil 1909 alampolkovnikuks.^[1]

26. juulil 1910 esitas ta järjekordse taotluse teenistusest vabastamiseks ning arvati Peterburi kubermangu rahvaväe jalaväkke.

Tegevteenistusest puudumise ajal tegi Vandam kirjatööd, koostades aastail 1912–1913 Venemaa geopoliitikat kajastavad teosed "Meie olukord" (1912) ja "Suurim kunstidest" (1913). Oma teostes arendas ta nn Venemaa arengut ja poliitikat mõjutavaid Euraasia-suunitluse ja Atlandi-suunitluse teooriaid. Teooria alus oli konstateering, et kuna Venemaa oma põhiterritooriumilt asub maismaal ning efektiivseks tegevuseks maailmameredel Venemaal puuduvad võimalused, siis peab Venemaa keskenduma oma riiklike ja poliitiliste suundadega maismaale ehk Euraasia mandril toimuvale. Selle teooria kohaselt on Venemaa geopoliitilised liitlased Euraasia mandril asuvad riigid – Saksamaa ja Prantsusmaa ning vastased meredel ehk Atlandi ookeanil ülemvõimu omavad riigid Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid.

9. detsembril 1913 asus ta uuesti tegevteenistusse ning määrati Kiievi sõjaväeringkonna X korpuse staapi eriülesannetega staabiohvitseriks.^[2] 13. novembril 1914 ülendati Vandam polkovnikuks.^[1]

3. novembril 1915 nimetati Vandam enne maailmasõda Eestimaa kubermangus asunud 23. jalaväediviisi Petseri polgu ülemaks ja 24. novembril 1916 sama jalaväediviisi staabiülemaks.^[1]

Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni toimunud muudatusi, siis juba Venemaa Ajutise Valitsuse juhitava Venemaa sõjaväes ülendati Vandam 22. juunil 1917 kindralmajoriks.^[3]

Pärast enamlaste võimuletulekut oktoobrirevolutsiooni tulemusena sõitis Vandam Eestisse, oma Mandžuuria sõjakaaslase Kolga pärushärra ja kindralmajori krahv Peter Stenbocki (1869–1931) juurde, kelle noorema õe Nataliega (sündinud 1874) ta oli 8. jaanuaril 1914 abiellunud.^[4] Sinna jäi ta kuni 1918. aasta sügiseni.^[1]

1918. aasta sügisel võttis ta osa Saksa armee poolt toetatud bolševikevastase Põhjakorpuse formeerimisest Pihkvas ja sõjategevusest enamlaste vastu.

Vandam kuulutas end 12. oktoobril 1918 pärast Pihkvasse jõudmist Põhjakorpuse ajutiseks juhiks, kuni kindralmajor krahv Fjodor Kelleri saabumiseni Ukrainast (mida ei juhtunud, kuna Keller tapeti).

Pärast Punaarmee pealetungi Lätis ning Riia vallutamist emigreerus Vandam Berliini, kus viibis kuni Punaarmee väljaajamist Lätist (jaanuar-mai 1919).

Juunikuus 1919 saabus Vandam tagasi Eestisse, kus asus 21. juunist Narvas asuva Loodearmee staabiülema kohusetäitjaks ja ajavahemikul 28. august kuni 25. november 1919 oli Vandam Loodearmee staabiülem.^[1]

Vandam oli Loodearmee staabiülem ka novembris 1919 Loodearmee ja Eesti 1. Diviisi poolse Petrogradi vallutamise katse ajal^[2], pärast pealetungi ebaõnnestumist ja uue ülemjuhataja Glasenappi määramist astus staabiülema ametikohalt tagasi ning läks erru.

Vandam suri Tallinnas 16. septembril 1933 ja on maetud Tallinnas Siselinna kalmistu Aleksander Nevski kalmistule.^[1]

• A. Vandam Геополитика и геостратегия
• Вандам А. Наше положение. СПб.: Типография А. С. Суворина, 1912. 204 с.
• Вандам А. Величайшее из искусств. Обзор современного международного положения при свете высшей стратегии. СПб.: Типография товарищества А. С. Суворина; «Новое время», 1913. 53 с..

• Püha Anna 3. järgu orden;
• Püha Anna 4. järgu orden;
• Püha Vladimiri 4. järgu orden;
• Georgi relv – pealetungilahingute eest 1916. aasta suvel, Esimeses maailmasõjas