Airsoft

Airsoft on eriliste relvadega taktikaline sõjamäng, milles matkitakse ehtsaid lahinguolukordi üldjuhul üksiksõduri kuni rühma vaatenurgast.

Airsoft on põhiliselt harrastus, kuid seda kasutatakse ka paljude riikide politseiüksuste ja sõjavägede taktikaliseks väljaõppeks.

Mängimiseks on hea teineteise vastu välja panna vähemalt 4 + 4 mängijat, maksimaalselt piiramatu arv mängijaid. Suurema osalejate arvuga mängude korraldamine on samuti võimalik, kuid nõuab ürituse korraldajalt juba märkimisväärseid kogemusi ja lisaks kontroll-kohtunikke, kes on abiks situatsioonide efektiivsemal lahendamisel, kontrollil või suunamisel. Mängijate vanus pole piiratud, kuid arvestades relvade mõõtmeid ja raskust võiks mõistlikuks alampiiriks lugeda 10...12 eluaastat. Kui mängud toimuvad organiseeritult või täiskasvanuile, võidakse alaealistelt küsida osalemiseks lapsevanema või eestkostja kirjalik nõusolek.

Mängus on rühmal eesmärk, näiteks pantvangide vabastamine või vaenlase baasi vallutamine. Aga on ka muid mängutüüpe, näiteks zombie, wolf ja deathmatch.

Airsoft'i kuuliga pihtasaamine on tuntav ja sageli ka riietel kuuldav, kuid ausa mängu jälgimiseks võidakse kasutada ka kontroll-vahekohtuniku abi. Kuuliga pihta saanud võitleja peab mängu peatama (sageli tõstma käe märguandeks, et teda rohkem ei lastaks ja hüüdma) ja kas ise mängu alalt lahkuma või tuleb kaaslastel ta evakueerida sõltuvalt kokkulepitud reeglitest. Vajadusel ja vahendite olemasolul on võimalik läbi mängida ka meditsiiniline abi.

Airsoft'i positiivseks küljeks on (lisaks varustuse ja relvastuse realistlikule välimusele) reaalne pihta saamise oht, mis sunnib mängijat hoolikalt varjuma ja taktikaliselt õigesti tegutsema. Negatiivseks on relvade piiratud laskeulatus ja lasketäpsus (olgugi et see on näiteks suurem kui paintballis), mis ei võimalda korralikult mängida lagedal avatud alal, kus vaatlus- ja laskekaugused ületavad 40–50 m. Headeks mängukohtadeks on näiteks vahelduvate vormidega või pisut künklik maastik, metsaalune või mõni mahajäetud hoonete kompleks. Hoonetes ei lasta reeglina valangutega.

Airsoftis kasutatakse tõeliste tulirelvade (automaat, kuulipilduja, täpsuspüss, püstol) metallist või plastmaterjalist koopiaid, mis tulistavad suruõhuga või elektrilise mootoriga pumba abil 6 mm läbimõõduga plastikkuule. Elektrilises airsoft'i relvas ehk AEG-s toimub vedru vinnastamine automaatselt tänu elektrimootorile, mille töö muudetakse käigukasti abil kolbi liikumiseks silindris. Toite saab mootor relva kabas või laesääres asuvast akust, mis on lihtsalt eemaldatav ja taaslaetav. Reguleerida saab kuuli väljalennunurka ja tiirlemist (hop-up), mis suurendab laskekaugust ja -täpsust.

Suruõhu- ehk gaasirelvad on peamiselt püstolid, millel on salves lisaks kuulidele ka asendatav balloon või pudelist täidetav gaasimahuti. Gaasipüstolid on kas lasu ajal realistlikult tagasi liikuva kelguga (gas-blowback) või säästlikuma liikumatu kelguga. On ka vedruvinnastatavaid relvi, kuid neid kasutatakse tänu laadimise aeglusele mängudes vähe (peamiselt snaiperrelvad).

Relvadele saab kinnitada lisaseadmeid, näiteks lambi või optilise sihiku, sarnaselt päris relvaga. Relva hind sõltub materjalist, kvaliteedist, tõepärasusest ja tootjafirmast. Uute elektriliste automaatide hinnad jäävad tavaliselt 150–400 euro vahele.

Kuulid kaaluvad tavaliselt 0,2–0,4 g. Valmistatakse ka bioloogiliselt lagunevast materjalist kuule. Relva kuuli algkiirus on tavaliselt 100-200 m/s. Kuulid ei ole pihta saamisel eriti ohtlikud, kuid võivad siiski tekitada lähedalt lastes avatud nahale väikese kriimustuse või pindmise vigastuse, ohutusnõuete eiramisel võib saada vigastusi silmadele ja saada suure hambaravi arve. Salved on erineva mahutavusega ja toimimispõhimõttega.

Väiksema mahuga salved on kokkusurutava vedruga, mahutades alla 100 kuuli. Suuremad salved mahutavad korraga umbes 500 kuuli (Hi-Cap) ja neid tuleb kuulide etteandmiseks vahepeal all asuvast hammasrattast "peale" kruttida.

Valmistatakse ka airsoft'i käsigranaate.

Mängija korralik varustus sarnaneb tavaliselt päris sõdurivarustusega, kuid võib olla säästu eesmärgil mõnikord sõltuvalt tootjast ja eesmärgist pisut tagasihoidlikuma kvaliteediga (ja ühtlasi odavam). Lühikestel mängudel osalemiseks piisab tegelikult esmasest aktiivseks välitegevuseks sobivast ja maastikul või hoonestatud alal vähe silma torkavast riietusest ning näiteks tumedatoonilisest väikesest seljakotist.

Airsoft'i relva organiseeritud käsitsemisel nõutakse korraldajate poolt üldjuhul samadest ohutusnõuetest kinnipidamist, kui päris tulirelvade puhul. Keelatud on näiteks relva raua suunamine teise inimese (ka looma) poole ja näpu toetamine päästikule, kui ei kavatseta parasjagu lasta. Tavaliselt ei alustata relvade laadimist ja proovimist enne, kui kõik juuresolijad on kasutusele võtnud ohutusvarustuse, mida ei tohi ka ära võtta enne, kui kõik on mängu lõpetanud.

Kõik mängijad ja juuresolevad isikud peavad kandma ohutuseks kaitseprille või kaitsemaske. Lühikese säärega püksid ja lühikeste käiste särk on ebasoovitavad. Avatud nahaga kehaosad (näiteks nägu, kael, käed) tuleb pindmiste vigastuste vältimiseks kinni katta (sall, maskmüts, sõrmkindad). Maastikul tuleks kanda peakatet.

Mängukoha valikul tuleb arvestada võimalike kõrvaliste iskutega, kellele lendavad juhuslikud kuulid võivad samuti ohtlikud olla. Ohulala ulatub vähemalt 50 m kaugusele mängualast väljapoole. Kui ala pole võimalik piirata, tuleb kõrvaliste kaitsevarustuseta isikute mängualale või ohutsooni sattumisel mäng peatada kuni nende alalt väljumiseni.

Airsoft'i relvi ei tohi väljaspool mänguala avalikult kanda ega hoida avalikus kohas (tänav, pood, ühissõiduk, õppeasutus, toitlustusasutus jne) nähtaval kohal. Airsoft'i relvad sarnanevad päris tulirelvadega ja võivad nii põhjustada väga tõsiseid ebameeldivusi politseiga. Airsoft'i relva avalikus kohas kaasas kandes tuleks kasutada sobivat kotti, kuhu saab näiteks paigutada lisaks ka muu mängus kasutatava varustuse.

Airsoft on saanud alguse Jaapanist, kus esimesed airsoft'i relvad arendati välja 1980. aastatel. Pärast seda levis airsoft väga kiiresti ka mujale Aasiasse, kust tuleb ka tänapäeval suurem osa airsoft'i relvade toodangust.

Airsoft'i sünnimaaks peetakse Jaapanit, kust hobi sai 1970.–1980. aastatel alguse, kuid airsoft'i relva idee ja esimene teostus pärineb Ameerikast, tuntud õhupüssifirmalt Daisy. Airsoft'i initsieerijaks olid Jaapanis kehtivad ranged tulirelvaseadused, mis praktiliselt välistasid relva omamise. Kuna aga huvi relvade vastu oli üsna suur, hakkasid turule ilmuma pärisrelvade täpsed koopiad. See kogumise hobi kogus suurt populaarsust ja peagi otsiti ka võimalusi, et hakata tootma haavleid laskvaid, kuid ohutuid relvi. See saavutatigi Daisy väljatöötatud tehnoloogia lisamisega mudelrelvadele. 1980. aastatel hakkas see hobi levima ka naaberriikidesse, näiteks Filipiinidele, Koreasse, Taiwani jt. Mudelrelvade näol jõudis see ka Ameerikasse ja Euroopasse.

Esimesed relvad olid väikese võimsusega, vähese töökindlusega ja ebatäpsed vedrupüstolid, mis töötasid vinnastatud vedru, kolvi ja silindri tööpõhimõttel, lastes välja 6 mm plastkuule. Kui müük ja huvi nende relvade vastu Ühendriikides hakkas kasvama, tulid kasutusele ka airsoft'i püssid. Need võimaldasid juba tugevamat vedru ja suuremat silindrit/kolbi ning ka pikemat toru. Seega saavutati juba suurem kuuli algkiirus 60–75 m/s ja ka laskedistants. Kuid siiski jäid nad oma põhiolemuselt ebatäpseks.

Järgmine suurem edasiareng toimus gaasirelvade kasutuselevõtuga. Nende tööpõhimõte sarnanes paintballirelvade omaga. Kuulile anti kiirendus kokkusurutud freoon või FLON gaasiga, mis paiknes relvaga vooliku kaudu ühenduses olevas mahutis. Sellega muutus algkiirus veelgi suuremaks ja ka täpsus ja laskedistants paranesid. Ja mis veelgi olulisem, võimalikuks sai automaattulerežiim.

Aga samas oli sellel süsteemil ka palju puudusi. See oli tänu oma eraldi olevale balloonile kohmakas ning automaattule ajal oli mahutil kombeks jääkülmaks minna. See aga põhjustas täpsuse ja laskedistantsi vähenemise. Aja möödudes paranesid kasutatavad tehnoloogiad ja peagi oli võimalik ehitada tagasilöögiga airsoft'i relvi ehk nn gasblowback-relvi. Ka oli uuenduslik gaasimahuti paigaldamine salve, mis võimaldas valmistada juba äärmiselt täpseid päris relvade koopiaid, mille tööpõhimõtegi teatud osas kattus.

Üheks olulisemaks uuenduseks kujunes aga hop-up-süsteemi kasutuselevõtt, millega saadi lihtsa lahenduse abil senisest suurem täpsus ja laskedistants. Nüüdseks on hop-up saanud lahutamatuks airsoft'i relva osaks.

Järgmise generatsiooni airsoft'i relvad tulid 1990. aastate algul. Nendeks olid elektrilised airsoft'i relvad ehk AEG-d. Sellisena aga oli võimalik ehitada pea iga pärisrelva koopiat, mis saigi seoses AEG tulekuga hoo sisse. Sellest ajast on juhtiv airsoft'i relvade tootja Jaapani firma Tokyo Marui. Samas peetakse 1990. aastat ka airsoft'i tõelise leviku algusajaks. Tekkis palju teisigi tootjaid, näiteks Classic Army, kuid pea kõik nad kopeerisid Marui väljatöötatud süsteemi. Relvad olid päris relvade 1:1 koopiad. Kuulid paiknesid salves, mis mahutasid 30–70 või suure mahtuvusega salvedes ehk Hi-Cap-salvedes, kuhu läks 200–500 kuuli.

1990. aastate lõpul hakkas airsoft levima väga kiiresti USA-s ja ka Euroopas. Maailmas hakkas tekkima airsoft'i organisatsioone, kogukondi ja gruppe, kes korraldasid mänge ja muid üritusi, aidates kaasa airsoft'i veelgi suuremale levikule, mis viiski uue aastatuhande algul sellise airsoft'ini nagu praegu. Samuti on airsoft'i hakanud väljaõppes kasutama militaar- ja jõustruktuurid.

Eestis on airsoft'i hakatud avastama ja sellega tegelema peamiselt uue aastatuhande algul. Massilisemaks hakkas airsoft'i üritustel osalemine, gruppidesse või klubidesse koondumine ja ürituste korraldamine saama umbes 2010. aasta paiku. On asutatud ettevõtteid, mille põhitegevuseks on spetsiaalselt airsoft'i ürituste korraldamine või vastava varustuse rent ja müük. Toimib ka rahvusvaheline koostöö ürituste korraldamisel. Airsoft'i relvi on endale väljaõppe eesmärgil hankinud Eesti Kaitsevägi ja Kaitseliit.

 Airsoft – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis