Aikidō

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Detsember 2016) Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2014) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Aikidō [aikidoo] (jaapani keele nüüdisaegses kirjaviisis 合気道, vanemas kirjaviisis 合氣道; aiki 'energiate koosmõju' + dō 'tee') ehk aikidoo^[1] on praegusaegne jaapani enesekaitsesüsteem ja võitluskunst, mille lõi Morihei Ueshiba (1883–1969) vanade budō (武道) võitluskunstide põhjal 20. sajandi alguses.

• 合 ai – 'liitmine, ühendus, kooskõla'
• 気 ki – 'hing, eluenergia, meel, kavatsus'
• 道 dō – 'tee, rada, meetod, viis'

Kui vaadata seda budoala kitsalt füüsilisel tasandil, on aikidoo võitluskunst, mis sisaldab põhiliselt heiteid, kukutamisi, liigeste lukke, mitmesuguseid sidumistehnikaid, aga ka hoiatavaid lööke (atemi'sid). Tehnikad on tuletatud aiki jiu-jitsust (jūjutsust), jo-jutsust ja kenjutsu liikumistest (vt ka kendo). Aikidood harjutades püütakse oma meeles vastase kujutluspildist vabaneda. Õpitakse kasutama ründaja liikumisenergiat ja ühinetakse sellega. Nii heidetakse uke endast eemale. Aikidoo ei ole staatiline kunst: liikumisele ja liigutuste dünaamilisusele pööratakse suurt tähelepanu.

Aikidoo harrastamine pole puhtfüüsiline tegevus. Lisaks enesekaitseoskusele ja heale füüsilisele tervisele pakub see ka vaimset eneseleidmist ja meelerahu. Muidugi kulub nende eesmärkide saavutamiseks palju aega ja vaeva. Morihei Ueshiba, aikidoo rajaja, rõhutas aikidoo moraalseid, eetilisi ja vaimseid külgi, tõstes esile harmoonia ja rahu arendamise nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses. Aikidō'd võib eesti keelde tõlkida näiteks kui 'kooskõla (leidva) meele teed'. Tänapäevalgi keskendutakse aikidoo vaimsele ja religioossele poolele, kuigi koolkonnati on selle tähtsus erinev. Olgugi et idee võitluskunstist, mis püüdleb rahu ja armastava harmoonia poole, võib tunduda paradoksaalne, on see aikidoo keskne kontseptsioon.

Aikidō ehk 合気道 moodustavad hiina päritolu kanji märgid.

合 ai – harmoonia tähendab sobivust, millegagi kooskõlas olemist. Etümoloogilise tõlgenduse järgi võivad märgi alumised jooned kujutada näiteks suud või teekannu avaust. Ülemised kolm joont moodustavad kaane. Selle seose abil näidatakse piltlikult kahe vastandliku (tühja ja täidetud, nõgusa ja kumera) nähtuse või asja omavahelist vastavust: kaas on kui avause sulgur. Selline tõlgendus on siiski ainult üks võimalikest etümoloogilistest seletusviisidest: pole tõendeid ainuõigest seletusest.

氣 ki – hingus, meel, kavatsus. Märk ki tuleneb lihtsamast hiina ideogrammist (气 qi – aur või õhk). Ülemised kolm joont märgivad riisipotist tõusvaid aurupilvi, märk 米 tähistab riisi. Üheskoos moodustavad need semiootilise sümboli, mis osutab aurule, hingamisele või elujõule, kaudsemalt tahtele, kavatsusele.

道 dō – tee, suund, rada. Märgi parempoolsed nn kirdeosad kujutavad inimese peas olevaid juukseid, nägu ja silmi. Juuremärk on vasakult alla jooksev jalgade tee, jalgrada. Niisiis viivad jalad sinna, kuhu pea juhib, ja tekib kujutluspilt mööda teed kõndivast inimesest. Do on märgi on-yomi ehk hiinapärane hääldus. See tähistabki teed, rada või kulgemist üldises tähenduses. Laiendatult võib see tähendada ka meetodit, viisi, arenguteed või kogu eluteed.

Aikidoo on algselt loonud Morihei Ueshiba, kes on tuntud ka kui O-Sensei. Nii mõnigi õpilane, kes harjutas O-Sensei juhtimise all, otsustas hiljem oma teadmisi jagada ning avas dōjō. Aikidoo dünaamilise iseloomu ja muude asjaolude tõttu tõlgendasid O-Sensei õpilased aikidood erinevalt. Seeläbi sündisid aikidoo erinevad stiilid. Igal stiilil on tugevad ja nõrgad küljed, kuid kõik jäävad kindlaks aikidoo unikaalsetele alustõdedele. Ühtegi stiili ei tohiks pidada paremaks või halvemaks: tänu erinevatele stiilidele on harrastajatel suurem valikuvõimalus. Lisaks tuleb arvestada, et iga instruktor õpetab aikidood isemoodi. Õpilaselegi jääb võimalus arendada isiklikku aikidood. Öeldakse, et aikidoo stiile on sama palju kui selle harrastajaid.

Alljärgnevalt on kirjeldatud stiile, mis lähtuvad selgelt Morihei Ueshiba õpetusest. Stiilid on kategoriseeritud võrdlemisi meelevaldselt.

Vanad koolid

Vanad koolid on koolkonnad, mis arenesid sõjaeelsetest õpetustest.

Aiki-Budo

Nii nimetati kunsti, mida O-Sensei nooremana õpetas. See on väga lähedane vanematele jutsu vormidele, näiteks Daitō-ryū Aiki-jūjutsule. Seda on peetud üheks aikidoo jäigemaks vormiks. Enamik varasematest O-Sensei õpilastest alustas Aiki-Budost ja ka välismaal levitati esialgu Aiki-Budo stiili (nt Kenshiro Abbe Suurbritannias 1950. aastail).

Yoseikan

Selle koolkonna arendaja oli Minoru Mochizuki, kes oli üks O-Sensei varajastest õpilastest ja kuulsa judoka Kanō Jigorō õpilane. See stiil sisaldab Aiki-Budo, karate, judo ja teiste võitluskunstide elemente.

Yoshinkan

Seda stiili õpetas Gozo Shioda. Shioda-sensei õppis koos O-Senseiga alates 1930. aastate keskpaigast. Pärast sõda kutsuti Shioda-sensei õpetama ning ta moodustas organisatsiooni, mida tuntakse kui Yoshinkani. Erinevalt sellele järgnenud koolkondadest on Yoshinkan alati püsinud heades suhetes Aikikaiga nii enne kui ka pärast O-Sensei surma. Yoshinkani iseloomustavad efektiivsus ja füüsiliselt robustne tehnika, mistõttu on see võrreldes teiste stiilidega jäigem. Yoshinkani õpetatakse näiteks Jaapani politseijaoskondades. Rahvusvahelist organisatsiooni, mis Yoshinkani stiili edendab, tuntakse kui Yoshinkaid. Sellel on koole üle kogu maailma. Viimastel aastatel on Yoshinkani stiilist võrsunud uusi stiile, mis põhiliselt arenevad poliitilistel põhjustel.

Nüüdisaegsed koolid

Enamikku nendest stiilidest õpetavad O-Sensei hilisemad õpilased. Enamik neist väidavad, et õpetatav kunst on täpselt see, mida O-Sensei neile õpetas, kuid nii mõnigi stiil erineb algõpetusest üpris palju.

Traditsioonilised koolid

Aikikai

Aikikai on üldine nimi koolkonnale, mille eestvedaja oli O-Sensei poeg Kisshomaru Ueshiba, kes suri 4. jaanuaril 1999. aastal. Pärast K. Ueshiba surma sai teenäitajaks ehk dōshu'ks Morihei Ueshiba noorem poeg Moriteru Ueshiba; Morihei poeg Mitsuteru Ueshiba on samuti juba laialt tuntud ning ilmselt jätkab isa teed. Seetõttu õpetab ja soosib seda stiili ka Rahvusvaheline Aikido Föderatsioon (International Aikido Federation). Enamik peavad seda koolkonda aikidoo arengu põhijooneks. Tegelikkuses on see stiil rohkem katuseks teistele, mitte eraldi stiil, kuna ka organisatsioonisiseselt õpetatakse seda stiili kaunis erinevalt. Aikidoo, mida õpetas O-Sensei, on üldiselt avar ja lainetav, rõhuga põhiprogrammile ning väga vähese rõhuga relvadega treenimisele. Mõned soositumad Aikikai õpetajad, nagu Saito-sensei, panevad rohkem rõhku relvadega harjutamisele.

Iwama-ryu

Stiili, mida õpetab Morihiro Saito, peetakse Aikikai osaks. Saito-sensei oli pikka aega O-Sensei uchi-deshi, alustades 1946. aastal ja jäädes talle truuks kuni surmani. Mitmed peavad Saito-senseid õpilaseks, kes veetis O-Senseiga õppides kõige rohkem aega. Saito-sensei ütleb, et ta püüab säilitada ja õpetada seda kunsti täpselt nii, nagu oli temale õpetanud Algataja. Tehniliselt tundub Iwama-ryu sarnanevat aikidooga, mida õpetas O-Sensei 1950. aastate alguses peamiselt Iwama Dōjōs. Tehniline repertuaar on laiem kui teistes stiilides ja üsna suurt rõhku pannakse relvadega treenimisele.

Ki koolid

Üks tähelepanuväärsemaid kõrvalepõikeid aikidoo ajaloos toimus 1947. aastal, kui Koichi Tohei lahkus vaneminstruktori kohalt Aikikais ning lõi organisatsiooni Ki no Kenkyukai, et õpetada aikidood tugeva rõhuga Ki kontseptsioonile. Sellest ajast saadik pole traditsioonilised ja Ki koolid eriti omavahel läbi käinud.

Shin-shin Toitsu Aikido

Stiil, millele pani aluse Koichi Tohei; aikidoo, kus Mõte ja Keha on ühendatud. Tohei-sensei asetab suurt rõhku Ki kontseptsiooni mõistmisele, et arendada seda hea tervise ja igapäevase elu tarvis. See stiil on üks pehmematest aikidoo stiilidest. Iseloomulikud on pehmed liigutused, millega tihti kaasneb harjutaja hüppamine või keksimine liigutuse sooritamise ajal. Enamik koole ei muretse tehnikate praktilise kasutamise pärast. Viimastel aastatel on Tohei-sensei liikumas üha kaugemale aikidoo alglätteist ja on pühendanud ennast peaaegu eranditult Ki kontseptsiooni arendamisele. Viimasel ajal on Ki no Kenkyukai üles näidanud initsiatiivi, et Shin-shin Toitsu Aikido muuta rahvusvaheliseks võistlusspordiks.

Võistluslikud stiilid

Aikidoo ajaloos ilmnes O-Sensei eluaja jooksul veel üks suur murrang, kui Kenji Tomiki esitas ettepaneku "ratsionaliseerida" aikidoo harjutamine, kasutades katasid ehk kokku lepitud liigutusi ja võistlusi. Tomiki koolkond on aikidoost eemaldunud. Viimastel aastatel on aga Tomiki-ryu võistluslikkust vähendatud.

Tomiki-ryu

Loonud Kenji Tomiki ja Jigoro Kano, judo rajaja. Tomiki-sensei uskus, et aikidoo harjutamise niinimetatud ratsionaliseerimine ning Kano-sensei judo õpetamisel saadud kogemuste kasutamine muudaksid aikidoo õpetamise palju kergemaks, eriti Jaapani ülikoolides. Lisaks sellele uskus ta, et võistlusliku elemendi lisamine teravdab harjutamisele keskendumist, kuna tõelises võitluses ei saa enam oskusi kontrollida. Viimane vaade põhjustas lahkhelid O-Senseiga, kes kindlalt uskus, et aikidoo harjutamises ei ole kohta võistluslikkusel. Tomiki-ryud iseloomustab õpetamisel katade ehk eelnevalt kokku lepitud liigutuste kasutamine, aga ka võistluste korraldamine. Võisteldakse nii tühjade käte kui ka kummist noaga.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Aikidō

• Eesti Aikidoliit