Adutiškis

Adutiškis
leedu Adutiškis poola Hoduciszki
Adutiškise vapp
Elanikke: 689 (2011)[1]
Koordinaadid: 55° 9′ N, 26° 35′ E

Adutiškis {valgevene keeles traditsiooniliselt Гадуцішкі) on alev Leedus Švenčionyse rajoonis, Adutiškise valla halduskeskus. Alev asub Valgevene piiri ääres, merepinnast 149 meetri kõrgusel Kamoja jõe kaldal.

Adutiškises on postkontor, keskkool ja tollipunkt, seal asub ka Adutiškise raudteejaam. Sealne katoliku kirik valmis aastal 1913.

Alevi nimi tuleneb isikunimest, mis oli kas Aduta või Adutis.

Adutiskise kohal asub Valgevene-Leedu piiri unikaalne lõik, kus piir läheb piki Pastavy–Łyntupy raudteed.

• Benon Łastowski – Poola sõjaväelane
• Kleofas Ławrynowicz – Poola sõjaväelane
• Kazimierz Ławrynowicz – Poola matemaatik
• Danuta Polak – Leedu poliitik

Adutiskise mõisa kohta on esimesi teateid XIV sajandist. See kuulus esmalt Radziwillidele ja seejärel Kiszkadele. Adutiškist kui asulat on kirjalikes allikates esmamainitud aastal 1501. Adutiškis sai aastal 1534 õiguse turuplatsile ja kõrtsile.

Aastal 1608 rajati Adutiškisesse esimene kirik. Aastal 1790 hakkas selle juures tegutsema kihelkonnakool. Aastail 1795 rüüstasid asulat Vene, aastail 1811–1812 aga Prantsuse sõjaväelased.

XIX sajandi alguseks oli Adutiškis kujunenud aleviks, kus asusid hobupostijaam ja turuplats. Seal peeti kolm korda aastas laata. Tsaariajal oli alevi venekeelne nimekuju Годуцишки.^[2] Alev jäi Vilno kubermangu Sventsjanõ maakonda.

Aastal 1895 valmis läbi Łyntupy Pabradėsse viiv kitsarööpmeline raudtee, mis hiljem ehitati ümber laiarööpmeliseks raudteeks, mis viis Połackisse. See muutis sealse turuplatsi tähtsaks kauplemiskohaks ja alev hakkas kiiresti kasvama. Aastal 1897 oli alevis 1373 juuti, juudid moodustasid elanikkonnast 61,1%. Aastal 1912 asutasid sealsed juudid hoiu-laenuühistu. Aastal 1913 ehitati vana kiriku asemele uus kirikuhoone. Siis saabus aga Esimene maailmasõda ja rinne jäi Adutiškise kohale kolmeks aastaks. Paljud elanikud lahkusid ja piirkonna külad põlesid maha.

Aastal 1920 hoidsid alevit kolm kuud enda valduses leedumeelsed elanikud. Sealse kiriku organisti L. Bielinise juhtimisel moodustati seal vabatahtlike salkasid, et võidelda Leedu iseseisvuse eest.

Aastail 1920–1939 oli alev Poola koosseisus. Aastal 1938 suleti sealne leedukeelne kool. Aastal 1939 läks Adutiškis Valgevene NSV koosseisu, kus sellest sai rajoonikeskus. Aastal 1940 liideti alev Leeduga. Samal aastal kasutasid nõukogude võimud sealset raudteejaama kohalike elanike Siberisse küüditamiseks.

Teise maailmasõja ajal tegutsesid alevi ümbruskonnas Nõukogude partisanid, sõja järel aga Leedu metsavennad. Sügisel 1941 viidi sealsed juudid Švenčionėliai getosse, kus nad hukati; koha peal tapeti 19 põgeneda üritanud juuti.^[3] Aastal 1944 alev põles, tules hävis selle keskosa. Sõja järel küüditati 23 Adutiškise elanikku. Aastal 1949 sai Adutiškisest kohaliku kolhoosi keskasula. Aastal 1975 liideti Adutiškisega Naujasis Adutiškise alev. Kuni aastani 1992 tegutses alevis linast riiet valmistav vabrik.

Leedu taasiseseisvumise järel tekkis riigil lahkmeelsusi Valgevenega seoses sellega, kust peaks minema piir ja kellele kuuluma Adutiškise raudteejaam.^[4] Aastal 1994 lepiti viimaks kokku, et jaama hooned jäävad Leedu poolele, sella kui üks kahest teest jääb Valgevenele. Leedu poolel suleti jaam aastal 2003, sellal kui Valgevene poolele rajati uus nelja teega Haduciški raudteejaam.^[5]

• 
  Adutiškis
• 
  Alevi tänavavaade
• 
  Kabel
• 
  Katoliku kirik

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Adutiškis

• Poola Kuningriigi geograafiline leksikon
• Poola Kuningriigi geograafiline leksikon (uuem väljaanne)
• Alev portaalis vietoves.Lt