Andrei Vlassov

Andrei Vlassov
Sünniaeg	14. september 1900 Lomakino, Venemaa Keisririik
Surmaaeg	2. august 1946 Moskva, Nõukogude Liit
Teenistus	Punaarmee 1919–1942 Venemaa Vabastusarmee (ROA) 1942–1945
Auaste	Kindralleitnant
Juhtinud	99. Laskurdiviis 37. Armee 20. Armee 2. Löögiarmee
Autasud	Lenini orden 19411 Punalipu orden 19401 Punalipu orden 02.01.19421 Medal "XX aastat Tööliste-Talupoegade Punaarmeed"1 1 – autasud tühistati pärast sakslaste poolele üle minemist

Andrei Vlassov (vene keeles Андрей Андреевич Власов, Andrei Andrejevitš Vlassov; 14. september (vkj 1. september) 1900 Lomakino, Nižni Novgorodi kubermang – 2. august 1946 Moskva) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane, kes andis end sakslastele vangi ja lõi Venemaa Vabastusarmee.

Sündis Lomakinos Nižni Novgorodi kubermangus Venemaa Keisririigis talupoja perekonnas. Külakooliõpetajast venna abiga lõpetas ta vaimuliku kooli, kuid Oktoobrirevolutsiooni tõttu jäi vaimulik seminar lõpetamata.

1919. aastal mobiliseeriti Punaarmeesse. Sama aasta lõpuks oli rühmakomandör Anton Denikini vastu sõdival rindel, Venemaa kodusõja lõpuks oli ta roodukomandör. Sõja lõppedes jäi ta sõjaväkke edasi teenima.

1928. aastal lõpetas ta kursused "Võstrel" ja edasi töötas staabis. 1930. aastal astus ta ÜK(b)P-sse, mis soodustas edasist tõusu ametiredelil. 1938. aastal saadeti ta polgukomandöri auastmes sõjalise nõuandjana Hiinasse.

Kuna Vlassov polnud seotud partei ja sõjaväe kõrgemate ringkondadega, ei sattunud ta 1930. aastate teisel poolel toimunud repressioonide osaliseks, vaid tõusis diviisikomandöriks. 1940. aastal sai ta kindralmajori auastme.

Pärast Saksa Riigi kallaletungi Nõukogude Liidule Barbarossa plaani käigus, suutis Vlassov tagasi vallutada Przemysli ja hoida seda enda käes kuus päeva. Olnud mõnda aega korpusekomandör, juhatas ta Kiievi all 37. armeed. Kiievi lahingus suutis ta välja murda hiigelsuurest piiramisrõngast.

1941. aasta novembris juhatas ta 20. armeed, mis võitles Himkis. Alustanud vastupealetungi, jõudis Rževini ning oli üks Moskva päästjatest (Sovinformbüroo teadaandes 13. detsembril 1941 on kindralite loetelu järgmine: Žukov, Leljušenko, Kuznetsov, Vlassov, Rokossovski, Govorov, Boldin, Belov, Golikov). 24. jaanuaril 1942 otsustas NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu anda Vlassovile kindralleitnandi auastme.

Mõni aeg hiljem sai temast Volhovi rinde juhataja Kirill Meretskovi asetäitjana. Märtsis 1942, kui 2. löögiarmee oli asunud piisava ettevalmistuseta Leningradi blokaadi murdma Ljubani pealetungioperatsioonis ja piiramisrõngasse sattus, tuli Vlassovil armee juhtimine üle võtta. Ajal, mil Laadoga järvel püsis talvetee, keelas Stalin taandumise ja käskis armeel edasi tungida.

Pärast Nõukogude vägede kaks kuud kestnud nälgimist ja suretamist algas 14. mail 1942 Saksa vägede kontsentriline pealetung ümberpiiratud 2. löögiarmeele ja alles seejärel andnud Stalin loa Volhovi taha tagasi minna. Katsed selleks kestsid kuni juuli alguseni. Vlassovi 2. löögiarmee hukkus.

Olles metsades ja rabades ekselnud, andis Vlassov 12. juulil Siverskaja lähedal end sakslastele vangi.

Vanglas olles kohtus ta baltisakslasest kapteni Wilfried Strik-Strikfeldtiga, kes soovis luua Venemaa vabadusliikumise. Strik-Strikfeldt, kes oli olnud valgekaartlane, pakkus Vlassovile luua Saksa relvajõudude koosseisus nõukogudevastased relvastatud jõud, et bolševike valitsus kukutada.

Koos polkovnik Bojarskiga, 41. kaardiväediviisi komandöriga, koostas ta ettekande, milles sõnas, et Nõukogude elanikkond ja sõjaväe enamik tervitaks Nõukogude valitsuse kukutamist, kui Saksamaa tunnistaks uue Venemaa võrdõiguslikkust.

1943. aasta kevadel kirjutas Vlassov bolševismivastase lendlehe "Smolenski kuulutus", mida visati lennukitelt Nõukogude Liidu territooriumile.

Kuigi esialgu mingit Venemaa Vabastusarmeed (ROA) ei olnud, kasutas natside propaganda Vlassovi nime ja Venemaa Vabastusarmee ebleeme. Mitusada tuhat vabatahtlikku kandsid ROA käiseid, kuid ei allunud otse Vlassovile. Hitler pelgas otse Vlassovile alluvat armeed ning oma kõnes, mille pidas 3. aprillil 1943, kinnitas jätkuvalt, et niisugust armeed ei kavatseta luua. Hitler kartis, et Vlassovil õnnestubki Nõukogude valitsus kukutada ja luua uus Venemaa. Heinrich Himmler ei teinud oma kaasvõitlejate ees kõneldes 1943. aastal isegi saladust, et "Vlassovi mürgel" on lihtsalt propagandaafäär Punaarmee võitlejate (võimalusel aga ka teiste kindralite) ülejooksmise õhutamiseks ja nende äraostmiseks^[1] (Vlassovile loodi tema teenete eest mugavad elutingimused Berliinis).

Alles 1944. septembris, kui Saksamaa oli sõda kaotamas, andis Heinrich Himmler loa Vlassovi juhitava armee loomiseks.

Vlassovi ainuke kokkupõrge Punaarmeega toimus 11. veebruaril 1945 Odra jõe lähedal. Pärast kolm päeva kestnud heitlust ülekaaluka Punaarmee vastu, pidi ROA taganema.

6. mail 1945 sai Vlassov ROA kindralilt, Sergei Bunjašenkolt, palve pöörata relvad sakslaste vastu koos Tšehhi vastupanuliikumisega, mida tuntakse nüüd Praha ülestõusuna. Kuigi alguses Vlassov keeldus, siis ühel hetkel muutis ta meelt ja andis Bunjašenkole nõusoleku. Mõned ajaloolased on arvanud, et seda võib põhjendada sellega, et sakslased ROA loomisega liiga kaua venitasid, samas teised arvavad, et see oli katse lääneliitlaste poolehoidu võita.

8. mail oli ROA esimene diviis sunnitud Prahast lahkuma, sest Tšehhi partisanid hakkasid Vlassovi armee liikmeid arreteerima ja neid Nõukogude võimule üle andma. Samal ajal pakuti Vlassovile võimalust lennata Hispaaniasse, kuid ta keeldus sellest, sest ta ei tahtnud oma mehi reeta.

Vlassovi armee püüdis taanduda läände. See kapituleerus lääneliitlastele 10. mail 1945.

Vlassov viidi pärast lääneliitlastele kapituleerumist sõjavangide laagrisse. Vlassov ja tema kindralid püüdsid brittidele ja ameeriklastele selgitada oma vabadusliikumise eesmärke.

12. mail 1945 anti Vlassov üle Nõukogude Liidule. Sama tehti ka teiste ROA sõjaväelastega.

Nõukogude võimud saatsid Vlassovi Moskvasse, kus teda hoiti aasta aega Lubjanka vanglas. Andrei Vlassov koos veel 11 kõrge ROA liikmega mõisteti surma. 12 meest poodi 1. augustil 1946.

USA-s New Yorgi osariigi Nanueti linnas on kindral Vlassovile ja Venemaa Vabastusarmeele pühendatud monument. Mälestusteenistusi peetakse seal kaks korda aastas: Vlassovi hukkamise aastapäeval ja pühapäeval nädal pärast õigeusu kiriku lihavõtteid.

2001. aastal vaatas Venemaa Föderatsiooni Sõjaväe Peaprokuratuur Vlassovi juhtumi üle ning leidis, et seadlus poliitilistel põhjustel represseeritutele Andrei Vlassovi kohta ei kehti. Küll aga tühistati Vlassovile mõistetud karistus paragrahv 58-10 alusel, mis sätestas karistuse nõukogudevastase agitatsiooni eest.

• Venemaa Vabastusarmee
• Venemaa Rahvaste Vabastuskomitee

• Joachim Hoffmann. Vene Vabastusarmee tragöödia 1944/45. Vlassov Stalini vastu. Olion 2004 (Raamatukoi), venekeelne netiversioon «История власовской армии», Йоахим Хоффманн

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Andrei Vlassov

• Vaapo Vaher. Andrei Vlassov – sangar või reetur. Eesti Päevaleht, 3. september 2004
• Ralf R. Parve. Mai 1945: Vlassovi Vene Vabastusarmee päästis Praha. Kesknädal, 18. mai 2005
• Heldur Jõgioja. Venelaste traagika: kolm korda reedetud. Kesknädal, 3. mai 2006
• Jaanus Piirsalu. Vlassovi saatust hakkab arutama ajalookomisjon. Eesti Päevaleht, 23. november 2009
• Генерал Власов. Книги. Статьи. Документы, venekeelsed materjalid