Cinquecento

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Cinquecento (itaalia hääldus: [ˌtʃiŋkweˈtʃɛnto], 'viissada'; lühend arvsõnast millecinquecento, '1500') on termin, mida kasutatakse 16. sajandi (1501–1600) Itaalia renessansi kultuuriloo (kirjandus, maalikunst, muusika, skulptuur) kirjeldamisel.

Quattrocento ja cinquecento vahetusel Itaalias, iseäranis Põhja-Itaalias, võtsid kunstnikud, teiste seas Leonardo da Vinci ja Giorgione, valguse ja pimeduse käsitsemisel kasutusele uued tehnikad. Religioossete teemade käsitlemise kõrvale ilmusid esmakordselt ka ilmalikud teemad, näiteks Sandro Botticelli teostes.

Ajavahemik, mida tuntakse kõrgrenessansina, on eelneva etapi eesmärkide haripunktiks – nimelt kujude täpne esitus ruumis, mis on antud edasi usutava liikumisega ja sobivalt väärikas stiilis. Kuulsaimateks kunstnikeks on Leonardo da Vinci, Raffael ja Michelangelo Buonarroti. Nende loodu on kunstimaailmas tuntud kõige laialdasemalt. Leonardo "Õhtusöömaaeg", Rafaeli "Ateena kool" ja Michelangelo Sixtuse kabeli laemaaling on õpikunäideteks.

Kõrgrenessansi maalikunst arenes manerismiks (kestis umbes 1520–1580), seda esmajoones Firenzes. Maneristlikku stiili viljelevad kunstnikud tõstsid teadlikult mässu kõrgrenessansi põhimõtete vastu, kaldusid esitama väljavenitatud kujusid ebaloogilistes ruumides. Perioodi peamiste kunstnike seas olid Pontormo, Rosso Fiorentino, Parmigianino ja Giulio Romano.

• Trecento – 14. sajand Itaalia kultuuriloos
• Quattrocento – 15. sajand Itaalia kultuuriloos
• Seicento – 17. sajand Itaalia kultuuriloos
• Itaalia renessanss – algas 14. sajandi lõpul