Ķipēni mõis

Asendikaart

Ķipēni mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 15

Ķipēni mõis (saksa keeles Eck, varem Neu-Eck, läti keeles Ķipēnu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Umurga kihelkonnas. Tänapäeval jääb mõisakompleks Limbaži piirkonda ja Katvari valda Pociemsi küla maadele.

Ajalugu

Esimene teadaolev omanik oli Gottschalk von der Pahl, kuigi mõis võis seal asuda juba varem. Aastal 1392 mainis liivlane Simon Tayte Ķipēnit oma testamendis, nii arvavad mõned, et juba toona asus seal mõis.^[1]

Aastal 1435 andis piiskop Henning Scharpenberg mõisa Hans von Anenile (tõenäoliselt Hahnide suguvõsast). Aastal 1542 müüs Kersten Hahn mõisa 6000 marga eest Johann von der Pahlele. Pahlenite valdusse jäi mõis aastani 1701, mil selle ostis 4300 taalri eest Martin Schlüter. Seejärel pärisid mõisa tema lesk ja kasupoeg Gerhard Bluhm. Aastal 1738 sai Bluhmist mõisa ainuomanik. Ta pani mõisas panti ja aastal 1732 müüs vabahärra von Campenhausen, kellele mõis oli panditud, osa maadest Vecķipēni mõisa nime all Lemsalu mõisale. Aastal 1775 ostis ülejäänud osa Friedrich Reinhhold von Berg.

Aastal 1789 ostis Ķipēni mõisa Carl August von Transehe, kes selle 1801. aastal 24 650 taalri eest Christian von Wesselile pantis.^[2] Mõis panditi 90 aastaks. Aastal 1804 loovutas Wessel pandiõigused 28 000 taalri eest kapten Reinhold von Alstile. Aastal 1830 omandas mõisa 16100 rubla eest de la Duboissere, aastal 1832 aga 19 000 rubla eest Adolph von Pfeiffer. See kirjutas aastal 1835 mõisa oma nimele ja pantis 1849. aastal 39 000 rubla eest Ferdinand Palmzweigile. Aastal 1857 tasus Adolph pandisumma ja müüs mõisa veel samal aastal 60 000 rubla eest Georg von Loudonile. See müüs mõisa 1859. aastal 71 000 rubla eest Adalbert Mengdenile, kelle omandiks see järgmisel aastal ka kinnitati.^[3]

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 5 ja 3/4 adramaad, sellele allus 69 mees- ja 67 naishinge.^[4] Aastal 1641 oli mõisa suurus 5 ja 1/2 adramaad. Aastal 1688 oli mõisa suurus 6 ja 1/2 adramaad, aastal 1734 oli adramaid 3 ja 3/8, aastal 1757 aga 5 ja 3/4. Aastal 1823 oli mõisa suurus 3 ja 13/20 adramaad.^[5] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 3 ja 13/30, aastal 1881 aga 2 ja 3/80, lisaks 3 ja 64/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.^[6]

Karjamõisad

Mõisale kuulus aastal 1816 üks karjamõis: Jahnemuische.

Viited

↑ Limbažu biblioteka
↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 148
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 228-229.
↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 250.
↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 144
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 221.

[1] Limbažu biblioteka

[2] Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 148

[3] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 228-229.

[4] Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 250.

[5] Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 144

[6] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 221.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]