Tony Benn

Anthony Neil Wedgwood Benn, PC (3. aprill 1925 – 14. märts 2014), kunagine 2. vikont Stangate, oli Briti Leiboristliku Partei poliitik, kes kuulus 50 aastat parlamenti ja töötas Harold Wilsoni ja James Callaghani valitsustes ministrina.

Benni soov parlamendi alamkotta jääda ja oma pärilikust aadlitiitlist lahti öelda mängis olulist rolli 1963. aasta aadelkonna seaduse ("Peerage Act") vastuvõtmisel.^[1] Aastail 1964–1970 oli ta leiboristide valitsuses sideminister ja seejärel "tehnokraatlik" tehnoloogiaminister. Aastail 1974–1979 oli ta leiboristide valitsuses algul tööstuseminister ja hiljem energiaminister. Leiboristide opositsioonis oleku ajal 1980. aastatel peeti teda silmapaistvaks vasakpoolseks poliitikuks ja tema järgi hakati Briti poliitikas radikaalsemate vasakpoolsete seisukohtadega inimest tähistama sõnaga Bennite.^[2]

Benn valiti mitmel korral Suurbritannia populaarseimaks poliitikuks.^[3] Teda on iseloomustatud kui "üht vähestest Ühendkuningriigi poliitikutest, kes pärast ministriameti pidamist on vasakpoolsemaks muutunud".^[4] Pärast parlamendist lahkumist tegeles Benn rohujuuretasandi poliitikaga, käies meeleavaldustel ja kokkusaamistel. 2003. aastast kuni surmani oli ta sõjavastase liikumise Stop the War Coalition president.

Mõlemad Benni vanaisad olid liberaalidest parlamendiliikmed. Ta isapoolsele vanaisale anti 1914. aastal baronetitiitel. Benni isa William Wedgwood Benn oli samuti poliitik, kes sai 1906. aastal liberaalina parlamenti, kuid vahetas 1928. aastal erakonda ja liitus leiboristidega. 1941. aastal anti talle vikonditiitel ja koht lordide kojas.^[5] 1945–1946 oli ta leiboristide valitsuses õhuminister. Benni ema Margaret Wedgwood Benn oli teoloog ja feminist. Ta pooldas naiste suuremat osalemist kirikus ja naispreestrite ordinatsiooni.

Teises maailmasõjas osales Benn kuninglike õhujõudude (RAF) lendurina.^[6] Enne sõda oli ta õppinud elitaarses Westminsteri Koolis. Pärast sõda õppis ta Oxfordi Ülikoolis filosoofiat, poliitikat ja majandust ja valiti seal 1947. aastal väitlusseltsi presidendiks. Oma hilisemas elus ei soovinud ta oma elitaarsele haridusele tähelepanu juhtida^[7] ja eelistas, et teda kutsutaks Tony Benniks.

Bennil oli neli last, kes on olnud ka poliitiliselt aktiivsed. Benni poeg Hilary Benn oli 2003–2007 leiboristide valitsuse rahvusvahelise arengu minister ja 2007–2010 keskkonna-, toidu- ja põllumajandusminister.

Benn oli alates 1970. aastast kuni elu lõpuni eetilistel põhjustel taimetoitlane.^[8]

Pärast sõda ja ülikooli töötas Benn lühikest aega BBC raadios produtsendina. 1. novembril 1950 valiti ta ootamatult leiboristide kandidaadiks asendama Sir Stafford Crippsi, kellel olid tekkinud terviseprobleemid.^[9] 30. novembril 1950 valiti ta parlamenti. 1950. aastatel olid Benni vaated mõõdukalt vasakpoolsed.

Benni isa ülendati vikondiks kui Winston Churchill vajas 1942. aastal lordide kotta rohkem leiboriste. Benni vanem vend Michael kavatses saada vaimulikuks ja tal ei olnud aadliseisuse pärimise vastu midagi. Michael suri Teises maailmasõjas ja Benn päris tiitli. Benni katsed tiitli pärandumist ära hoida ei õnnestunud.^[10]

1960. aasta novembris vikont Stansgate suri ja Benn sai automaatselt peeriks, mistõttu ta ei tohtinud enam parlamendi alamkotta kuuluda. Tänu Benni aktiivsele kampaaniale muudeti 1963. aastal aadelkonda puudutanud seadust. Seaduse jõustumise päeval ütles Benn oma tiitlist lahti.

1964. aastal sai Benn Harold Wilsoni valitsuses sideministriks. 1966. aastal sai ta tehnoloogiaministriks ja tema haldusalasse jäi näiteks Concorde’ide arendamine ja ettevõtte International Computers Ltd (ICL) moodustamine. 1970. aastal tulid võimule konservatiivid.

1974. aastal sai Benn leiboristide valitsuseks tööstuseministriks. Ta suurendas riigile kuuluvates tööstusettevõtetes töötavate inimeste palku, parandas töötajate töötingimusi (1974 töö tervise ja turvalisuse seadus) ja rajas töötajate kooperatiive, et motiveerida ja reformida raskustesse sattunud tööstusharusid. 1975. aastal määrati ta kohe pärast ebaõnnestunud kampaaniat, et Suurbritannia Euroopa Ühendusse jäämisele referendumil "Ei" ütleks, energiaministriks. Hiljem (25. oktoobril 1977) kirjutas Benn oma päevikusse, et ta "jälestab" Euroopa Ühendust. Ta väitis, et Euroopa Ühendus oli "bürokraatlik ja tsentraliseeritud" ja "muidugi domineerib seal Saksamaa. Saksamaa on okupeerinud kõiki teisi ühisturu maid peale Suurbritannia ning nad tunnevad sakslaste vastu samaaegselt viha ja kuulekust".^[11]

Märtsis 1976 astus Harold Wilson leiboristide juhi ja peaministri kohalt tagasi. Uus peaminister James Callaghan jättis Benni endiselt energiaministriks. 1976. aastal oli naela kriis ja rahandusminister Denis Healey soovis laenu IMF-ilt. Benn oli selle vastu, et rahvusvahelised turujõud hoolekanderiiki karistaksid ja levitas avalikult valitsusprotokolli 1931. aastast, mil samuti töötuabiraha vähendati, et Ameerika pankuritelt laenu saada.^[12]

1970. aastate lõpuks oli Benn leiboristide vasakusse tiiba liikunud. Ta ütles, et nihe tema poliitilistes vaadetes tulenes aastate 1964–1970 valitsuse kogemusest. Ta pani oma vasakpoolsemaks muutumise nelja õppetunni arvele: 1) kuidas "ametnikud võivad rahva poolt valitud valitsuste poliitikaid ja otsuseid nurja ajada"; 2) Leiboristliku Partei tsentraliseeritud iseloom, mis lubab juhil parteid juhtida "peaaegu nii, nagu see oleks ta enda isiklik kuningriik"; 3) "töösturite ja pankurite võim, mis laseb neil oma tahtmise saamiseks kasutada Tööpartei valitsuse vastu kõige tooremat majanduslikku surveavaldamist, isegi väljapressimist"; 4) meedia võim, mis "nagu keskaegne kirik, tagab, et päevasündmusi esitatakse alati majanduslikult privilegeeritute vaatepunktist".^[13]

Töösturite ja pankurite võimu kohta ütles Benn:

"Sellega võrreldes on ametiühingute töötingimuste üle vaidlemisel avaldatav surve tibatilluke. See võim sai veelgi selgemalt avalikuks kui IMF tagas 1976. aastal avalike kulutuste kärped. […] Need õppetunnid [neli õppetundi] viisid mind järeldusele, et parlamendisaadikud ja neid valinud inimesed juhivad tänast Suurbritanniat vaid pinnapealselt. Parlamentaarne demokraatia pole tegelikult muud kui vahend kindlustamaks haldusmeeskonna perioodiline vahetumine. Haldusmeeskonnal lubatakse siis juhatada süsteemi, mis jääb oma olemuselt puutumatuks. Kui Suurbritannia inimesed kunagi peaksid endalt küsima, mis võim on meie poliitilises süsteemis tegelikult rahva käes olnud, siis nad avastaksid hämmastusega, kui vähe neil võimu on olnud ja võimalik, et sünniks mingisugune uus tšartistlik üleskutse, mis võiks kiiresti hoogustuda".^[14]

Benn toetas sündikalismi. Ta pooldas vajaduse korral riigipoolset planeerimist, et aidata kaasa konkurentsivõimele, laiemat demokraatiat Tööpartei struktuurides ja parteikonverentsil vastu võetud otsustest kinnipidamist.^[15] Margaret Thatcherit pooldav ajakirjandus mustas Benni – ta vastased väitsid, et Benni juhitav leiboristlik valitsus hakkaks riiki juhtima Ida-Euroopa tüüpi sotsialismi vaimus.^[16] Samal ajal oli Benn populaarne leiboristide aktivistidest liikmete hulgas.^[17]

Benn toetas avalikult Iirimaa ühendamist ja Sinn Féini.^[18]

1980. aastal toimunud Tööpartei konverentsil rääkis Benn, mida järgmine leiboristlik valitsus tema ettekujutuses võiks teha. "Mõne päeva jooksul" riigistaks valitsus tööstuse, võtaks kapitali kontrolli alla ja rakendaks ellu tööstusliku demokraatia; "mõne nädala jooksul" tagastaks Brüssel kogu võimu Westminsterile, parlamendi lordide koda saadetaks laiali ja aadliseisus kaotataks. Ettepanekud võeti vastu tormilise aplausi saatel.

1981. aastal kaotas Benn ühe protsendiga Tööpartei asejuhi valimistel.

Kui Argentina 1982. aastal Falklandi saartele tungis, ütles Benn, et vaidlus tuleks lahendada ÜRO-s, ja et Briti valitsus ei tohiks saata sõjaväe operatiivgruppi saari tagasi vallutama.

1984–1985 toetas Benn Suurbritannia kaevurite streike ja oma pikaajalist sõpra, kaevurite ametiühingu esimeest Arthur Scargilli. Samas pidasid mõned kaevurid Benni 1977. aasta reforme vastutavaks streigil esinenud probleemide eest. Esiteks olid need tekitanud eri piirkondadest pärit kaevurite vahel suure palgaerinevuse ja umbusalduse. Teiseks, et enne reforme oli kaevurite seas piirkondlikke hääletusi korraldatud, jäi segaseks, kas ka streigi asjus tuleks hääletus korraldada.^[19][20]

Benn kandideeris 1988. aastal Tööpartei juhiks, kuid kaotas suurelt Neil Kinnockile.

Lahesõja ajal külastas ta Bagdadi, kus üritas veenda Saddam Husseini, et too vabastaks kinnivõetud pantvangid.^[21]

1991. aastal kui Tööpartei oli endiselt opositsioonis, tõi ta parlamendi ette seaduseelnõu, mille järgi kaotataks monarhia ja Suurbritanniast saaks kirjaliku põhiseadusega riik, "demokraatlik, föderaalne ja sekulaarne ühendus". Seaduseelnõu esitleti parlamendis Benni pensionileminekuni mitmel korral, kuid see ei jõudnud kunagi teise lugemiseni.^[22]

Benn oli üks väheseid parlamendisaadikuid, kes oli Kosovo sõja vastu.

Benn ei kandideerinud 2001. aasta üldvalimistel. Ta seletas, et lahkub parlamendist, et tal oleks rohkem aega poliitikaga tegelda.^[23]

Pärast pensionileminekut esitati talle ettepanek saada sõjavastase koalitsiooni presidendiks ja Benn võttis ametikoha vastu. Temast sai Briti Afganistani ja Iraagi sõja vastase liikumise juhtfiguur ja 2003. aasta veebruaris käis ta taas Bagdadis Saddam Husseiniga kohtumas.^[24] Samuti esines ta 2003. aasta veebruaris sõjavastase koalitsiooni korraldatud Suurbritannia läbi aegade rahvarohkeimal meeleavaldusel, kus korraldajate sõnul osales umbes 750 000 inimest. Nii 2004. kui ka 2008. aastal valiti ta tagasi sõjavastast koalitsiooni juhtima.^[25]

Benn reisis riigis ringi ja esines kõnedega. Näiteks tavatses ta kõnelda Glastonbury muusikafestivalidel.^[26]

21. juunil 2005 osales Benn telesaates "Big Ideas That Changed The World" ("Suured mõtted, mis muutsid maailma"). Ta rääkis seal vasakpoolsest demokraatianägemusest kui vahendist, millega viimaks võim rahakotist hääletuskasti saada ("wallet to the ballot"). Ta väitis, et üha enam globaliseeruv maailm, kus mõjuvõimsad institutsioonid nagu IMF, Maailmapank ja Euroopa Komisjon ei ole rahva valitud ega ole vastutavad nende ees, kelle igapäevast elu nende otsused mõjutavad, ohustab traditsioonilisi sotsiaaldemokraatlikke väärtusi.

Benn hääletati ajakirja New Statesman 2006. aasta "Meie aja kangelaste" nimekirjas 12. kohale. 2007. aastal valisid BBC2 saate "The Daily Politics" ("Igapäevane poliitika") vaatajad Benni Suurbritannia "poliitiliseks kangelaseks". Benn sai 38% häältest ja edestas Margaret Thatcherit, kes sai 35% häältest.^[27]

2007. aastal osales ta Michael Moore’i filmis "Sicko", kus rääkis demokraatiast, ühiskondlikust vastutusest ja tervishoiust.

Viimastel eluaastatel oli Bennil probleeme tervisega. Ta suri 88-aastaselt.^[28]

Tsitaadid Vikitsitaatides: Tony Benn