Facebooki kriitika

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2020) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2020) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Facebooki kriitika on maailma suurima suhtlusvõrgustiku ja sellega kasutamisega seotud probleemidele tähelepanu juhtimine.

Facebooki sõltuvus viitab saidi liigsele, kontrollimatule kasutamisele meeleolu tõstmiseks, hoolimata negatiivsetest tagajärgedest.^[1] Küll aga ei vii ülemäärane Facebooki kasutamine kohe sõltuvushäireni. Sõltuvushäire tekkimise aluseks on just kontrollimatus kasutamist piirata. 2014. aastal Journal of Behavioral Addictionsis ilmunud uuringus selgus, et kehva psühhosotsiaalse heaoluga Facebooki kasutajatel, näiteks üksildastel, ärevushäirete või depressiooniga inimestel on oht kergemini Facebooki-sõltuvusse jääda.^[2] Kontrollimatu Facebooki kasutamine võib kaasa tuua negatiivseid tagajärgi, nagu suhteprobleemid, unehäired, kadedustunne ja akadeemilise võimekuse langus.^[3] Facebooki-sõltuvus ei ole suhtlusvõrgustike sõltuvuse sünonüüm ning neid kahte väljendit tuleks teineteisest eristada.^[4]

2014. aastal Amsterdami Ülikoolis tehtud uuring näitas, et ilmajäämishirm (fear of missing out) on seotud stressitaseme tõusuga noorukite seas Facebooki kasutamisel.^[5] Samuti on uuringud näidanud seost liialdase isikliku informatsiooni ning elusündmuste jagamisega sotsiaalvõrgustikes ning stressitaseme tõusuga. Uuring oluliste elusündmuste avaldamise kohta Facebookis näitas, et mida rohkem aega veedetakse Facebookis, mida rohkem on sotsiaalvõrgustikke ning mida rohkem jagatakse negatiivseid elusündmusi, seda suurem on kasutajate stress ja madalam elukvaliteet.^[6]

Facebooki kasutamine võib kaasa tuua kadedustunnet, sest tihti jagavad eakaaslased vaid positiivseid või ebarealistlikke fotosid ja elusündmusi. Hoidutakse negatiivsete sündmuste lagedaletoomisest. Kahe Saksamaa ülikooli ühisuuring Facebooki kadeduse kohta leidis, et iga kolmas inimene on pärast Facebooki kasutamist oma eluga vähem rahul.^[7] Just puhkusefotod leiti olevat kõige levinum pahameele ja kurbuse tekitaja. 2013. aastal Michigani Ülikoolis läbi viidud uuring näitas, et mida tihedamini kasutajad Facebooki kasutasid, seda negatiivsemalt hindasid nad enda elukvaliteeti.^[8]

Facebooki kasutamisega on otseselt seostatud nartsissistliku isiksushäire tekkimisega. Üks metaanalüüs leidis, et sotsiaalmeedias veedetud aeg ning selfide tegemine muuhulgas suurendas nartsissistlikku käitumist.^[9] Teine analüüs, mis uuris eri põlvkondade suhet nartsissismi ja Facebooki kasutamisega, leidis, et suurem oht on eriti Y-põlvkonna seas.^[10]

Facebooki kasutajad võivad eneselegi teadmata olla varitsetud järgmistest ohtudest^[11]:

• iga tarkvara uuendus võib kaasa tuua privaatsussätete muutumise ehk sätted võivad minna vaikerežiimi;
• platvormi reklaamid võivad sisaldada pahavara;
• võltsprofiilide loomine, mille kaudu püütakse pääseda Facebooki kasutajate sõbralisti ning läbi selle õngitseda isikuandmeid.

31. mail 2010 oli välja kuulutatud Facebookist lahkumise päev.^[12] Facebookist lahkumise päeva põhjuseks oli protest Facebooki privaatsuspoliitika vastu, mis on inimeste arvates Facebooki poolt kirja pandud väga keerulisel ja läbipaistmatul viisil. Samuti arvavad selle päeva loojad, arendajad Matthew Milan ja Joseph Dee^[13], et Facebook ei austa inimeste andmeid ning andmekaitse on tulevikus ohustatud.^[14] 31. mai hommikul oli Facebookist lubanud loobuda 26 000 inimest, mis oli ainult 0,005 protsenti 500 miljonist kasutajast. Facebook vastas protestijatele, et privaatsuspoliitika on muudetud just kasutajasõbralikumaks ja lihtsamaks kolmes suuremas aspektis: privaatsuse sätted on koondatud ühele lehele, võimalus blokeerida teisi teie profiili nägemast ning võimalust loobuda Facebooki kui platvormi kasutamisest, mis pakub erinevaid mänge, viktoriine ja muid tegevusi. Kuigi Facebookist lahkumise päev ei toonud Facebooki kasutajate seas suuri muutusi, siis protest tekitas inimestes usalduse vähenemise ja kahtluse Facebooki privaatsuspoliitika vastu.^[15]

Sotsiaalvõrgustik Facebook on tõusnud üheks suurimaks lahutuste ja lahkuminekute riskiteguriks.^[16] Teadlased väidavad, et need inimesed, kes avavad rohkem kui üks kord tunnis oma Facebooki lehe, satuvad konflikti oma paarilisega, mis viib edaspidi lahkumineku ja lahutuseni. Journal of Cyberpsychology 2019. aasta uuringud on näidanud, et oma kaaslase nägemine piltidel teiste inimestega või nähes teda teistega sõnumeid vahetamas, tekib armukadedus ning kaob usaldus oma partneri vastu. Usalduse vähenemisega kaasnevad järgmised probleemid: salaja oma paarilise sõnumite lugemine ning üldiselt paarilise privaatsusesse tungimine.^[17] Facebooki sõnumeid ja andmeid kasutatakse ka lapsehooldusõiguste lahendamisel tõestusmaterjalina. Kui inimesel on purjus või ebaadekvaatsed pildid, siis temal on väiksem tõenäosus saada lapseõigused kui sellel vanemal, kellel on väga positiivse ja tervisliku ellusuhtumisega pildid.^[18]

Valitsused ja kohalikud omavalitsused tuginevad kuritegude uurimisel ja tõendite hankimisel kuritegevuse tuvastamiseks, asukohateabe esitamiseks, motiivide tuvastamiseks, alibi tõestamiseks ja ümberlükkamiseks ning suhtluse paljastamiseks Facebooki ja muude sotsiaalvõrgustike kaudu. Föderaalsed, osariiklukud ja kohalike asutuste uurimised ei ole piirdunud informatsiooniga mis on avalikkusele kättesaadavad või valitsusele edastatud. Facebook on edastanud meelsasti teavet vastuseks valitsuse kohtukutsetele või taotlustele, välja arvatud on informatsioon privaatsete avamata postkastide puhul, mis on vanuselt üle 181 päeva, kuna see nõuab föderaalseaduse alusel elektroonilise side privaatsuse seaduse (ECPA) käskkirja ja põhjuste tõendus kinnitust. 2011 aastal artiklis märgiti, et «kui valitsusel puudub põhjendatud kahtlus kuritegelikus tegevuses ja kasutaja on valinud kõige rangema privaatsuskontrolli, ei saa Facebooki kasutajad siiski eeldada, et föderaalseadused peatavad nende «privaatse» sisu ja nende vastu kommunikatsiooni kasutamist».

Facebooki privaatsuseeskirjades on öeldud: «me võime teavet jagada ka siis, kui usume, et on vaja ära hoida pettusi ja muid ebaseaduslikke tegevusi, vältida inimeste vigastusi või kaitsta inimesi nende pahatahtlike inimeste eest, kes rikuvad meie õigusi ja kohustusi edastada kuritegeliku sisuga informatsiooni. Seega see kohustus võib viia teabe edastamiseni teiste ettevõtetele, juristidele, kohtutele või muude valitsusasutustele.» Kuna USA kongress ei ole suutnud ECPA-seadust sisuliselt muuta suhtlusvõrgustike veebisaitide kasutajaid ja ka Facebooki kasutajaid siis USA ülemkohus on suuremas osas keeldunud tunnustamast neljandat muudatust privaatsusõiguses kolmandatele isikutele jagatud teabe seaduslikku alust, siiski ei ole seadusjärgne või põhiseadusega õigustatud valitsusel jagada taotlusi teabe esitamiseks kuid sealsamas ei ole Facebooki ühtegi privaatsuspoliitika reegleid mis keelaksid üle anda erakasutajate teabeid mis viitavad ebaseaduslikele tegevustele. 2013. aastal avastati massiliste avalikustamise seiret Facebooki poolt USA Rahvusliku Julgeoleku Ametile kui PRISMi programmi osalejana. Facebook nüüd peab teatama kogu maailma valitsustele taotlustest kasutaja kohta info saamiseks.

Facebooki kasutamise ja järelevalve toimingute kasutamise andmete saamiseks tuntakse mõningat muret. Kaks üliõpilast Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist (MIT) kasutasid automatiseeritud skripti, et Facebookist alla laadida nelja ülikooli (MIT, NYU, Oklahoma ülikooli ja Harvardi ülikooli) avalike postituste teavet. Mida ka avaldasid 14. detsembril 2005. Sellest ajast alates Facebook tugevdas kasutajate turvakaitset ja teatas avalikult: « Oleme andmepiraatluse ja pahavara vastu võitlemiseks loonus palju kaitsemeetmeid mille hulgas on keerukad automatiseeritud süsteemid, mille töö seisneb Facebooki kontode ohustamise tuvastamiseks ja märgistuseks (suurem osa põhineb selle kontrollimisel et kui on saadetud palju ja lühikese aja jooksul sõnumeid või teadaolevatel halbadelt linkidelt saadetud sõnumeid)».

Teine probleem, mis tekitas palju kriitikat kasutajate poolt, oli see et Facebook saab müüa kasutajate andmeid eraettevõtetele märkides järgmist: «Me võime teie kohta teavet jagada kolmandate osapooltega kui meil on nende ettevõtetega püsivad suhted.» Selle probleemiga tegeles Facebooki pressiesindaja Chris Hughes, kes ütles selle kohta: «Kui öelda lihtsamalt me pole kunagi edastanud informatsiooni ja teavet oma kasutajate kohta mingitele kolmandatele osapooltele aga ka ettevõtetele ja ei kavatse seda teha ka edaspidi». Facebook eemaldas lõppude lõpuks selle punkti kasutaja reeglitest ja oma privaatsuseeskirjadest.

Ühendkuningriigis on ametiühingu kongress (TUC) julgustanud tööandjaid lubada oma töötajatele ligipääs Facebooki ja muude suhtlusvõrgustike veebilehtedele kui töölised on ettevaatlikud veebilehtede kasutamisel.

2007. aasta septembris kritiseeriti Facebooki, kui oli lubatud otsingumootoritel profiililehte indekseerida, kuigi Facebooki privaatsusseaded võimaldavad kasutajatel selle välja lülitada.

Muret avaldati ka siis, kui BBC Watchdogi programm 2007. aasta oktoobris osutus Facebookis lihtsaks viisiks isiku isikliku teabe kogumiseks, et hõlbustada identiteedi vargust. Kuid vaevalt mitte sõpradele edastatakse isiklikku teavet – kui kasutajad seadistavad oma väikeseadetes privaatsuskontrolli. Ainsaks mitte sõpradele edastatavaks informatsiooniks on kasutaja nimi, sugu, profiilipilt.

The New York Times 2008. aasta veebruari artiklis rõhuti sellele, et Facebook ei paku kasutajatele tegelikku mehhanismi oma kontode sulgemiseks, ning tekitab muret, et eraisikute kasutajaandmed jäävad Facebooki serveritesse piiramatuks ajaks. Alates 2013. aastast annab Facebook oma kasutajatele võimaluse deaktiveerida või kustutada oma kontosid Facebookis. Kontode deaktiveerimine võimaldab oma kontod hiljem taastada, kustutamine kustutab konto «jäädavalt», kuigi osa selliste kontode andmetest (näiteks «grupipostitamine või kellelegi sõnumi saatmine») jäävad alles.

Meta andmekaitsega tegelev juht Melinda Claybaugh tunnistas 2024. aastal, et Meta on alates 2007. aastast kasutanud kõiki austraallaste avalikke postitusi oma tehisintellekti treenimiseks.^[19]

On mitmeid võimalusi Facebook kasutajatel kellelt saata postitusi. Privaatsuse huvides kasutajad saavad valida kes saab näha nende postitusi: ainult sõbrad, sõbrad ja sõprade sõbrad, kõik, kohandatud (konkreetne valik, millised sõbrad saavad näha ja ei saa näha postitusi). Vaatamata sellele et on selliseid võimalusi siiski on probleem, et postituste juurde saavad ligipääsu kolmandad isikud. Näiteks, kui postitada pilt ja märkida, et oleks näha ainult sõpradele, kuid märkida sellel pildil mõni isik, siis seda postitust saavad näha automaatselt selle isiku sõbrad. Lisaks sellele, kui jäta kommentaari privaatsele postitusele siis kommentaari omanik ei saa teavet kui hiljem see postitus saab avalikuks. Samuti on muret fotodega mis postitavad inimesed. Ükskõik saab postitada foto teise inimesega ilma neid teavitamata. Kasutajatel pole aimugi, kas nende pilte saab jagada Facebookis või kui palju neist oli juba jagatud. Samuti on uuritud, et kahjulik foto võib teha rohkem kahju kui parooli kaotamine. Need kõik on mõned näited, et privaatsus ei ole täielikult kasutajate käes.

Statistika järgi, 63% Facebook profiile on automaatselt seatud "nähtav avalikkusele", mis tähendab, et igaüks pääseb vaadata profiili mida kasutaja on uuendanud. Facebookis on ka oma sisseehitatud sõnumside süsteem, et inimesed saavad saata sõnumeid igaühele, kui need ei ole märgistanud funktsiooni "ainult sõbrad". Jälitamine ei piirdu mitte ainult SNS-i jälitamisega, vaid võib viia edasise "in-person" jälitamiseni, sest ligi 25% jälitavatest ohvritest teatasid, et kõik algas võrgukiirsõnumitest (nt Facebooki vestlus).

Facebookile on heidetud ette aegade jooksul erineva sisu lubamise või keelamise osas.

Facebooki on kritiseeritud vägivaldse sisu lubamist oma platvormile. 2013. aastal oli vägivaldne sisu lubatud, kuid pärast suuremat survet muutis Facebook oma poliitikat.^[20] Pärast seda lubas leht vägivaldset sisu ainult siis, kui seda ei tehtud vägivalda ülistaval eesmärgil. Sellest hoolimata survestati Facebooki oma poliitikat muutma ning praegu on vägivaldne sisu veel lubatud. Facebook põhjendab seda sellega, et osa vägivaldset sisu aitab tuua tähelepanu inimõiguste rikkumistele ning terrorile.^[21] Praegu lubab Facebook vägivaldse sisu vaatamist küsides selleks selgesõnalist kinnitust kasutaja poolt.^[22]