Orvieto

Orvieto
[ orˈvjɛto[1] ]
itaalia Orvieto
Orvieto vapp
Pindala: 281 km² (2011)[2]
Elanikke: 19 461 (1.01.2023)[3]
Koordinaadid: 42° 43′ N, 12° 6′ E

Orvieto on linn Itaalias Umbria maakonnas Terni provintsis. Orvieto asub platool 300 meetri kõrgusel merepinnast.

Orvieto oli etruskide üks kindlustatud keskusi. Belvedere tempel on üks väheseid enam-vähem säilinud etruskide ehitisi kogu Itaalias, ehkki ka see on varemeis. Säilinud on etruskide linnamüüri jäänuseid ja surnuaed sadakonna hauaga.

Rooma riik liidendas Orvieto 3. sajandil eKr. Pärast Rooma riigi langemist valdasid linna goodid ja langobardid. 10. sajandil asutati Orvieto linnriik, ehkki selle konsulid pidid andma truudusvande piiskopile. Linnal olid paavstiga lähedased suhted. Alates 1201 valitses linna podestaa. 1337 lubas paavst Gregorius XI linna asutada ülikooli. Tänapäeval on see osa Perugia ülikoolist.

Ajapikku langes linn järjest enam paavsti mõju alla. Podestaadeks said harilikult piiskopid ja millal linn Paavstiriigi alla kuuluma hakkas, polegi täpselt teada. Paavsti omandusse jäi linn kuni 1860. aastani.

Paavst Bonifatius VIII oli pärist Orvietost. Ta lasi linna iga värava juurde panna iseenese skulptuuri, millega teenis kriitikat oma paljudelt vaenlastelt. Skulptuurid annetas ta ise.

1527, kui Karl V väed Roomat rüüstasid, põgenes paavst Clemens VII Orvietosse. Kartes, et keisri väed tulevad talle järele, hakkavad linna piirama ja linna veevarud võivad lõppeda, laskis ta kaevata suurejoonelise kaevu. Selle rajas arhitekt Antonio da Sangallo noorem. Kaevu põhja läks kaks spiraalset kaldteed, kumbki mõeldud ühes suunas liikumiseks, et veekottidega koormatud muulad võiksid üksteist segamata nii alla kui ka üles liikuda.

Orvieto toomkirik (Duomo) on suurim Itaalia romaani-gooti katedraal. Ehitust alustati 1290. aastal ja valmimiseni kulus väidetavalt 300 aastat. Kiriku püstitamise ajendiks sai nn Bolsena ime, kus ühe Bolsena kiriku pühitsetud armulaualeivast olevat verd immitsenud. Bolsena imet kujutavad ka kiriku Capella del Corporale kabelis asuvad Ugoline di Prete Ilario freskod.

Kiriku arhitektiks on nimetatud Arnolfo di Cambiot, aga tänapäeval usutakse, et ehitustöid juhtis munk Bevignate Perugiast. Kiriku välisilmet kujundab valgete (travertiinist) ja roheliste (basaldist) kihtide vaheldumine. Kiriku fassaadi kaunistavad Lorenzo maitani 14. sajandist pärit skulptuurid. Kiriku sees on Fra Angelico freskod ja Luca Signorelli teos "Viimne kohtupäev" 1449–1451.