Kohtupäev/Dies irae

Imeväärne veel tuikab sus aimus:
puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.

Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,
elu müsteerium labastund farsiks.

Keegi miskit enam ei usu,
komistab Hoor üle templi rusu.

Isand on läinud. Koitub ta mööbel.
Unustet aujärje vallutand pööbel.

Kogu võim on sääl praalival puupääl.
Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.

Iial veel kahtluse ängistav astma
pole nii rängalt me rindu rusund.
Unustuse kuldsesse voogu meid kastma
ruttavad käsikäes luule ja usund.

Mõnestki otsima-trotsima kistust
valgub märtriveri areeni.
Vastset kuulutades Kristust
väärõpetusi sigib kui mürgiseeni.

Kõik, mis me vanemail kord olnud püha,
on meil vaid irvituseks ettekääne.
Me kurjad mõtted öösse kaovad üha
kui kari raipenäljaseid hüääne.

Nad öösse hiilivad kui surnukuuri,
kus tursub hiiglakorjus — Lõppev Sajand.
Ja nende rünnak lammutab kultuuri,
mis härrasklass kord ajaviiteks rajand.

Võõrjumalate võõbatud perega
jäi päästmata kõdunev Room.
Kulla ja verega
tuhatpäine uimastati Loom.

Siis tuli Naatsaretist katk
ja levis üle riigi...
Barbaaride pime matk
pühkis Antiigi.

Võib-olla, pilvede taga kuski
säramas ühisaadete vapid.
Markus Aureliuski
laskis risti puua kõik papid.

Keiser ja kristlane
uut Euroopat kord asusid looma.
Kuid preisluse pühkmeist haakristlane
iial vastset ei raja Rooma.

Suurdub vägi ukse taha uhutute.
Mässuleegi on
kihutand kihkvele tuuldepuhutute
ja vaimustki vaevatute leegion.

Kaigub lahingusarv,
säravad kotkad kindralite nööbel.
Võidule trügib ent Arv —
töötu ja kodutu pööbel.

Töötuilt, kes loobuma pidand leivast,
kogu maailm nüüd ootab ohtu.
            Politsei vast
masside hädale leiaks rohtu,
tassides miitinguil märatsejaid kohtu?

                  Ei!

Sellal kui süveneb korruptsioon,
kerkib ju võikana, küsimata keelust,
suurlinna džunglite mürgisest neelust
verine päike — Revolutsioon.

„Vaevata milleks ajusid,
kui maailma juhivad „olud“?“ —
Oma „kutsumust“ nõnda tajusid
rahva poolt kroonit kolud.

„Püüad sa taotleda võimatut,
peagi sipled sa soo sees“ —
nõnda kõigi poolt sõimatud
saab iga vastnegi Mooses.

„Valeta natuke, varasta natuke,
liialdusist ent hoidu.
Ei kukuta nupumeest pisike patuke.
küll aga lolli ja loidu.“

Selleks vaid siitilma õnnikud
rahvariiki rajavad laia,
et saada põllule sõnnikut
ja kohvi juurde saia.

Kas minna gangsteriks või vapsiks
või seada kaela ümber nöör?
On ammu vahetatud napsiks
mu saapad, kuub ja padjapöör.

Mus hingeõilsusega tülli
on sööstnud nälg ja maokatarr.
Kes luua nüüd veel võib idülli,
naiivne pühak on või narr.

Pilvi all iga vares
ju kraaksub aegade lõppu,
kuid Eesti luuletares
pole kuulda ei kippu-kõppu.

Unerohtu vist keegi sääl jagab,
mis leevendab iga krambi,
sest kogu poeetkond magab
ümber kustunud lambi.

Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale —
nii paisub hulkade jõõr.
            Koomale
tõmbub äiksepilvede sõõr.

Piksevarrastada viimne kui maja!
Sest igas pätis ja pükstepressijas
võib äkki ärgata Lunastaja —
            Messias!

Hädalipp kas vinnata varda
või alandlik selga küür?
Ei! Kõhklejad kõik üle parda
ja kindlamalt pihku tüür!

Trotsides katastroofi
tormipuskarit rüüpab laev.
Meie kohus on sundida saledasse stroofi
elementide pime raev.