Monadoloogia

Lühiandmed Autor: Gottfried Wilhelm Leibniz Pealkiri: Monadoloogia Tõlkija: Vikitekstide kaastöölised Originaalpealkiri: Monadologie Ilmunud prantsuse keeles 1714. aastal. Artikkel Vikipeedias

Monaad, millest me siin räägime, pole midagi muud kui lihtne substants, millest koosnevad liitsed asjad [composés; composita); "lihtne" tähendab 'ilma osadeta'. [ (Teodiike, §10)]

Ja lihtsad substantsid peavad olemas olema, sest liitsed asjad on olemas; sest liitne asi pole midagi muud kui lihtsate [substantside] kuhi või agregaat.

Ja kus ei ole osi, seal pole ei ulatuvust ega kuju ega võimalikku jagatavust; ja need monaadid on looduse tõelised aatomid ning ühesõnaga asjade elemendid.

Ei ole karta ka lagunemist, ja pole ühtki mõeldavat viisi, kuidas lihtne substants võiks loomulikul moel hävida. ("Teodiike", §89)

Samal põhjusel pole mingit viisi, kuidas lihtne substants võiks loomulikul moel alguse saada, sest ta ei saaks moodustuda ühinemise (composition) teel.

Nõnda võib öelda, et monaadid saavad tekkida [commencer] või hävida [finir] üksnes ühekorraga [tout d'un coup], st nad saavad tekkida üksnes loomise läbi ning hävida üksnes täieliku hävitamise (annihilation) läbi, kuna aga see, mis on liitne, tekib ja hävib osade kaupa.

Pole ka vahendit seletamiseks, kuidas mõni muu loodu [créature] võiks monaadi tema sisemuses (intérieur) teisendada või muuta, sest seal ei saa midagi ümber paigutada ja seal pole mõeldav mingi seesmine liikumine, mida saaks seal sees esile kutsuda, suunata, suurendada või vähendada, nagu see on võimalik liitsetes asjades, kus osade vahel on muutumine. Monaadidel pole aknaid, mille kaudu mingi asi [quelque chose] võiks siseneda või väljuda. Aktsidentsid ei saa [substantsidest] eralduda ega ekselda [se promener] väljaspool substantse, nagu vanasti skolastikute tajuspeetsiesed [species sensibiles]. Seega ei saa ei substants ega aktsidents monaadisse väljastpoolt siseneda.

Aga monaadidel peavad olema mingid kvaliteedid [qualités], muidu nad poleks üldse olevad [êtres; entia], ja kui lihtsad substantsid oma kvaliteetidelt üldse ei erineks, siis poleks mingit vahendit, et märgata asjades mingit muutumist, sest see, mis on liitsetes asjades, saab tulla ainult lihtsatest koostisosadest; ja ilma omadusteta monaadid oleksid üksteisest eristamatud, sest nad ei erine ka kvantiteedi poolest; ja järelikult, kui eeldada pleenumit [(täidetud ruumi)], siis saaks iga koht liikumises alati vaid seal enne olnu ekvivalendi, ja üks asjade seis oleks teisest eristamatu.

Samuti peab iga monaad olema igast teisest monaadist erinev; sest kunagi ei ole looduses kaht olevat, mis oleksid täiesti ühesugused ja mille vahel poleks võimalik leida seesmist ehk sisemisel ümbernimetusel [dénomination intrinsèque; denominatio intrinseca ] põhinevat erinevust.

Ma pean ka vaieldamatuks [prends aussi pour accorde], et kõik olevad on muutlikud, ning järelikult ka loodud monaad, ning et see muutumine on igas [monaadis] pidev.

Äsjaöeldust järeldub, et monaadide loomulikud liikumised tulenevad seesmisest algest [principe]; sest väline põhjus ei saaks monaadi sisemuses mõjuda. ("Teodiike", §§ 306, 340)

Aga peale muutumise alge peab seal olema muutuv üksikasjastik [détail], mis nii-öelda tingib [fasse] lihtsate substantside määratletuse [spécification] ja mitmekesisuse.

See üksikasjastik peab haarama ühes ehk lihtsas palju; sest kuna igasugune loomulik muutumine toimub astmeti, siis miski muutub ja miski püsib, ja järelikult peab lihtsas substantsis olema seisundite (affections) ja suhete paljus, kuigi tal ei ole osi.

Mööduv olek, mis haarab ja representeerib [représente] paljust ühtsuses, ehk lihtsas substantsis, pole midagi muud kui see, mida nimetatakse tajumuseks, mida tuleb eristada apertseptsioonist ehk teadvusest, nagu hiljem selgub; ja selles ongi kartesiaanid suure vea teinud, pidades eimiskiks tajumusi, mida ei teadvustata [aperçoit]. See panigi neid uskuma, et ainult vaimud on monaadid ning pole olemas loomade hingi ega teisi entelehhiaid; ja sellesama pärast ajasidki nad koos lihtrahvaga pikaajalise unustuse segamini surmaga ranges mõttes, ja sattusid ka skolastilisse eelarvamusse, et on olemas täiesti lahutatud hinged, ja ühtlasi kinnitasid rikutud vaimude arvamust, et hinged on surelikud.

Muutust ehk ühelt tajumuselt teisele üleminekut esile kutsuva seesmise alge tegevust võib nimetada himustamiseks [appétition]: tõsi küll, himu ei suuda alati täielikult saavutada iga tajumust, mille poole ta püüdleb, kuid ta saab sellest alati midagi kätte ning jõuab uute tajumusteni.

Me kogeme iseendis paljust lihtsas substantsis, kui me leiame, et vähimgi mõte, mida me endis teadvustame, haarab mitmekesisuse objektis. Nõnda peavad kõik, kes tunnistavad, et hing on lihtne substants, tunnistama seda paljust monaadis; ja härra Bayle ei peaks siin raskust leidma, nagu ta teeb oma "Sõnaraamatu" artiklis "Rorarius".

Peab ka tunnistama, et taju ja see, mis sellest sõltub, ei ole seletatav mehhaaniliste põhjustega, st kujude ja liikumiste kaudu; ja kui kujutada ette, et on olemas masin, mille ehitus paneb mõtlema, tundma, tajuma, siis võib seda kujutleda (concevoir) suurendatuna, kusjuures proportsioonid säilivad, nii et sinna võib siseneda nagu veskisse. Ja kui seda eeldada, siis ei leia seda seestpoolt külastades muud kui tükke, mis üksteist tõukavad, ega leia kunagi midagi, millega taju seletada. Seega tuleb seda otsida lihtsast substantsist, mitte liitsest asjast või masinast. Lihtsast substantsist ei saagi leida midagi muud – peale tajumuste ja nende muutumiste. Ja ainult nendes saavad seisneda kõik lihtsate substantside seesmised toimingud. ("Teodiike", eessõna, §37)

Kõiki lihtsaid substantse ehk loodud monaade võiks nimetada entelehhiateks, sest neis on teatud täius (échousi to entelés) ja neis on eneseküllasus (autárkeia), mis teeb nad oma seesmiste tegevuste (actions) allikateks ning nii-öelda kehatuteks automaatideks. ("Teodiike", § 87.)

Kui me tahame nimetada hingeks kõike seda, millel on tajumused ja himud selles üldises mõttes, mida ma äsja selgitasin, siis võiks kõiki lihtsaid substantse ehk monaade nimetada hingedeks; et aga tundlikkus (sentiment) on midagi enamat kui pelk taju, siis ma olen nõus, et üldisest monaadide ja entelehhiate nimetusest piisab lihtsatele substantsidele, millel on vaid viimane, ning et hingedeks nimetataks ainult neid, mille tajumused on aredamad ning saadetud mälust.

Sest me kogeme endas olekut, milles me midagi ei mäleta ja milles meil pole mingit eristatavat tajumust [distinguée], nagu siis, kui me langeme minestusse või oleme haaratud sügavast unenägudeta unest. Selles olekus ei erine hing märgatavalt lihtsast monaadist; et aga see olek ei ole püsiv ja hing saab sellest lahti, on hing midagi enamat. ("Teodiike", § 64.)

Ja sellest ei järeldu, nagu oleks lihtne substants siis ilma igasuguse tajumuseta. Ülaltoodud põhjustel ei ole see ka võimalik; sest ta ei saa hävida, ta ei saa ka püsida (subsister) ilma mingi seisundita (affection), mis pole midagi muud kui tema tajumus; aga kui kellelgi on suur hulk väikesi tajumusi, kus pole midagi eristatavat, siis ta on unustuses [étourdi]; näiteks kui end pidevalt mitu korda järjest samas suunas pöörata, tekib peapööritus, mis võib panna minestama ega lase midagi eristada. Ja surm võib loomad mõneks ajaks säärasesse olekusse viia.

Et aga lihtsa substantsi iga käesolev olek tuleneb [suite] loomuliku asjade käigu korral [naturellement] tema eelnevast olekust, nii et olevik on tulevikust rase... ("Teodiike", § 360.)

...siis kuna unustusest ärganuna teadvustatakse oma tajumusi, pidid need olemas olema vahetult enne seda, olgugi et neid ei teadvustatud; sest tajumus saab loomulikul moel tulla üksnes teisest tajumusest, nagu liikumine võib loomulikul moel tulla üksnes teisest liikumisest. ("Teodiike", § 401-403.)

Siit on näha, et kui meil poleks tajumustest midagi eristatavat ja nii-öelda väljapaistvat [relevé] ja teravamamaitselist [d'un plus haut goût], siis me viibiksime alalises unustuses. Ja see on täiesti paljaste monaadide olek.

Me näeme ka, et loodus on andnud loomadele väljapaistvad tajumused selle hoolitsusega, millega ta on nad varustanud [meele]elunditega, mis koguvad paljud valguskiired või paljud õhulainetused, et nende [elundite] ühendus teeks nad tõhusamaks. Midagi sarnast on haistmises, maitsmises ja kompimises ning võib-olla hulgas teistes meeltes, mis on meile tundmatud. Ja ma seletan varsti, kuidas see, mis toimub hinges, representeerib [représente] seda, mis toimub elundites.

Mälu annab hingedele omamoodi järeldamise võime [consécution], mis jäljendab mõistust, kuid mida tuleb viimasest eristada. Me näeme nimelt, et loomad, kes tajuvad midagi, mis neid rabab ja millesarnane tajumus neil varem on olnud, ootavad oma mälu esituse jõul seda, mis seondus tolle eelneva tajumusega, ja neil tekivad sarnased tunded [sentiments], nagu neil tookord oli olnud. Näiteks kui koertele näidata keppi, meenub neile valu, mida see neile on tekitanud, ning nad kiunuvad ja põgenevad. (§ 65.)

Ja tugev kujutlus (imagination), mis neid rabab ja liikuma paneb, tuleb kas eelmiste tajumuste suurusest või nende hulgast; sest tugev mulje mõjub sageli otsekohe nagu pikaajaline harjumus või palju keskmise suurusega korduvaid tajumusi.

Inimesed toimivad nagu loomad, kuivõrd nende tajumuste järgnevusseos (consécutions) tekib ainult mälu alusel (principe), sarnaselt empiirikutest arstidega, kellel on ainult praktika ilma teooriata, ja kolmes neljandikus oma toimingutes (actions) me oleme kõigest empiirikud. Näiteks kui oodatakse, et homme on päev, toimitakse empiiriliselt, sest seni on alati nii olnud. Ainult astronoom otsustab selle üle mõistusega.

Aga paratamatute ja igaveste tõdede teadmine eristabki meid lihtsalt loomadest ning annab meile mõistuse ja teadused, tõstes meid iseeneste ja Jumala teadmiseni; ja seda nimetataksegi meis mõistuslikuks hingeks ehk vaimuks (esprit).

Just paratamatute tõdede ning neist saadud abstraktsioonide (abstractions) teadmine (connaissance) on meid tõstnud refleksiooniaktideni (actes réflexifs), mis panevad meid mõtlema sellele, mida nimetatakse "mina", ning täheldama (considérer), et üks või teine asi on meis, ja mõeldes enestele me mõtlemegi olevale, substantsile, lihtsale või liitsele, mittemateriaalsele ja Jumalale endale, mõistes (concevant), et see, mis meis on piiratud, on Temas piiramatu. Ja need refleksiooniaktid annavadki meile peamised arutlusained (objets principaux de nos raisonnements).

Meie arutlused rajanevad kahel suurel printsiibil – vastuoluprintsiibil, mille alusel me peame vääraks seda, milles on vastuolu, ja tõeseks seda, mis on väärale vastandlik või vasturääkiv (contradictoire);

ja küllaldase aluse printsiibil, mille põhjal me näeme (considérons), et ükski asjaolu (fait) ei saa olla tõeline (vrai) ega olemasolev ega ükski ütlus (énonciation) tõele vastav (véritable), ilma et oleks küllaldast alust, miks see on nii ja mitte teisiti, kuigi enamasti pole meil võimalik neid aluseid teada.

On ka kahte sorti tõdesid – mõistusetõed [vérités (...) de raisonnement] ja faktitõed [vérités (...) de fait]. Mõistusetõed on paratamatud ja neile vastandlik on võimatu, ja faktitõed on kontingentsed ning neile vastandlik on võimalik. Kui mingi tõde on paratamatu, siis selle aluse saab leida analüüsi teel, lahutades [résolvant] selle lihtsamateks ideedeks ja tõdedeks, kuni jõutakse algseteni (primitives) välja.

Samamoodi taandatakse matemaatikutel spekulatiivsed teoreemid ja praktika reeglid [canons] analüüsi teel definitsioonidele, aksioomidele ja postulaatidele [demandes].

Ja lõpuks on lihtsad ideed, mille definitsiooni ei saa anda; on ka aksioomid ja postulaadid ehk ühesõnaga algprintsiibid, mida ei saa ega pole ka tarvis tõestada, ja need on identsusväited [énonciations identiques], mille vastand sisaldab ilmset [expresse] vastuolu.

Aga küllaldane alus peab leiduma ka kontingentsetes ehk faktitõdedes, st loodute universumis laiali laotunud [répandues] asjade järgnevuses, kus üksikuteks alusteks lahutamine võiks minna piiramatult üksikasjalikuks, sest looduse asjad on mõõtmatult mitmekesised ja kehad on lõpmatuseni jagatavad. Minu praeguse kirjatöö toimivpõhjus sisaldab lõpmata palju praegusi ja möödunud kujusid ning liikumisi ja selle lõpp-põhjus sisaldab lõpmatu palju minu hinge väikesi kalduvusi ja eelsoodumusi [dispositions].

Et aga kogu see üksikasjastik sisaldab vaid teisi kontingentseid [asju] – eelnevaid või üksikasjalikumaid – millest igaüht on veel tarvis sarnasel moel analüüsida, et selle alust välja tuua [rendre], siis ei ole edasi jõutud ning küllaldane ehk viimne alus peab olema väljaspool selle kontingentsuste üksikasjastiku järgnevust või jada, kui lõpmatu see ka poleks.

Niisiis peab asjade viimne alus olema paratamatus substantsis, milles muutuste üksikasjastik on vaid eminentselt nagu allikas, ja see on see, mida me nimetame Jumalaks.

Et aga see substants on küllaldane alus kogu sellele üksikasjastikule, mis on ka kõikjal seotud, siis on vaid üks Jumal, ja see Jumal on küllaldane.

Võib ka teha otsustuse [juger], et see ülim substants, kes on ainus, universaalne ja paratamatu, peab olema võimetu omama piire ning sisaldama nii palju reaalsusi kui võimalik, sest temast väljaspool pole midagi, mis oleks temast sõltumatu, ning ta on võimaliku olemise lihtne järelm (suite).

Millest tuleneb, et Jumal on absoluutselt täiuslik, sest täiuslikkus [perfection] pole midagi muud kui positiivse reaalsuse suurus selles ranges mõttes, et ta kõrvaldab [mettant à part] piirangud või piirid kõigis asjades, millel ta on. Ja seal, kus piire ei ole, on täius absoluutselt lõpmatu.

Tuleneb ka see, et loodutel on täiuslikkus tänu Jumala mõjule, ebatäiuslikkus aga omaenda loomuse tõttu: see ei ole võimeline olema piirideta, sest selle poolest loodud erinevadki Jumalast.

Tõsi on ka see, et Jumal ei ole mitte üksnes olemasolude, vaid ka olemuste allikas, niivõrd kui need on reaalsed, ehk ta on selle allikas, mis on võimalikkuses reaalset: seda sellepärast, et Jumala aru on vald, kuhu kuuluvad igavesed tõed ning tõed, mis neist sõltuvad, ning ilma temata ei oleks võimalikkustes mitte midagi reaalset, ja mitte ainult et mitte midagi olemasolevat, vaid ka mitte midagi võimalikku.

Sest kui olemustes või võimalikkustes või siis igavestes tõdes on reaalsust, peab see reaalsus rajanema millelgi olemasoleval ja tegelikul, ning järelikult sellel, et on olemas paratamatu Olev, kelle puhul olemus sisaldab olemasolu või kelle puhul piisab võimalik olemisest, et olla tegelik.

Niisiis on ainult Jumalal (ehk paratamatul Oleval) see privileeg, et ta peab olemas olema, kui ta on võimalik. Et aga miski ei saa takistada selle võimalikkust, mida ei piira ükski piir, ükski eitus ega järelikult ükski vastuolu, siis ainuüksi sellest piisab, et teada Jumala olemasolu a priori. Me tõestasime seda ka igaveste tõdede reaalsuse kaudu. Aga äsja me tõestasime seda ka a posteriori, sest on olemas kontingentsed olevad, millel saab viimne ehk küllaldane alus olla üksnes paratamatus olevas, kelle olemasolu alus on temas endas.

Samas ei maksa koos mõningatega ette kujutada, et igavesed tõed, mis sõltuvad Jumalast, on seega meelevaldsed ning sõltuvad tema tahtest, nagu Descartes paistab olevat seda võtnud, ja hiljem hr Poiret. See kehtib üksnes kontingentsete tõdede kohta, mille alge (principe) on sobivus ehk parema valik; seevastu paratamatud tõed sõltuvad üksnes tema arust ning on selle seesmine objekt.

Niisiis on Jumal üksi on algüksus ehk lihtne algsubstants, kelle valmistatud on kõik loodud ehk tuletatud monaadid, ja nad sünnivad nii-öelda Jumaluse pidevatest sähvatustest hetkest hetkesse, ja neid piirab loodu vastuvõtlikkus, sest loodule on olemuslik olla piiratud.

Jumalal on vägi, mis on kõige allikas, siis teadmine, mis sisaldab ideede üksikasjastiku, ja lõpuks tahe, mis teeb muudab või valmistab [asju] parema [valiku] printsiibi järgi. Ja see vastabki sellele, mis loodud monaadides on subjekt ehk baas, tajuvõime ja himuvõime. Aga Jumalas on need atribuudid absoluutselt lõpmatud või täiuslikud, ja loodud monaadides ehk entelehhiates ehk perfektihaabiates, nagu Ermolao Barbaro seda sõna tõlkis, on need üksnes jäljendused seda mööda, kui palju on täiuslikkust.

Loodu öeldakse toimivat väljapoole niivõrd, kui tal on täiuslikkust, ja kannatavat teise toimimist niivõrd, kui ta on ebatäiuslik. Nõnda omistatakse monaadile toimimine niivõrd, kui tal on aredaid tajumusi, ja toimimise talumist niivõrd, kui tal on ähmaseid tajumusi.

Ja üks loodu on teisest täiuslikum selle poolest, et temas leidub see, millega antakse alus a priori sellele, mis toimub teises, ja selle pärast öeldaksegi, et ta toimib teisele.

Aga lihtsates substantside seas mõjutab üks monaad teist üksnes ideaalselt, nii et tagajärg saab saabuda üksnes Jumala sekkumise läbi, niivõrd kui Jumala ideedes üks monaad nõuab alusega, et Jumal teisi asjade algusest saadik korraldades teda arvestaks. Sest kuna loodud monaad ei saa teise sisemust füüsiliselt mõjutada, on see ainuke vahend, kuidas üks [monaad] saab olla teisest sõltuvuses.

Ja seeläbi ongi monaadidevahelised toimimised ja toimimiste talumised vastastikused. Sest Jumal võrdleb kahte lihtsat substantsi ning leiab kummaski aluseid, mis kohustavad teda teist nendega kohandama, ning järelikult see, mis on teatud suhtes aktiivne, on teisest seisukohast passiivne: aktiivne niivõrd, kui see, mis temas aredalt teada on, annab aluse sellele, mis toimub teises, ja passiivne niivõrd, kui selle alus, mis temas toimub, leidub selles, mis on aredalt teada teises.

Nüüd aga, kuna Jumala ideede seas on lõpmata palju võimalikke universumeid, olemas olla saab neist aga ainult üks, siis peab olema Jumala valiku küllaldane alus, mis määratleb selle pigem üheks kui teiseks.

Ja see alus saab leiduda üksnes sobivuses, täiuslikkuse astmetes, mida need maailmad sisaldavad, sest igal võimalikul [maailmal] on õigus taotleda olemasolu vastavalt täiuslikkusele, mida ta sisaldab.

Ja see ongi põhjus, miks on olemas parim [maailm], mida tarkus Jumalat teadma paneb, mida tema headus teda valima paneb ja mida tema vägi teda valmistama paneb.

Nüüd aga, see side või sobitatus, mis on kõigil loodud asjadel igaühega neist ning igaühel kõikide teistega, toob kaasa, et igal lihtsal substantsil on suhteid [rapports], mis väljendavad kõiki teisi, nii et ta järelikult on universumi igavene [perpétuel] elav peegel.

Ja nii nagu üks ja seesama linn paistab eri külgedest vaadatuna täiesti erinevana ning on vaatekohtade suhtes otsekui mitmekordistatud, on lihtsate substantside lõpmatu hulga tõttu otsekui sama palju erinevaid universumeid, mis on siiski ainult üheainsa [universumi] vaatekohad iga monaadi erineva vaatekoha järgi.

Ja see on vahend, et saavutada nii palju mitmekesisust kui võimalik, kuid kõige suurema korra juures, mis on võimalik, st see on vahend, et saavutada nii palju täiuslikkust kui võimalik.

See on ka ainus hüpotees – ma söandan öelda, et see on tõestatud –, mis toob Jumala suuruse korralikult välja; seda hr Bayle tunnistas, kui ta oma "Sõnaraamatus" artiklis "Rorarius" esitas sellele [hüpoteesile] vastuväiteid, kusjuures tal isegi oli kiusatus uskuda, et ma omistan Jumalale liiga palju, rohkem kui võimalik. Ent ta ei osanud osutada ühelegi alusele, miks see universaalne harmoonia, mille tõttu iga substants väljendab täpselt kõiki teisi substantse suhete läbi, mis tal nendega on, peaks olema võimatu.

Sellest, mis ma äsja esitasin, on muide näha alused a priori, miks asjad ei saa minna teisiti: sest kui Jumal kõike korraldas, arvestas ta iga osalist, ja iseäranis iga monaadi, siis ei saa miski [ühtki neist] piirata, nii et ta representeeriks ainult osa asju; olgugi et on tõsi, et see representatsioon on kogu universumi üksikasjastikus vaid ähmane ning saab olla are üksnes väikese osa asjade puhul, st nende puhul, mis on iga monaadi suhtes kas kõige lähemad või kõige suuremad; muidu oleks iga monaad jumalus. Monaadid ei ole piiratud objekti poolest, vaid objekti teadmise modifikatsiooni poolest. Nad lähevad kõik ähmaselt lõpmatusse, tervikusse, kuid nad on piiratud ja eristatud aredate tajumuste astmete poolest.

Ja liitsed [asjad] on selles asjas lihtsatega kooskõlas. Sest kuna kõik on pleenum, mistõttu kogu mateeria on seotud, ning kuna pleenumis toob iga liikumine kaasa mingi tagajärje kaugetele kehadele vastavalt kaugusele, nii et iga keha ei mõjuta mitte üksnes need, mis seda puudutavad, ja tundes mingil moel kõike, mis nendega toimub, vaid tunneb nende kaudu ka neid, mis puudutavad esimesi, mis teda vahetult puudutavad: järelikult läheb see side kui tahes suure vahemaa taha. Ning seega tunneb iga keha kõike, mis universumis toimub, nii et see, kes kõike näeks, võiks igaühest välja lugeda, mis kõikjal toimub, ning isegi seda, mis on toimunud või saab toimuma, täheldades käesolevas seda, mis on kauge nii aja kui ka koha poolest: sympnoia panta ['kõik hingab koos'], ütles Hippokrates. Aga hing saab iseendast lugeda üksnes seda, mis on seal aredalt representeeritud; ta ei saa oma volte kohe korraga lahti laotada, sest need lähevad lõpmatusse.

Nii et kuigi iga loodud monaad representeerib kogu universumit, representeerib ta aredamalt keha, mis talle iseäranis on määratud [affecté] ning mille entelehhia ta moodustab [fait]; ja nagu see keha väljendab kogu universumit kogu mateeria seose kaudu pleenumis, nii representeerib ka hing kogu universumit, representeerides seda keha, mis talle kuulub, erilisel moel.

Keha, mis kuulub monaadile, mille entelehhia või hing ta on, moodustab koos entelehhiaga selle, mida võib nimetada elusolendiks [vivant], ja hingega selle, mida nimetatakse loomaks. See elusolendi või looma keha on aga alati orgaaniline; sest kuna iga monaad on omal moel universumi peegel ning universum on seatud täiuslikku korda, siis peab olema kord ka representeerijas, st hinge tajumustes, ning järelikult kehas, mille järgi universum seal on representeeritud.

Nii et iga elusolendi orgaaniline keha on omamoodi jumalik masin või looduslik automaat, mis lõpmatult ületab kõik kunstlikud automaadid. Sest inimliku kunstiga [art] tehtud masin ei ole masin igas oma osas: näiteks messingist hammasratta hambal on osi või fragmente, mis pole enam midagi kunstlikku ega ole enam miski, mis oleks iseloomulik [marque] masinale selle kasutuse suhtes, milleks hammasrattas oli määratud. Aga looduse masinad, st elusad kehad, on masinad ka oma vähimates osades kuni lõpmatuseni. Selles ongi erinevus looduse ja kunsti vahel, st jumaliku kunsti ja meie kunsti vahel.

Ja looduse autor on osanud [pu] seda jumalikku ning lõputult imeväärset kunsti [artifice] praktiseerida, sest mateeria iga osa ei ole mitte üksnes lõputult jagatav, nagu antiiksed tunnistasid [reconnu], vaid ka tegelikult lõputult alajaotusteks jagatud [sous-divisée], iga osa osadeks, millest igaühel on mingi oma liikumine; muidu oleks võimatu, et mateeria iga osa saaks väljendada universumit.

Millest on näha, et mateeria vähimaski osas leidub loodute, elusolendite, loomade, entelehhiate, hingede maailm.

Mateeria iga osa võib mõelda [conçue] taimi täis aiana ja kalu täis tiigina. Aga taime iga raag, looma iga ihuliige, tema kehamahlade iga tilk on veel üks säärane aed või säärane tiik.

Ja kuigi aia taimede vaheline [interceptés] muld ja õhk või tiigi kalade vaheline vesi ei ole taim ega kala, sisaldavad nad neid ikkagi, kuigi nood on enamasti nii peened, et nad pole meile tajutavad.

Nõnda ei ole universumis midagi metsikut [inculte], steriilset, surnut, kaos ja segadus on vaid näivad; umbes nagu paistaks tiigis kauguselt, millelt on näha nii-öelda tiigi kalade segane liikumine ja kihisemine, ilma et kalad ise oleksid eristatavad.

Siit on näha, et igal elusal kehal on valitsev entelehhia, mis on hing loomas; aga selle elava keha ihuliikmed on täis teisi elusolendeid, taimi, loomi, millest igaühel on omakorda oma entelehhia või oma valitsev hing.

Ei tohi aga koos nendega, kes on minu mõtteid vääriti mõistnud, ette kujutada, nagu oleks igal hingel talle alatiseks määratud mateeriamass või -osa ning ta omaks järelikult teisi, alamaid elusolendeid, kes on määratud alatiseks tema teenistusse. Sest kõik kehad on lakkamatus voolamises nagu jõed, ning neisse siseneb ja neist väljub pidevalt osi.

Nõnda vahetab hing oma keha vaid vähehaaval ja järk-järgult, nii et ta ei jää kunagi ilma kõigist oma elunditest korraga, ja loomadel esineb sageli metamorfoosi, kuid mitte kunagi metempsühhoosi ega hingede rändamist; samuti ei ole täiesti lahutatud hingi ega kehatuid vaime [génies]. Jumal üksi on täiesti eraldi [kehast].

Seetõttu ei ole ka kunagi täielikku siginemist (génération) ega täielikku surma selles ranges mõttes, et hing eraldub [kehast]. Ja see, mida me nimetame "siginemiseks" [générations], on lahtirullumine [développements] ja kasvamine, nii nagu see, mida me nimetame "suremiseks", on kokkurullumine ja kahanemine.

Filosoofid on olnud väga hämmeldunud vormide, entelehhiate või hingede päritolu üle; aga tänapäeval, mil taimede, putukate ja loomadega tehtud täpsete uurimuste põhjal on nähtud, et looduse orgaanilised kehad ei ole kunagi kaose [chaos] või mädanemise saadused, vaid on alati tekkinud [produits] seemnetest, milles kahtlemata oli mingi preformatsioon, on jõutud järeldusele [jugé], et mitte ainult orgaaniline keha ei olnud enne eostumist olemas, vaid ka hing kehas ning ühesõnaga loom ise, ning eostamisega ainult häälestati '[disposé]' see loom suurele teisenemisele, et ta saaks teist liiki loomaks. Midagi sarnast täheldatakse ka väljaspool sigimist, nagu siis, kui vaglad saavad kärbesteks ja röövikud saavad liblikateks.

Loomi, millest mõningad jõuavad eostumise läbi suuremate loomade astmeni, võib nimetada seemneloomadeks; aga need nende hulgas, kes jäävad oma liiki, st enamik, sünnivad, paljunevad ja hävivad nagu suured loomad, ja on vaid väike arv väljavalituid, kes jõuavad suuremasse teatrisse.

Aga see oli vaid pool tõde: olen jõudnud järeldusele, et kui loom loomulikul moel kunagi algust ei saa, siis ta ka loomulikul moel ei lõpe; ning et mitte ainult ei ole siginemist, vaid pole ka täielikku hävimist ega surma ranges mõttes. Ja need a posteriori tehtud ja kogemusest saadud [tirés] järeldused [raisonnements] on täielikus kooskõlas minu printsiipidega, mis on järeldatud a priori nagu ülalpool.

Nõnda võib öelda, et mitte ainult hing, hävimatu universumi peegel, ei ole hävimatu, vaid ka loom ise, on hävimatu, kuigi tema masin sageli osaliselt hävib [périsse] ning jätab maha või omandab [prenne] orgaanilisi kesti.

Need printsiibid on mulle andnud vahendi, kuidas anda loomulik seletus hinge ja orgaanilise keha ühendusele või siis vastavusele [conformité]. Hing järgib omaenda seadusi ja keha samuti oma seadusi, ja nad kohtuvad [se rencontrent] kõikide substantside vahelise eelkehtestatud harmoonia väel, sest nad on kõik ühe ja sama universumi representatsioonid.

Hinged toimivad lõpp-põhjuste seaduste järgi himude, eesmärkide [fins] ja vahendite kaudu. Kehad toimuvad toimivpõhjuste ehk liikumiste seaduste järgi. Ja need kaks valda, toimivpõhjuste ja lõpp-põhjuste vald, on omavahel harmoonias.

Descartes tunnistas, et hinged ei saa kehadele jõudu [energiat] anda, sest mateerias on alati üks ja seesama jõu hulk. Kuid ta uskus, et hing saab muuta kehade [liikumise] suunda. Aga see tuleb sellest, et tema ajal ei teatud looduse seadust, mille kohaselt säilib ka mateeria kogusuund. Kui ta oleks seda märganud, oleks ta sattunud minu eelkehtestatud harmoonia süsteemile.

Selle süsteemi järgi toimivad kehad nii, nagu hingi ei oleks (mis on küll võimatu), ja hinged toimivad nii, nagu kehi ei oleks, ning mõlemad toimivad nii, nagu nad teineteist mõjutaksid.

Mis puutub vaimudesse ehk mõistusega hingedesse, siis kuigi ma leian, et kõikide elusolendite ja loomadega on põhiolemuselt [dans le fond] sama lugu, nagu me äsja ütlesime, nimelt et loom ja hing ei saa algust nagu maailmgi, on mõistusega loomadel siiski see iseärasus, et nende väikestel seemneloomadel on seni, kui nad on üksnes need, ainult tavalised ehk tundlikud hinged, aga sestsaadik kui nad nii-öelda välja valitakse, saavutavad nad tegeliku [actuelle] eostumise läbi inimloomuse, nende tundlikud hinged tõusevad mõistuse astmele ja vaimude eelisõiguseni.

Teiste erinevuste seas tavaliste hingede ning vaimude vahel, millest ma osa olen juba märkinud, on veel see, et hinged üldiselt on loodute universumi elavad peeglid või kujutised, aga vaimud on veel Jumaluse enda ehk looduse autori enda kujutised, kes on võimelised tundma universumi süsteemi ning arhitektooniliste näidiste läbi sellest midagi jäljendama, sest iga vaim on oma vastutusalas [département] nagu väike jumalus.

Sellepärast ongi vaimud võimelised astuma omamoodi ühiskonda [société] Jumalaga, ja ta pole nende suhtes mitte ainult see, mis leiutaja on oma masina suhtes (nagu Jumal on teiste loodute suhtes), vaid ka see, mis vürst on oma alamate suhtes ja isegi isa oma laste suhtes.

Millest on lihtne järeldada, et kõikide vaimude kogu [assemblage] moodustab Jumala linna, st kõige täiuslikuma riigi, mis on võimalik kõige täiuslikuma monarhi [võim]u all.

See tõeliselt universaalne monarhia on moraalne maailm loduslikus maailmas, ja see ongi kõige ülevam [élevé] ja kõige jumalikum Jumala teoste seas ja selles seisnebki tõeliselt Jumala auhiilgus, sest seda ei oleks, kui tema suurust ja headust ei imetleks vaimud; ja ainult selle jumaliku linna suhtes on tal õieti headust, kuna aga tema tarkus ja vägi ilmutavad end kõikjal.

Nagu me oleme ülalpool konstateerinud täiuslikku harmooniat kahe loodusliku valla – toimivpõhjuste valla ja lõpp-põhjuste valla – vahel, peame siin märkima veel ühte harmooniat looduse füüsilise valla ja armu moraalse valla, vahel st universumi masina arhitektina vaadeldava Jumala ning vaimude jumaliku linna monarhina vaadeldava Jumala vahel.

Selle harmoonia tõttu viivad asjad armuni looduse enda teid mööda ning näiteks peab see maakera saama hävitatud ja taastatud looduse enda teid pidi hetkedel, mil seda nõuab vaimude juhtimine [gouvernement] ühtede karistuseks ja teiste tasuks.

Võib veel öelda, et Jumal kui arhitekt rahuldab [contente] kõiges Jumalat kui seaduseandjat, ning nõnda peavad patud tooma kaasa oma karistuse looduse korra läbi ja isegi asjade mehhaanilise ehituse väel, ja samuti tõmbavad ilusad teod oma tasud külge masinlikel teedel kehade suhtes, kuigi see ei saa toimuda ega pea toimuma alati otsekohe.

Lõpuks, selle täiusliku juhtimise all ei ole head tegu ilma tasuta, halba tegu ilma karistuseta, ja kõik peab õnnestuma heade heaks, st nende heaks, kes ei ole selles suures riigis rahulolematud, kes usaldavad end Kaitselmuse kätte, olles oma kohuse täitnud, ning kes armastavad ja jäljendavad nagu kord ja kohus kõige hea autorit, tundes heameelt tema täiuste vaatlemisest, järgides tõelise puhta armastuse loomust, mis paneb tundma heameelt armastatu õnnest [félicité]. Sellepärast töötavadki targad [sages] ja vooruslikud inimesed kõige kallal, mis paistab vastavat varem määratud ehk eelnevale Jumala tahtele, ning ometi rahulduvad sellega, mida Jumal oma salajase, järjekindla ja otsustava tahtega paneb tegelikult juhtuma, tunnistades, et kui me oskaksime universumi korrast piisavalt aru saada, siis me leiaksime, et ta ületab kõik kõige targemategi soovid ning on võimatu teha teda paremaks, kui ta on, mitte ainult kõigi jaoks üldiselt, vaid ka meie eneste jaoks iseäranis, kui me oleme nagu kord ja kohus seotud [attachés] kõige autoriga, mitte ainult kui arhitektiga ja meie olemise tegevpõhjusega, vaid ka kui meie isandaga [maître] ja lõpp-põhjusega, mis peab olema meie tahte kogu eesmärgiks ning mis üksinda võib olla meie õnneks [bonheur].