Viiu Härm
Viiu Härm-Rummo (sündinud 3. juulil 1944 Tallinnas) on eesti näitleja ja luuletaja. Ka tema abikaasa on vahel väikestviisi luuleldusi treinud.
"Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast"
muudaTsitaadid väljaandest: Viiu Härm, "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978.
suve põlemise kurkuhakkav ving
pilvedel on järel lohena mu hing
lähen hingetuna üle välja ning
sellele on kukkund üksik käoking
- "*suve põlemise kurkuhakkav ving...", lk 7
usse ja maasikaid tuleb pidada silmas
hulkudes läbi rohu
sellel on kerge elada suvel maailmas
kellel ei ole nohu
mis kõik lõhnab ja kannab hinge seest tuulde
viimase mõrkja vimma
haistan õhku ja maasikavärv imbub huulde
lasen kõik minna
- "*usse ja maasikaid tuleb pidada silmas...", lk 12
- "*tika rand tema kadakaseljad...", lk 13
põeme koos läbi sügise
meeli on haavanud kihvad
needsamad tuulehood
äkitselt jõudnud vihmad
ja siis nagu haigele lohutus
tuleb tagasi vana suvi
me hoiame hinge kinni ning
selles soojuses langeb lumi
- "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", lk 18
kuid mind on kuulda ümber uue maja
kus pole ühtki leebet leinakaske
kus aasalt põrkub lepakaarte kaja
kuusk torgib auke tõusva täiskuu vaske
kus rukkipõlde aknasse ei küüni
ja pole ühtki vanaemahäält
kuid augusti ja tema ädalrüüni
ma jõuan kadumatu ilma päält
laudtrepp on istumiseks siingi sama
kes jaksaks oma lapsepõlve reeta
nia tõusen aastaid kukku jalutama
ning lähen teele otseteed ja teeta
- "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", lk 22
vanaema ei teadnud
vastata lillede nime
siis kui me põldudelt tulime
ja nimesid küsisime
vanaema imestas
kui seadsime kõiki neid klaasi
ta kutsus neid ühtviisi roosideks
ta majas ei olnudki vaasi
- "*vanaema ei teadnud...", lk 26
vihm seob katuseõlgi
olen laudi peal heintes
põldudel kõrrepõllgi
aega teatab ja seintes
palkidest urgitseb puru
veel üks sügisekäsi
- "*vihm seob katuseõlgi...", lk 27
see talvine kustuv küla
suvel poetamas mõtlikke ätte
istuma lävepakkudel
ja lehvima kuivatusrätte
ning linlaste ujumisriideid
nagu randunud laevade lippe
ja võõraid lapsi kes jooksevad
üheks küla kaugemaid tippe
- "*see talvine kustuv küla...", lk 34