[go: up one dir, main page]
Vikitsitaadid

Vampiir

mütoloogiline veretoiduline olevus

Vampiir on müütiline või folkloorne olend, kes toitub inimeste või loomade verest ning kellele omistatakse mitmesuguseid üleloomulikke võimeid. Nahkhiired eitavad igasugust sugulust vampiiridega.

Edvard Munch, "Vampiir" (1895)
Aleksander Promet, "Vampiir" (1922)

Proosa

muuda
  • Ja seejärel, pöördudes teemade juurde, mis olid jätnud noore inimese teadvusesse palju sügavama jälje, jutustas neiu mehele lapsehoidjalt kuuldud üleloomulikke lugusid. Tema tõsimeelsus ja ilmselge usk kuuldud lugudesse kui tõelisusesse, ärgitasid üles isegi Aubrey uudishimu, ja ehkki tüdruk oli rääkinud palju kordi lugu elusast vampiirist, kes oli elanud aastaid oma sõprade ja lähedaste hulgas ning pikendanud igal aastal oma elu sellega, et võttis elu kaunilt neiult ja jõi tolle verd, tundis Aubrey ebameeldivat külmatunnet. Samal ajal üritas ta tüdrukut selliste rumalate ja jubedate fantaasiate uskumise pärast välja naerda. Aga Ianthe luges talle ette vanade meeste nimesid, kes olid lõpuks, peale seda kui paljud nende sugulased ja lapsed olid märgistatud põrgulise söögiisu verise märgiga, avastanud eneste seast selle olevuse. Ja kui tüdruk nägi, et teine teda ikkagi ei usu, palus ta meest, et see teda tõsiselt võtaks, sest oli täheldatud, et neile, kes söandasid selliste olevuste olemasolu kahtluse alla seada, näidati alati mingit tunnismärki, mis sundis neid kurbuse ja südamevaluga fakti siiski tõeks tunnistama. Ta kirjeldas mehele üksikasjalikult nende koletiste harilikku väljanägemist ja Aubrey taipas õudustundega, et kuuleb üsna täpset lord Ruthveni kirjeldust.
  • Tüdruk oli küsinud enda vanematelt vampiiride kohta ja nii ema kui isa olid talle mitmete inimeste juuresolekul kinnitanud, et need olevused tõepoolest eksisteerivad, kahvatudes ainuüksi selle sõna nimetamisel õudusest. Varsti pärast seda otsustas Aubrey suunduda ühele oma järjekordsele ekskursioonile, mis pidi tal mitu tundi aega võtma. Kui tema võõrustajad kuulsid selle koha nime, palusid kõik teda tõsiselt, et ta ööseks tagasi pöörduks, sest tee pidi teda vältimatult viima läbi metsa, kuhu ükski kreeklane peale päikeseloojangut ühegi hinna eest jalga ei tõstaks. Nad kirjeldasid seda kui kohta, kus vampiirid pidasid oma öiseid orgiaid ja sellele, kes söandas neile ette jääda, said osaks kõige jälgimad piinad, mida need olevused välja mõelda oskasid. Aubrey suhtus nendesse väidetesse kergelt ja proovis neid rääkijaid pilkealuseks teha, aga kui ta nägi, kuidas nad värisema hakkasid, kui tema üritas pilgata nii võimsaid põrgukoletisi, kelle nimegi mainimisel jäätus veri nende soontes, jäi noormees mõtlikult vait.
  • Noormees jäi taas pimedusse, kuid millist õudust ta tundis, kui tõrvikuvalgus taas temale langes ja sisse tassiti tema kauni armastatu elutu keha. Ta sulges silmad ja lootis, et see on kõigest unenägu, mis põhjustatud tema haiglasest kujutlusvõimest, aga silmi avades nägi ta jälle sedasama naisekuju, kes lebas tema kõrval põrandal. Neiu nägu oli surmkahvatu, isegi tema huultel polnud jälgegi punakast toonist, kuid tema näol valitses kummaline rahu, mis muutis surnud tüdruku näo peaaegu sama kauniks kui elavana. Neiu kael ja rind olid verised ja tema kaelal olid näha hambajäljed, paljastades koha, kus veen oli avatud. Tema ümber seisvad mehed osutasid tüdruku kaelale ja karjusid hirmunult: "Vampiir! Vampiir!" Kiiresti valmistati lihtne kanderaam ja Aubrey tõsteti selle hingekese kõrvale, kes oli alles äsja olnud tema nii paljude helgete ja unenäoliste, ent nüüdseks purunenud unelmate objekt. Eluõis oli noore naise sees närbunud.
  • Hommikul vara üles tõustes tahtis ta astuda hütti, kuhu surnukeha oli jäänud, aga talle astus vastu üks röövel, kes ütles, et laip ei ole enam seal. Bandiidid olid andnud surevale lordile lubaduse, et toimetavad tema surnukeha lähedalasuva mäe tippu, et seda valgustaksid esimese surmajärgse kuupaiste külmad kiired. Aubrey oli üllatunud ja võtnud kaasa mitu meest, otsustas ta matta lordi sinna samasse, kus too lebas. Aga kui nad jõudsid mäetipule, ei leidnud nad seal jälgegi surnukehast ega riietest, ehkki röövlid vandusid, et olid asetanud keha kaljule, mida nad Aubreyle näitasid. Veidi aega kaalus Aubrey kõiksugu kummalisi variante, kuid pöördus lõpuks onni tagasi veendumuses, et bandiidid olid laiba maha matnud, et selle riided endale saada.


  • Ma tean, et ühel päeval, hilisel tunnil seisan seal aiaservas käsikäes Biankaga. Me läheme nendesse unustatud nurkadesse, kus vanade müüride vahel on mürgitatud pargid, need Edgar Allan Poe kunstlikud paradiisid, täis mürkputki, moone ja opiaatilist kassitappu, mis leegivad antiiksete freskode tumehalli taeva all. Me äratame valge marmorkuju, kes magab tühjade silmadega selles marginaalses maailmas, närbunud pärastlõuna piiri taga. Me ehmatame tema ainsat armukest, punast vampiiri, kes puhkab tema rüpes kokkupandud tiibadega. Vampiir lendab hääletult minema, pehme ja painduv, skeletita ja substantsita erepunane jäänuk laineliselt ja jõuetult lendlemas, tiirutab laperdades ja kaob jälgi jätmata surnud õhku.


  • "Kes see veel on?" küsis Woland põlastavalt, varjates end käega küünlavalguse eest.
Varenuhha laskis pea longu, ohkas ja ütles tasa:
"Laske mind tagasi, ei minust saa vampiiri. Oleksin ju tookord koos Hellaga Rimskil äärepealt hinge välja võtnud. Ja ometi pole ma verejanuline. Laske mul minna!"
"Mis jamps see on?" küsis Woland nägu krimpsutades. "Mis pagana Rimski? Mis sonimine see on?"
"Teil ei tarvitse muretseda, messire," ütles Azazello ja lausus siis Varenuhhale: "Telefoni ei maksa sigadusi öelda. Telefoni ei maksa valetada. Selge? Ei tee enam nii?"
Varenuhha läks rõõmust poologaraks, tema nägu lõi särama ja ta pomises, ilma et oleks isegi teadnud, mida räägib:
"Taevase … see tähendab, ma tahtsin öelda … teie kõr … kohe pärast lõunat …" Varenuhha surus käsi vastu rinda ja vaatas paluvalt Azazello poole.
"Olgu pealegi. Koju!" käsutas too ja Varenuhha haihtus õhku.


  • See end punapeaks värvinud naine, kellel on lai punane suu ja kelle kõrvarõngad meenutavad vähendatud neegrivõrusid, vannub nädalalõpuöödel oma mehele truudust hauani. Pole tähtis, et ta sarnaneb vampiiriga. Kolm süütut lapsukest on tema seeliku külge klammerdunud ja vampiir vestab muinasjutte heasüdamlikest pöialpoistest, nõiast, kes käskis oma naisele muna luua, Rip Van Winkle'ist, kes mängis mägedes, siis veel — — — Kui paha on vampiiril olla! Ta on oma lapsed pooleks tunniks koju jätnud ja igatseb nüüd võimalikult kähku tagasi jõuda.


  • Vampiir Oberländer, endine SA hauptsturmführer ja natsideaegne "reichsführer Ida küsimuses" on nüüd kui eriteadlane Bonni ümberasunute minister, kõikide maailmajagude kodumaareeturite spets. Ja kunagi Hitlerile jäägitult andunud Schäffer on saanud Bonni kohtuministriks.
    • Lilli Promet, "Et meie õnn kestaks", rmt: "Imelik raamat", 1965, lk 97


  • Keskajal muutusid inimesed nälja ajal vampiirideks ja 16. sajandil kujutas Pieter Brueghel vanem oma sarkastilistel gravüüridel inimõiglusetust — kõhna nälgurit, kel hing luie vahel, kõrvuti põnnmaolise täissöönuga.
    • Lilli Promet, "Millest naised vaikida ei saa", rmt: "Imelik raamat", 1965, lk 272


  • Joovastus tõi endaga kaasa, et ma muutusin julgemaks, nii et mu pilk sageli peatus naisel, pealegi, kui see istus otse mu vastas. See joovastas mind veelgi rohkem, nii et ma arvasin ta silmist leidvat lubadusi, mida ma seni uneski poleks oodanud. Temagi vaatas mind üksisilmi, ja ta kõrge valge rind, mida pihik ainult pooleni varjas, tõusis ja langes, nagu oleks ta hääletult hingeldanud. Aga ta ei teinud sellest mingit saladust oma abikaasa ees, vaid selle poole pöördudes ütles ta:
— Kas ei arva teiegi, mu isand ja käskija, et meie armas doktor on saanud juba veidi verd põskedesse?
Kui ma trepist üles oma tuppa läksin, tundus mulle, nagu oleksid mu jalad liiga lühikesed, nii et ma kõndisin nagu patjadel. Olin nii uimane, et heitsin seliti voodile, ilma et oleksin ennast riidest lahti võtnud. Mulle tundus, nagu lamaksin paadis, mida lainetav jõgi allavett kandis. Enne uinumist vaatasin üksisilmi akent — taevas oli harukordselt hele, sest oli täiskuu aeg. Mäletan, et nägin isegi ühe linnu varju, ja ma polnud kindel, kas see oli seespool või väljaspool trellisid, sest ma teadsin, et aknal polnud klaasi. See vari möödus aknast mitu korda ja mulle tundus, nagu tuleks see järjest lähemale.
Sulgesin silmad ja mu viinauimane kujutlusvõime tõi kohe mu juure naise, kes oli vähemalt pool mu joovastusest. Mu kumisevais kõrvus kostis ta hääl, mis hüüdis mu nime — mitte mu nime Johannes, vaid nime Jan, mida ammu enam keegi polnud tarvitanud. Hääl sosistas midagi — kuna see pidi olema mu enda kujutlus, ei hakka ma neid sõnu siin kordama, aga neist oli küllalt, et äratada kõige lihalikumaid tundeid. Ja nüüd oli see nii lähedal, et tundsin tulist hingeõhku oma näol. Mu käed tõusid, et seda unekujutust kinni püüda, aga vajusid kohe jõuetult alla. Nagu oleks mingi raskus mind maha surunud ja samal ajal enda poole tõmmanud. Uni takistas mind oma mõttes edasi patustamast.
Ärkasin järsku, kui tundsin teravat valu, nagu oleks keegi mind nõelaga torganud. Valu oli olnud ainult hetkeline, aga sellele järgnes hirmutunne ja samal ajal magus nauding, mis sundis mind üleni värisema. /---/
Arvasin juba, et olin kõike ainult unes näinud. Aga kipitus kaelal sundis mind seda käega katsuma, ja kui ma oma sõrmi vaatasin, nägin neil verejälgi. Ometi olin nii uimane, et ma selle üle lähemalt järele ei mõelnud. Ükskõik mis viisil see oli sündinud — mu uks oli seespoolt riivis ja aknast polnud kellelgi võimalik sisse tulla, kui teda just tiivad ei kandnud. Heitsin uuesti voodisse ja uinusin peaaegu kohe. Magasin raskelt ja kaua, ning hommikul ärgates oli kõik mu meelest ainult unenägu. Kuni ma oma ihutud käsipeeglisse vaadates leidsin kaelal tardunud vere jälgi ja väikse poolkuukujulise haava, mis sarnanes mingi väikse looma hambajäljele.


  • Jan Perkowski määratleb vampiiri kui "olevuse, kes toitub oma ohvrist, mille tulemusel see nõrkeb. Toide võib olla nii füüsiline kui ka emotsionaalne". Kitsamas tähenduses on vampiir selline surnu või õigemini ebasurnu, "kes tõuseb üles oma hauast, et tabada elavaid une ajal, et imeda sooja verd nende kõrist või rinnust ja et neid sel viisil tappa". Seega on vampiir surma- ning mitte deemonlik vaim. Usk vampiiridesse on levinud kogu maailmas, Indias, Hiinas, Malaisias, Indoneesias ja mujal, kuid eriti Kagu-Euroopas — slaavlaste ning nende naabrite kreeklaste, rumeenlaste, albaanlaste ja teiste seas. (lk 129)
  • Kõige levinum seletus vampiiri päritolu kohta on, et vampiirideks saavad surres nõiad, libahundid, jumalata ja kiriku rüpest välja heidetud inimesed. Mõnel maal (näit. Bulgaarias) kuuluvad sellesse loetellu isegi röövlid, süütajad, prostituudid, ebaausad ettekandjad jne. (lk 130)
  • Vampiire usutakse lamavat oma haudades määndumatute kehadena, mis tõusevad keskööl ja lahkuvad kodu suunas, astuvad magajatega seksuaalvahekorda või imevad nende verd. Kui haud avada, siis vihjab vampiiri olemasolule selles pundunud või korratus olekus keha oma pingul naha, liikuvate jäsemete, punaste põskede, verd täis soonte, sooja vere ning kasvujõus karvkatte ja küüntega; mõnel juhul on hauas viimase ohvri verepritsmeid. Vampiiri kindlaim märk on aga määndumatu keha. (lk 130)
  • Surilina õlul, on nähtud vampiire oma ohvreid varitsemas ristteedel, veskites ja kalmistutel. Puhteaegu peavad nad naasma haudadesse. Mõned Kagu-Euroopa rahvad usuvad, et vampiirid muutuvad järk-järgult üha ohtlikumaks. Moondumisprotsessi lõppastmel (albaanlased kutsuvad seda kukudhi) ei naase nad enam haudadesse, vaid elavad päeval kokku oma naisega nagu varemgi; mõnikord reisivad nad kaupmeestena võõraile maile. (lk 130)
  • Nahkhiir vampiirina on Euroopa traditsioonis suhteliselt hiline — see on tagasi viidav XVI sajandini, mil jutte vereimejatest nahkhiirtest tõid Uuest Maailmast enesega kaasa Cortesi järelkäijad. Eksisteerib ainult üks sugukond verinahkhiiri (Desmodontidae), keda on kohatud endisel maiade elualal Kesk-Ameerika troopikas — Panamas, Lääne-India saartel ja nende naabruses. See nn. vampiirnahkhiir küll ei ime, vaid lakub oma ohvri verd. Umbes 20 minuti jooksul limpsib ta seda tubli veiniklaasitäie. Uue Maailma troopikavöötmes on see veider elukas rahvauskumusi tugevalt mõjustanud — mõeldi välja isegi verinahkhiirejumal. Kui hispaanlased Euroopasse tagasi olid jõudnud, võimendasid nende lood verinahkhiirtest juba olemasolevat ebausku. 1730. a. paiku puhkes Euroopas ja eriti slaavi maades tõeline "vampiiriepideemia". Tulvana kuhjus teateid juhtumeist, kus oletatavad vampiirid imesid inimeste ja loomade verd. Katku ja teisi epideemiaid seletati kas vampiiride leha või nende kallaletungiga. (lk 130–131)
  • Mil viisil saab vampiiri kahjutuks teha? Kui vampirismidiagnoos on kindel, on olemas arvukalt võimalusi surnut kohelda. Kõige lihtsam on tarvitusele võtta abinõud, mis tagavad surnu rahuliku puhkuse, näit. kui panna puusärki pisikesi papliriste. Rahumeelset tegevust pakuvad surnule ka puusärki valatud liiv ning mooni- ja muud seemned. Enne puusärgist lahkumist on vampiir sunnitud liiva või seemned terahaaval üle lugema. Surnut võib hauas kinni hoida, kuhjates sellele kivilasu. Karmim menetlus vampiirikahtlustusega isiku kahjutukstegemisel on läbistada tema keha terava (viir- või haavapuust) teibaga, lüües selle surnu rinda või selga abaluude vahele; taguda talle pähe vai või nael; panna suhu küüslauku; asetada puusärki võrgutaoline riie, mille vampiir peab lahti harutama; panna keele alla okkaid, et takistada vampiiri verd imemast; siduda kokku käed-jalad; vigastada jalgu ja lõigata läbi kõõlused põlve all. Veelgi raskematel juhtudel on soovitatav üheainsa hoobiga maha raiuda pea ja asetada see jalalabade vahele või siis hakkida keha tükkideks. Mõni abinõu ei ole siiski päris "lollikindel"; on teada juhtumeid ekshumeeritud vampiiridega, kes endast vaia välja on kiskunud. Kindlaim viis vampiir kõrvaldada on hävitada täielikult tema keha, lõigata see tükkideks, põletada ta ja puistata tuhk laiali. (lk 131)
  • Veel nii hiljuti kui 9. jaanuaril 1973 kirjeldas Londoni "Times" traagilist sündmust artiklis "Immigrandi vampiirihirm tõi kaasa surma", mida analüüsib Perkowski. Trenti-äärses Stoke'is leiti oma voodist surnuna 68-aastane Poola immigrant, pensioneeritud pottsepp, kes oli Inglismaal elanud juba 25 aastat. Lämbumissurma põhjustas enne magamaminekut suhu pistetud küüslaugutükike. Nagu politseiohvitser juurdlusel selgitas, valitses kadunu toas rituaalne korrastatus, mis pidi kaitsma vampiiride eest; kõikjale oli riputatud soola, akna taha ning isegi lukuaukudesse oli pistetud küüslauguküüsi. Korteriperenaise sõnade kohaselt oli mees kõikjal vampiire kahtlustanud ning tarvitanud neist hoidumiseks soola, pipart ja küüslauku. Tuvastati surm õnnetusjuhtumi tagajärjel.
Perkowski juhib tähelepanu asjaolule, et kadunu poolt tarvitatud vampiiritõrjevahendid on olnud kasutusel Poolas. "Küüslaugutera tema suus, lisaks sool pea ligiduses ja jalge vahel, sulustas kindlalt kõik keha sissekäigud. Samamoodi olid sulustatud toa sissekäigud". Enesesulustamise võis tingida soov kas takistada vampiiri enda sisse tungimast või, juhul kui mees oli ise vampiir, hoida oma hinge rüüstelemineku eest. Siiski on, eriti perenaise tunnistust arvestades, esimene võimalus tõenäolisem. (lk 131–132)
  • Et jugoslaavlased tundsid möödunud aegadel vampiiride ees suurt hirmu, siis on säilinud arvukalt teateid selle kohta, kuidas end vampiirina esitlenud elavad inimesed oma lähikondlasi petsid ja üle kavaldasid. Näljaaegadel nähti vampiiride kehastajaid tihti vesiveskites ja viljaaitades. Vampiirideks riietatud noorukite jõugud laastasid külasid. Sagedased olid juhud, mil mehed vampiirirüü varjus ajasid armuasju noorte naistega. Liikusid isegi jutud naistest, kel oli "vampiiridega" lapsi. Neid naisi külastasid "vampiirliku" abikaasa maski all võõrad mehed ja hirmunud külarahvas ei söandanud end vahele segada. (lk 132)
  • Vampiiride ja libahuntide kentsakas segunemine on tinginud nende täieliku või osalise ühtesulamise. Lõunaslaavlaste juures on vampiirid sulanud täielikult kokku libahuntidega; libahundi keelelised vasted vukodlak, volkodlak jt. (sõna-sõnalt: hundikarv) on saanud vampiir-libahuntliku ühisvormi nimetuseks. (lk 132)
  • Venemaal, eriti selle põhjaosas, on arvukad vampiirlikud jooned üle kantud ketseritele. Ketserite kohta käivad uskumused lasevad neid paista lahkusulistest, nõidadest, russalkadest ja vampiiridest kokku pandud segaolevustena (neid tuntakse nimede all eretik, eretnik, eretica, eretnica, erestun) [еретик, еретник, еретица, еретница, ерестун]. Ketserite vampiirlikku olemust reedavad mitmesugused episoodid vastavas pärimuses. (lk 133)
  • Balkani rahvauskumuse järgi on vampiiril ka antagonist — "hea" vampiir ("vampiiripoeg"), kelle ülesandeks on vampiire avastada ja tappa. Funktsionaalselt temaga sarnane olevus on Põhja-Dalmaatsia ja Sloveenia krsnik, kresnik jt., kes on vampiirilaadsete (kudlak, štrigon, vukodlak) antipood. Krsnik kui paikkondlik isik ennustab, leevendab ja hoiab ära rahetorme. Istria rahvaluule itaallasest populariseerija iseloomustab seda liiki (küll mõistet krsnik kasutamata) õigusega kui stregoni benefici (healoomulised vampiirid). Krki saare asukad usuvad, et igal perekonnal (sugukonnal) on oma krsnik ja oma kudlak, kes loomade kujul teineteisega võitlevad. Maja Boškovic-Stulli väidab, et "krsnik ei eksisteeri ilma oma antipoodita, nõiata (štrigon või kudlak), kes tema eitusena talle kõiges vastab". Kui ei tarvitata kaitseabinõusid, siis saab krsnik seitsme aasta pärast štrigon 'iks. (lk 133)
  • Üks kuulsamaid vampiire Euroopas on Rumeenia aladele jääva Valahhia vürst Dracula. Algupärase Dracula juurde ei kuulunud mingeid vampiirlikke jooni. Ta valitses XV sajandi keskpaiku ja oli Euroopa üks verisemaid türanne, niisiis Ivan Julma teisik. Tema südametunnistusel arvatakse olevat vähemalt 100 000 inimese elu. Juba ta nimigi on tähenduslik — Dracula, 'kurat'. Et ta hukkas oma ohvreid neid teibasse ajades, siis hakati teda kutsuma Vlad Tepesiks ehk Vlad Teivastajaks. Kord ei võtnud tema jutule ilmunud Türgi emissarid, nagu neil kombeks oli, peast oma fesse. Et kombeid veelgi tugevdada, käskis Dracula fessid neile naelaga pähe kinni lüüa. (lk 134)
  • Oma halastamatuse tõttu sai Dracula laialt tuntuks ja jutud tema kohta ringlesid kogu Euroopas. Erilise populaarsuse omandasid need Venemaal, sest venelastel assotsieerus Dracula kuju Ivan Julmaga. Episood fesside pähenaelutamisest omistati näiteks tsaar Ivanile. Tsaar Aleksei Mihhailovitši arst, inglane Samuel Collins annab teada, et kui Ivan Julm võttis vastu Prantsuse saadiku, naelutati sellele müts pähe kinni, sest prantslane ei olnud seda tsaari juuresolekul peast võtnud. Ühes vene kroonikas (Dvinski leetopiss, XVII—XVIII saj.) on isegi vastav gravüür koos seletusega: "Tsaar Ivan Vassiljevitši vastuvõtt, kus ta käskis, et ühe saadiku müts peab saama raudnaeltega tema pea külge kinnitatud tema sõnakuulmatuse ja uhkuse pärast, sest ta oli end ülal pidanud sündsusetult oma ametikohustusi täites." (lk 134–135)
  • Algselt ei olnud türann Draculal midagi pistmist vampirismiga, kuid pöörde pani siin toime iiri kirjanik Bram Stoker. 1897. a. avaldas ta romaani "Dracula", milles Valahhia verejanulisest valitsejast on saanud vereimeja vampiir. Stoker oli õudusjutte Dracula kohta lugemas käinud Briti Muuseumis. Ühes 1491. a. Saksamaal trükitud brošüüris iseloomustatakse Draculat sõnaga wüterich, s. t. kui raevutsejat (berserker) ja verejanulist koletist. McNally oletuse järgi juhinduski Stoker sellest vihjest Dracula ümbervormimisel vampiiriks. Stokeri vestlused professor Arminius V´amberyga tugevdasid assotsiatsioone Dracula, õudse hirmuvalitsejatüübi, ning kuradi vahel. Stoker luges üht-teist ka Transilvaania ajaloo ja geograafia kohta, mida täiendasid mõned reisijuhid ja -kirjad ning väiketeosed. Kasinast allikmaterjalist hoolimata õnnestus Stokeril kirjutada üsnagi köitev romaan keskaegse Transilvaania ainetel. (lk 135)
  • Stokeri "Dracula" oli omapärase traditsiooni algus kirjanduses, teatris ja kinos. Siiamaani on teosest ilmunud 32 ingliskeelset trükki ning tõlkeid seitsmesse keelde. Veel Stoker ise tegi romaanist dramatiseeringu, mille 1924 kohandas lava jaoks Hamilton Deane ja 1927 tõi publiku ette New Yorgi Fulton Theater. Deane lõi traditsiooni ka Dracula riietamisel: must mantel ja täielik õhtuülikond, 1931. a. sai Universal Studio egiidi all tehtud film "Dracula" (peaosas Bela Lugosi) Dracula sarja klassikaliseks näiteks. Sealtpeale on Dracula massilevikanaleisse jõudnud tiitlite all "Otsides elavat surnut", "Vari" jne. Dracula on teinud läbi muutusi, XV sajandi Valahhia valitsejast on saanud XIX sajandi vampiirikuningas Transilvaaniast ning XX sajandi rahahai Universal Studio ning TV-kompaniide esituses. Vampiir Dracula on elanud oma loojast kauem. Stoker on andnud meile igavese ebasurnu. (lk 135)
    • Felix J. Oinas, "Ida-Euroopa vampiirid", Keel ja kirjandus 3/1991, lk 129–137


  • Et Draculast В. Stokeri käe all vampiir sai, selles oli kahtlemata osa süüd ka kirjanduslikul traditsioonil. Väidetavasti oli Goethe see, kes oma ballaadiga "Korintose pruut" (1797) pani aluse kirjanduslikule vampiirikäsitlusele (vt. M. Praz, La chair, la mort, et le diable dans la littérature du 19е siecle. Paris, 1977, lk. 91). Byroni ihuarst J. W. Polidori läks kirjanduslukku oma isanda ideekavandist väljakasvanud "Vampiiriga" (1819), vampiirimotiivi pruugib oma lõunaslaavi-fantaasiate kogus "Guzla" (1827) P. Mèrimée jne. Sajandi lõpul seisis B. Stokeri vampiiri selja taga juba saja-aastane kirjanduslik sugupuu ning aeg oli küps pikema romaani tarvis. Eesti kirjanduseski ei ole vampiirid enne Unti puudunud. Meenutatagu kas või hiigelneitsit Tuglase novellist "Maailma lõpus", kelles on tüüpiliselt vampiirlikke jooni: kahvatu nägu, suu "suur ja mustjas-punane kui veres", silmades "lõkendav verejanu", "sandaalininadel tundmatu kiskja küüned nagu õudse looma varbad". Temagi armastus "imes tühjaks" peategelase, kelle elujõud "tilk tilga järele vähenes", kuni ta vampiirnaise mõrvas südamesse suunatud mõõgahoobiga. Niisiis võib hiigelneitsi müüdipärastele tunnustele, mida eritleb I. Talve (vt. "Tulimuld" 1959, nr. 3), lisada ka vampiirliku tausta.
Ja veel: "... niikaua kuni inimene ei pea oma nurjumiste eest vastutavaks iseennast, mõtleb ta välja kedagi teist ja süüdistab seda. Kui ta aga, ümberpöördult, võtab vastutuse täielikult enda kanda, kui ta aktsepteerib oma surelikuosa, siis kaob ka vampiir" (J. Chevalier, A. Gheerbrant, Dictionnaire des symboles. Paris, 1989, lk. 993).


  • [Poiss:] "Kas te tahtsite Freniere'i kaitsta, kuna tundsite juba ammu midagi Babette'i vastu?"
"Sa mõtled selle all armastust," ütles vampiir. "Miks sa kardad seda välja öelda?"
"Sest te rääkisite kõrvaltvaatamisest," vastas poiss.
"Kas sa arvad, et inglid on kõrvaltvaatajad?" küsis vampiir.
Poiss mõtles hetke. "Jaa," kostis ta siis.
"Aga kas inglid pole võimelised armastama?" küsis vampiir. "Kas inglid ei vaata siis Jumala poole, pilk täis armastust?"
Poiss mõtles hetke. "Armastust või imetlust," ütles ta.
"Mis vahet seal on?" küsis vampiir mõtlikult. "Mis vahet seal on?" See ei olnud poisile esitatud mõistatus. Vampiir küsis seda endalt. "Inglid tunnevad armastust ja uhkust... uhkust selle üle, et nad pole pattu langenud... ja viha. Need võimsad tunded on omased kõrvaltvaatajatele, kelle jaoks tunne ja tahe on üks ja seesama," ütles ta viimaks. (lk 45–46)
  • [Armand:] Mis sa arvad, kui paljud vampiirid peavad surematusele vastu? Esiteks on neil surematusest äärmiselt vale ettekujutus. Sest surematuks saades tahavad nad, et kõik väline nende elus jääks selliseks, nagu see on, ega rikneks ajahamba all: sama usaldusväärse tegumoega tõllad, sama lõikega rõivad nagu nende hiilgeajal, inimesed, kes rõivastuvad ja räägivad just nii, nagu nemad on harjunud mõistma ja hindama. Kuid tegelikult muutub kõik peale vampiiri enese, kõigele peale vampiiri enese saab osaks pidev roiskumine ja moondumine. Varsti muutub see surematus paindumatu mõistusega ja tihti isegi paindliku mõistusega vampiirile karistuseks pattude eest lootusetult arusaamatute ning väärtuseta kujude ja vormide hullumajas. Ühel õhtul tõuseb vampiir üles ja taipab seda, mida ta on võib-olla juba aastakümneid peljanud – et ta lihtsalt ei taha enam mingi hinna eest edasi elada. Et mis iganes olelusstiil või -mood või -vorm oli surematuse tema jaoks kütkestavaks muutnud – nüüd oli see maa pealt pühitud. Ja mitte miski peale tapmise ei tõota meeleheitest vabanemist. Ja see vampiir läheb välja surema. Keegi ei leia tema jäänuseid. Keegi ei tea, kuhu ta on läinud. (lk 209–210)
  • "Ma pean selle ajastuga ühendusse astuma," ütles ta mulle rahulikult. "Ja ma saan seda teha sinu kaudu... mitte õppides sinu käest asju, mida ma võin ühe hetkega kunstigaleriis näha või tunni ajaga mõnest paksust raamatust lugeda... sa oled selle ajastu vaim, sa oled selle ajastu süda," jäi ta enesele kindlaks.
"Ei, ei." Vehkisin kätega. Tundsin, et võin kohe mõrult, hüsteeriliselt naerma hakata. "Kas sa siis ei mõista? Ma pole ühegi ajastu vaim. Ma olen kõigega vastuolus ja olen seda alati olnud! Ma pole kunagi kuulunud kuhugi ega kellegi juurde!" See oli liiga valus, liiga tõsi.
Kuid tema nägu lõi ainult vastupandamatus naeratuses särama. Näis, et ta ei suuda naeru pidada, ning siis hakkasid ta õlad sellestsamast naerust vappuma. "Aga, Louis," ütles ta tasa. "See ongi sinu ajastu vaim. Kas sa siis ei saa sellest aru? Kõik teised tunnevad sama mis sina. Sinu pattulangemine ja usukaotus on olnud kogu sajandi langus." (lk 212)
  • Anne Rice, "Intervjuu vampiiriga" [1976], tlk Triin Tael, Tallinn: Eesti Päevaleht, 2008


  • "Ma pean silmas, et see on tavapärane," nähvas ülemkantsler. "Seal, kus mina üles kasvasin, elasid mõned väga lugupeetud vampiirid. Nad olid oma perekonnas juba sajandeid elanud."
"Jah, aga nad joovad verd," ütles vanemlausuja. "See ei kõla küll eriti lugupidamist väärivana."
"Ma lugesin kusagilt, et nad ei vajagi tegelikult päris verd," sekkus abivalmis dekaan. "Nad lihtsalt vajavad midagi, mis on vere sees. Neid kutsuti vist hemogobliniteks."
Teised võlurid vaatasid talle otsa.
Dekaan kehitas õlgu. "Kust mina tean," ütles ta. "Hemogoblinid. Seal oli nii kirjas. See on kõik kuidagi seotud sellega, et inimestel on raud veres."
"Ma olen kuradima kindel, et minu veres küll mingeid raudgoblineid ei ole," ütles vanemlausuja. (lk 37)
  • "Nad on vähemalt paremad kui zombid," ütles dekaan. "Palju paremat sorti inimesed. Vampiirid ei käi kogu aeg jalgu lohistades ringi." (lk 38)
  • "Kas ka teie olete vampiir, proua Win... palun vabandust... krahvinna Notfaroutoe?" päris ta viisakalt.
Krahvinna naeratas. "Oh hjelduz, jaa," ütles ta.
"Abielu kaudu," ütles Arthur.
"Kas see on võimalik? Ma arvasin, et selleks pidi sind keegi hammustama," küsis Windle.
Hääl tooli all itsitas.
"Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin oma naist pärast kolmekümne aasta pikkust kooselu järsku hammustama, ja lool lõpp," ütles krahv.
"Iga naine peakz jagama oma mehe hobizid," ütles Doreen. "Zee hoiab abielu huvitavana." (lk 115–116)
  • "Kas teate, see vampiiritsemine pole üldse nii vahva kui räägitakse. Ei saa päevavalges välja minna, ei saa küüslauku süüa, ei saa korralikult habet ajada..."
"Miks te ei saa hab..." alustas Windle.
"Peeglit ei saa kasutada," seletas Arthur. "Ma arvasin, et see nahkhiireks muutumise värk on päris põnev, aga siinsed öökullid on täielikud murdjad. Ja mis puutub... teate küll... veri ja taoline... noh..." Ta jäi vakka.
"Artore ei ole kunagi uute inimeztega tutfuda ozanud," seletas Doreen.
"Ja kõige hullem on see, et kogu aeg peab pidulikku riietust kandma," sõnas Arthur. Ta heitis Doreenile viltuse pilgu. "Ma olen peaaegu veendunud, et see ei ole kohustuslik."
"Ztandardite zeilitamine on vega tehtis," ütles Doreen. Lisaks oma tulevale-minevale vampiiri aktsendile oli Doreen otsustanud täiendada Arthuri pidulikke rõivaid tema meelest nähtavasti naisvampiirile sobiva välimusega: liibuva musta kleidi, pika musta, otsmikul V-kujuliseks lõigatud soenguga ning väga kahvatu meigiga. Loodus oli vorminud ta väikeseks ja tüsedaks ning andnud talle suure lokkis juuksepahmaka ja sügavroosa jume. See tekitas ilmselgeid vastuolusid. (lk 116)
  • Krahv Arthur Winkings Notfaroutoe töötas oma hauakambri kallal.
Tema ise oleks edukalt elanud, või uuestielanud, või libaelanud, või ükskõik mida ta oleks pidanud tegema, ka ilma hauakambrita. Aga hauakamber pidi olema. Doreen oli hauakambri koha pealt väga kindel olnud. See annab kohale vjarvingut, oli ta öelnud. Neil pidi olema hauakamber ja võlvkelder, muidu vaataks kogu ülejäänud vampiirkond nende peale ülevalt alla.
Keegi ei rääkinud nendest asjadest sulle siis, kui sa alles hakkasid vampiirindusega tegelema. Keegi ei käskinud sul ehitada endale hauakambrit mingitest odavatest Troll Kriidi Ehituskaupade Hulgimüügist ostetud 2x4 tollistest tellistest. Enamiku vampiiridega sellist asja ei juhtunud, mõtiskles Arthur. Õigete vampiiridega. Krahv Jugulariga näiteks. Ei, temasugune saks palkaks sellise töö jaoks kellegi teise. Kui külamehed tuleks lossi põletama, siis ei tabaks te krahvi iseennast piitsaga värava juurde kihutamast, et ta silla üles tõmbaks. Oh ei. Ta ütleks lihtsalt näiteks:
"Igor, Igor, aja asi korda, kiiresti, kiiresti." (lk 230)
  • Arthuri selg valutas kraavikaevamisest. Ja see oli veel üks asi, mille pärast suurelised noored vampiirid muretsema ei pidanud. Neil tuli kraav koos kogu komplektiga või umbes nii. Ja neil jooksis see ümber kogu hoone, sest teistel vampiiridel polnud maja ees tänavat ja kaebavat proua Pivey't ühel pool ja trolliperekonda, kellega Doreen ei rääkinud, teisel pool, ja seetõttu polnud neil kaitsekraavi, mis jooksis lihtsalt läbi tagaõue. Arthur kukkus kogu aeg sinna sisse. (lk 231)
  • Ja siis oli veel see noorte naiste kaelte hammustamine. Või õigemini ei olnud. Arthur oli alati valmis nägema asju ka teise inimese vaatepunktist, aga ta oli kindel, et noored naised olid kuidagi vampiirindusega seotud, ükskõik, mida Doreen ütles. Läbipaistvates panjuaarides. Arthur polnud päris kindel, mis need läbipaistvad panjuaarid olid, aga ta oli neist lugenud ja ta oli kindlal seisukohal, et tahab neid enne oma surma veel... mis iganes... (lk 231)
  • Ja teised vampiirid ei avastanud järsku, et nende naised räägivad s tähe asemel z-ga. Seda sellepärast, et loomulik vampiir rääkis niikuinii sedasi. (lk 231)
  • Arthur ohkas.
See ülemklassi haigusega alamkeskklassi puu- ja juurviljakaupmehe elu polnud mingi elu, või poolelu, või libaelu või mis see ka ei olnud. (lk 231)
  • Siis kuulis ta vampiiride hüüdu.
"Haluuu, härra Poons."
Ta pööras ringi. Tema poole suundusid Notfaroutoed.
"Me oleks, see tähendab, olekzime ziia varem jõudnud, aga..."
"...ma ei leidnud seda pagana kraenööpi üles," pomises segaduses Arthur, kellel paistis olevat palav. Ta kandis kokkusurutavat silinderkübarat, mis sai oma kokkusurutuse poolega hästi hakkama, kuid jättis paraku kübara koha pealt kõvasti soovida, nii et paistis, et Arthur seirab maailma kuuekandilise lõõtspilli alt.
"Oh, tere," ütles Windle. Winkingite pühendunud püüdes täpselt vampiirinduse tavasid järgida oli midagi hirmutavalt huviäratavat.
"Ja kez on zee njoor daam?" küsis Doreen säravalt Ludmilla poole naeratades.
"Vabandust?" küsis Windle.
"Kuidaz?"
"Doreen... see tähendab, krahvinna küsis, kes ta on," selgitas Arthur väsinult.
"Ma sain aru, mida ma küsisin," nähvas Doreen tavalisemal, Ankh-Morporkis sündinud ja kasvanud ja mitte kusagil Transsilvaania sügavustes sirgunud inimese häälel. "Tõepoolest, kui ma selle sinu hooleks jätkasin, siis poleks meil mingisuguseid standardeid..."
"Minu nimi on Ludmilla," ütles Ludmilla.
"Vjeetlev," ütles krahvinna Notfaroutoe armulikult, sirutades käe, mis oleks olnud peen ja kahvatu, kui see poleks mitte olnud roosa ja priske. "Alati on tore vjarzke verega kohtuda. Kui te kunagi ringi liikudez koerakjupzist soovite, ziis meie ukz on alati avatud."
Ludmilla pöördus Windle Poonsi poole.
"Ega see mulle laubale pole kirjutatud?" küsis ta.
"Nad on erilised inimesed," sõnas Windle leebelt.
"Küllap vist," ütles Ludmilla rahulikult. "Ma ei tea kedagi, kes kogu aeg õhtukeepi kannaks."
"Keep peab olema," ütles krahv Arthur. "Tiibade pärast, mõistate? Nagu..."
Ta sirutas keebi teatraalselt laiali. Kõlas hetkeline plumpsatus ja õhus rippus paks nahkhiir. See vaatas alla, tõi kuuldavale vihase piuksatuse ning langes, nina ees, maha. Doreen tõstis selle oma jalge juurest üles ning pühkis looma tolmust puhtaks.
"Kõige vastumeelsem on mulle see, et me peame öösel avatud aknaga magama," ütles ta nagu muuseas. "Nad võiksid selle muusika kinni panna! Mul hakkab pea valutama."
Kõlas veel üks vuuuhh. Arthur ilmus, pea alaspidi, nähtavale ning kukkus pealaele.
"Asi on langemises," seletas Doreen. "See on nagu hoovõtt. Kui ta ei saa vähemalt korruse kõrgust edumaad, siis ei jõua ta õiget lennukiirust üles võtta."
"Ma ei saanud õiget lennukiirust kätte," ütles end püsti ajav Arthur. (lk 234–235)
  • Suursugusus tähendas mitmeid asju, mõtles Windle. Mõne jaoks ei tähendanud see vampiirina elamist. Teiste jaoks oli see täielik komplekt kipsist nahkhiiri, mida sai seinale riputada. (lk 237)
    • Terry Pratchett, "Vikatimees", tlk Kaaren Kaer, 2002


  • Ja Igorite suguvõsale meeldis vampiiride juures töötada. Vampiirid magasid korrapäraselt, olid teenijate vastu tavaliselt viisakad ja – oluline pluss – ei nõudnud palju tööd voodite ülestegemise ja toiduvalmistamise osas, ning reeglina oli neil olemas jahe, ruumikas kelder, kus Igorid võisid oma tõelisele kutsumusele anduda. See kaalus kuhjaga üles need juhtumid, kus vampiiride tuhka kokku pühkida tuli. (lk 46)
  • "Juba üks hammustus on liiast?" kordas Vimes. Ta tundis selle moonutatud mantra ära. "Kas te olete... karsklane?"
"Nüüd juba peaaegu neli aastat."
"Verd üldse ei joo?"
"lkka. Loomade ferd. See on nende fastu palju leebem, kui neid tappa, fõi mis teie arvate? Loomulikult teeb hammustus nad faguraks, aga ausalt öeldes pole niikuinii tõenäoline, et mõni lehm Aasta Helgeima Pea auhinna fõidaks. Seni ei ole ma sisse fajunud, härra Fimes."
"Tagasi vajunud. Meie ütleme "tagasi vajunud"," lausus Vimes nõrgalt. "Ja... kas see asendab inimverd?"
"Nagu limonaad asendab fiskit. Uskuge mind. Kuid intelligentne mõistus fõib leida... aseaine." (lk 241)
  • Terry Pratchett, "Viies elevant", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2006


  • Läbi aegade on vampiiriuurijaid hämmeldanud kaks küsimust. Esiteks: miks on vampiiridel nii suur võim? Vampiire on ju nii lihtne tappa, viitavad uurijad. Lisaks südamesse löödud teibale – mis aitab ka täiesti normaalsete inimeste vastu, nii et kui teil teibaid peaks üle jääma, siis ei pruugi need raisku minna – on nende teise ilma saatmiseks veel tosinate kaupa muid võimalusi. Klassikalisel ajastul veetsid nad terve päeva kusagil kirstus, ainsaks valvuriks mõni vanaldane kobavõitu küürakas, kellest poleks erilist vastast väikeselegi jõugule. Aga ometi suudab üksainuke vampiir hoida tervet kogukonda tusaselt allaheitlikuna...
Teine mõistatus: miks on vampiirid alati nii rumalad? Just nagu poleks päev läbi õhturiietuses ringikäimine juba iseenesest piisavalt äraandlik – miks peavad nad veel elama vanades lossides, mis pakuvad oma hõlpsasti maharebitavate kardinate ja seinakaunistustega, millest on lihtne mõnd ususümbolit valmis käänata, ohtralt võimalusi vampiiri hävitamiseks? Kas nad tõesti kujutlevad, et suudavad oma nime tagurpidi kirjutades kellegi ära petta?
  • Terry Pratchett, "Carpe Jugulum", tlk Triinu Pakk-Allmann, Tallinn: Varrak, 2006, lk 5–6


  • "Aa? Te olete tõotusele alla kirjutanud?" küsis Sacharissa.
"Tapamajade tänava zaalis," ütles Otto võidurõõmsalt, "kus ma käin iga nädal ühislaule laulmas, teed joomas, zaiakesi söömas ning pidamas sisukat festlust zellest, kuidas rangetest juhtnööridest kinni pidada ja hoiduda kindlalth isegi kehafedelike theemat puudutamast. Mina pole enam mingi loll fereimeja!"
"Mis te arvate, härra Heamägi?" küsis William.
Heamägi sügas nina. "Jäägu see sinu otsustada," ütles ta. "Kui ta midagi mu poistega üritab, peab ta hakkama oma jalgu otsima. Mis tõotus see on, millest siin räägiti?"
"See on Uberwaldi Karskusliikumise tõotus," seletas Sacharissa. "Vampiirid kirjutavad alla ja ütlevad vandega lahti inimvere..."
Otto judistas ennast. "Meie eelistame öelda "f-tähega asi"."
"Sellest v-tähega asjast niisiis," parandas Sacharissa. "See liikumine on muutumas väga populaarseks. Nad teavad, et see on nende ainuke võimalus." (lk 102)
  • Kõigepealt tulid päkapikud, mõtles William tagasi oma laua juurde minnes. Neid mõnitati nende töökuse ja kasvu pärast, aga nad rügasid usinalt edasi, pilk maas, ning jõudsid õitsvale järjele. Siis tulid trollid, ja nemad said juba natuke paremini hakkama, sest keegi ei kipu eriti pilduma kive seitsme jala kõrguste olendite pihta, kes võivad terveid kivirahne vastu visata. Siis tulid zombid kirstust välja. Paar libahunti roomas ukse alt sisse. Pöialpoisid olid alguses tekkinud raskustest hoolimata kiiresti integreerunud, sest nad olid visad ja neid pahandada oli veel ohtlikum kui trolle – troll vähemalt ei saa sul püksisäärest üles joosta. Neid liike ei olnudki enam palju, kes välja jäid.
Vampiirid ei löönud aga kuidagi läbi. Nad ei olnud seltsivad – isegi omasuguste keskel –, nad ei mõelnud ühtse liigina, nad olid ebameeldivalt iseäralikud ja, üks mis kindel, neil ei olnud oma toidupoode.
Nüüd siis oli mõnele arukamale neist koitma hakanud, et rahvas lepiks vampiiridega ainult siis, kui nad lakkavad olemast vampiirid. See oli ühiskonda vastu võtmise eest kõrge hind, aga võib-olla mitte nii kõrge kui see, mille juurde käib pea mahalöömine ja tuha jõkkepuistamine. Toorestest praetükkidest elamine ei olegi nii hull, kui võrrelda võimalusega, et sind ennast lõkkel praetakse*.
[Joonealune märkus:] * Pealegi elavad kõik, kes Ankh-Morporki tapamajadest pärit tooreid praetükke söövad, nii ohtlikku ja põnevat elu, et sellega jääks igaüks rahule. (lk 103)
  • "Juustu!" ägas ta. "Palun thooge mulle juustu! Või suur öun! Midagi, mida hammustada! Paaalun!"
"Siin keldris ei ole midagi sellist..."
"Hoidke minust eemale! Ja ärge hingake niimoodi!" halas Otto.
"Mismoodi?"
"Et rind niimoodi paisub ja töuseb ja fajub! Ma olen ju fampiir! Minestav noor neiu, palun saage aru, hingamine, rinna foogamine... zee kutsub minu zeest esile midagi kohutavat..." Ta ajas end jõnksatusega püsti ja haaras kuuereväärilt musta paela. "Aga ma olen thugev!" karjus ta. "Ma ei fea kõiki alt!"
Ta oli jäigalt valveseisangus, kuid tema piirjooned olid pisut hägused, sest vabin raputas teda pealaest jalatallani, ja ta hakkas väriseva häälega laulma: "Thäita meil ülezanne, thulge faid, faid, faid, ootab thassike teed ja üks sai, sai, sai..." (lk 169)
  • Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007



  • Annie süda vajus saapasäärde, kui söögisaali astus Roger Keats. Sügispäikese kiirtevihk valgustas mehe kõrget laupa, tumepruuni üleskammitud juuksetutti ja erepunast suud.
"Vampiir jõudis kohale," lausus Scott hauataguse häälega ja Anniel tahtis salat kurku kinni jääda. See sõna kirjeldas meest ülitäpselt.


  • Ja kas polnud professor Rossi samuti väitnud, et Stoker leidis vampiiripärimuste kohta palju asjalikku teavet? Ma polnud näinud ühtki vampiirifilmi — isale ei meeldinud õudukad — ja see oli mulle täiesti uus valdkond. Stokeri sõnul sai vampiir rünnata ainult päikeseloojangu ja päikesetõusu vahelisel ajal. Vampiiridel oli igavene elu ja nad imesid surelike verd, muutes õnnetud ohvrid sellega endasarnaseks. Nad võisid võtta nahkhiire, hundi või udu kuju ning nende peletamiseks kasutati küüslauku ja krutsifiksi. Vampiiri tapmiseks tuli tal süda vaiaga läbistada ja suu küüslauku täis toppida sel ajal kui ta päeval oma kirstus magas. Aitas ka südamesse lastud hõbekuul. (lk 61)
  • [Bartholomew Rossi:] Kreeka ja paljude teiste kultuuride pärimuste kohaselt on vampiir — vrykolakas – iga surnu, kes pole kombekohaselt maetud või liiga pikaldaselt kõduneb, rääkimata eksikombel elavana maetutest. Vanaätid Kreeta kõrtsides vestsid mulle muhedama meelega kakssada kümme vampiirijuttu, kui seletasid, kust ma võiksin leida veel samaseid savinõukilde või millistele laevavrakkidele nende vanaisad tavatsesid sukelduda, et sealt nodi üles tarida. (lk 76)
  • Kinnitasin endale, et kohe homme tõttan raamatukokku ja hangin järgnevateks päevadeks kasulikku teavet. Kindlasti ei tee paha põhjalikum tutvus hõbedaste vaiade, küüslauguküünte ja krutsifiksidega, mida oli sajandeid peetud tõhusateks tõrjevahenditeks vampiiride vastu. Vähemalt näitan sellega üles austust traditsioonide suhtes. (lk 111)
  • Millegipärast arvasin, et ülikooli alal leiduvatest lihtsakoelistest ja külalislahketest protestantlikest kabelitest pole abi — nad ei tundunud vampiiridega võitlemiseks küllalt tõhusad. Olin kindel, et võimsad nurgelised puritaanlikud kirikud linna pargivööndites on Euroopa vampiiri ees abitud. Nõidade põletamine tuleriidal kuulus rohkem nende ampluaasse ja sedagi harrastati pigem naabrite peal. (lk 139)
  • Rohkem Saint-Matthieud ei mainitud, peatüki ülejäänud leheküljed tsiteerisid Perpignani kirikust pärit dokumenti lammaste ja kitsede rahutust käitumisest sealkandis 1428. aastal — me ei saanud hästi aru, kas kleerikust autor süüdistab selles vampiire või karjuseid. (lk 168)
  • Turgut võttis lauanurgalt kaunistustega puukarbi ja avas selle. Roosteplekilise musta atlassi voltide vahel lebasid kirurgiriistu meenutavad teravad esemed, tilluke hõbepüstol ja hõbedane nuga.
"Mis see on?" Helen sirutas käe karbi poole, ent tõmbas selle siiski tagasi.
"See on saja-aastane autentne vampiirijahikomplekt," teatas Turgut uhkelt. "Usutavasti Bukarestist. Uks mu antiigikollektsionäärist sõber sattus selle peale mitme aasta eest. Neid oli palju – neid müüdi Ida-Euroopa ränduritele 18. ja 19. sajandil. Selles tühimikus oli enne küüslauk, kuid mina riputasin selle üles." Ta käeviibet järgides märkasin külmavärinaga pikki kuivatatud küüslauguvanikuid mõlemal pool uksepiita. Mind haaras kahtlus nagu nädal varem Rossi puhul, et professor Bora pole üksnes põhjalik, vaid hull. (lk 228–229)
  • "Miks peaksid nad pidama kasulikuks või üldse võimalikuks, et Vlad Dracula on vampiir?" Mul polnud kerge seda sõna kuuldavale tuua, kuigi olin alandanud oma hääle sosinaks. "Oled mulle mitu korda väitnud, et kommunistlikud valitsused suhtuvad talurahva ebausku põlglikult. Miks peakski nad meid tagant õhutama, mitte takistama? Nad ei tohiks ju ometi arvata, et saavad Bulgaaria rahva üle ebaloomuliku võimu, kui me siit tema haua leiame?"
Helen raputas pead. ״Asi pole selles. Neid loomulikult huvitab võim, ent teaduslikust vaatepunktist. Pealegi, kui tegemist on asjaliku avastusega, siis ei taha nad, et au ja kuulsus selle eest langeksid mingile jänkile." Ta tegi pausi. "Mõtle, mis oleks teaduse valdkonnas plahvatuslikum kui avastus, et surnuid saab äratada ellu – antud juhul õigemini hauast tõusma? Eriti veel idabloki riikides, kus suuri riigijuhte palsameeritult mausoleumidesse topitakse."
Mulle meenus Georgi Dimitrovi vahakarva nägu Sofia mausoleumis. "Seda enam on meil põhjust Dracula hävitada," kostsin ma, ent tundsin hirmuhigi laubale kerkimas.
"Mind paneb imestama ka see," märkis Helen, "kas tema hävitamisel ongi pikas perspektiivis mõtet. Mõtle, mida tegid inimestega Stalin ja Hitler. Niisuguste õuduste kordasaatmiseks polnud tarvis elada viitsada aastat."
"Ma tean," laususin, "ka minul on see peast läbi käinud."
Helen noogutas. "Kummaline on see, et Stalin imetles avalikult Ivan Julma. Kaks riigijuhti, kes olid valmis muserdama ja tapma oma rahvast, teisisõnu võimu kindlustamiseks kõigeks valmis. Ja mis sa arvad, keda imetles Ivan Julm?"
Mul nööris kurgus. "Sa mainisid kord, et venelastel on palju pärimusi Draculast."<--//-->
"Täpselt nii."
Jõllitasin teda.
"Kas sa suudad ette kujutada maailma, milles Stalin elab viissada aastat?" Helen kaabitses küünega puukoort. "Või koguni igavesti?" (lk 471–472)


  • Bernadette oli meie vanim liige, peagi kuuekümne seitsmenda eluaasta lävel. Ta oli hiljuti kuulutanud, et on ennast ametlikult käest lasknud. "Ma lihtsalt ei vaata enam peeglisse," ütles ta meile. "Oleks ma aastaid tagasi selle peale tulnud..."
Lisades: "Nagu vampiir," ja kui ta end nõnda väljendas, siis imestasime, kuidas küll õnnestus vampiiridel alati nii elegantsena püsida. Tundus, et enamik neist peaks välja nägema nagu Bernadette. (lk 12)
  • Kriitvalge näoga naine Jocelynist paremal kandis samasugust punast koerakaelarihma, millega Saharagi pidulikel puhkudel uhkustas. "Mul on täpselt samasugune kaelarihm," ütles Jocelyn naisele. Ta mõtles seda kui sõbralikku žesti, heasoovliku käe ulatamist. Ta püüdis end lifti tagaosas lõksus olemisest mitte häirida lasta. Tavaliselt ei kannatanud Jocelyn klaustrofoobia all, aga sellisesse kitsikusse oli ta sattunud haruharva ning ta hingamine oli kiire ja katkendlik.
Naine ei reageerinud üldse. Jocelyn ootas seda ja siis tundis ta hetkelist seosetut alandust. Mis oli tema süü? Tema vanus? Tema riided? Tema nimesilt "Koer on minu kaasjuht"? Kõik, välja arvatud Jocelyn ja mitte-noor-aga-Jocelynist-noorem mees, väljusid kaheksandal korrusel. Jocelyn liikus ettepoole, näppides kampsuni väljatõmmatud lõnga, üritades seda nõnda sissepoole tõmmata, et midagi välja ei paistaks. Lift jätkas oma tõusu.
"Ta oli nähtamatu," sõnas mees.
Jocelyn keeras ringi. "Vabandust?"
Ta tundus olevat harilik, meeldiv mees. Ilusad tihedad ripsmed, aga muidu täiesti tavaline. "See on mäng. Nad on vampiirid ja kui näete mõnda neist oma käsi niimoodi ristatuna hoidmas," – mees demonstreeris seda – "siis peaksite teesklema, et ei näe teda. Ta on nähtamatu. Sellepärast ta teile ei vastanudki. Ei midagi isiklikku."
See kõlas, nagu oleks kõik olnud Jocelyni enda süü. "Vampiir olemine ei ole ebaviisakale käitumisele vabanduseks," teatas Jocelyn talle. (lk 127)


  • Vampiir oli näljane. Olin varemgi kuulnud, et jaapanlaste leiutatud kunstveri kõlbas küll hädapäraseks toiduaineks, kuid ei kustutanud nende nälga, mistõttu esines aeg-ajalt "kahetsusväärseid vahejuhtumeid". (See on vampiiripärane ümberütlemine inimolendi verest tühjakslaskmise kohta.) Seal ta siis oli, Denise Rattray, silitades oma kõri, pöörates pead siia- ja sinnapoole... kus on alles lipakas. (lk 10)
  • Kuna vampiiriverel usutakse olevat haigusvaevusi ajutiselt leevendavat ja seksuaalenergiat tõstvat toimet, umbes nagu prednisoonil ja Viagral ühtekokku, siis on mustal turul suur nõudlus ehtsa, lahjendamata vampiirivere järele. [---] See oli juba kaks aastat olnud kuumim moeravim. Asjaolu, et mõni ostja pärast vampiirivere joomist hulluks läks, ei vähendanud teiste tungi selle järele kuigivõrd.
Kuivakslastud vampiir ei pidanud reeglina enam kuigi kaua vastu. Kuivakslaskjad jätsid vampiirid kinniseotuna surema või viskasid lihtsalt kusagile vedelema. Kui päike seejärel tõusis, oligi lool sellega lõpp. Teinekord võis lugeda ka juhtumitest, kus osad olid vahetunud ning vampiiril oli õnnestunud vabaks saada. Siis lõppes asi surnud kuivakslaskjatega. (lk 11–12)
  • Charlaine Harris, "Surnud, kuni jõuab öö", tlk Annemari Oherd, Tallinn: Kirjastuskeskus, 2010


  • Mu silmad kohanesid hämara valgusega ja ma nägin Linki kahkjal kaelal kaht tillukest haava, mis olid sinna jäänud kahest siledast kihvast.
"Ta hammustas sind?" Kargasin temast eemale, tõmbasin Lena voodist välja ja surusin ta oma selja taga vastu seina.
"Nii et mul oli siis õigus? Sa püha perse!" Link istus minu voodi peale ja vajutas pea käte vahele. Ta nägi õnnetu välja. "Kas mina muutun siis nüüd üheks neist vereimejatest?" Ta jõllitas Lenat, oodates temalt kinnitust sellele, mida ta juba isegi teadis.
"Põhimõtteliselt jah. Ilmselt sa juba muutud, aga see ei pruugi tähendada, et sinust saab vereinkuubus. Sa võid selle kihuga võidelda, nagu onu Macon seda tegi, ja toituda mitte verest, vaid unenägudest ja mälestustest." Ta trügis minu selja tagant välja. "Rahune maha, Ethan. Ta ei hakka meid ründama nagu mingi vampiir teie, surelike, armetutes õudusfilmides, kus kõik nõiad kannavad musti kübaraid."
"Vähemalt näeksin ma mustas hea välja." Link ohkas. "Ja kaabuga."


  • "Ei, nii väga ka kiirustada ei maksa," tähendas Pinna naeratades ja lisas, et ootab mind õhtul. "Te ju teate Estonia seltsimaja?" küsis ta veel ja ma vastasin, et loomulikult, ehkki ma polnud seal seni kordagi käinud. Aga ma teadsin tõepoolest, sain just samal hetkel teada, ja kui ma õhtul sammud määratud kohtumispaiga poole seadsin, ei pidanud ma kordagi teed küsima, vaid liikusin nagu vampiir verelõhna peale, kindlalt ja otsejoones kui kuutõbine. Lapsepõlves olid poisid mind õpetanud soolatüügastest lahti saama, selleks tuli võtta hernes, lõigata pooleks, seejärel noaga soolatüügast susata, et sealt veretilk välja saada, üks hernepoolik verega kokku määrida ning maha matta. Siis pidi see poolik hernes oma teist poolt ligi tõmbama hakkama, ja tema peale tilkunud veri vedas omakorda soolatüügast. Just niisamuti vedas Estonia seltsimaja nüüd ka mind, sest tuli välja – meie soontes voolas ühine neste.


  • "Härra Bane ootab teid juba, söör," lausus kammerteener ning astus kõrvale, et lasta Will sisse. Teenrit nimetati Archeriks või siis äkki hoopis Walkeriks – Will ei mäletanud täpselt – ning ta kuulus Camille'i inimsubjugaatide hulka. Nagu kõik teised, kes olid allutanud end vampiiri tahtele, nägi ka Archer välja haiglane. Mehe nahk oli kahvatu kui pärgament ja õhukesed juuksed rippusid elutute nööridena. Willi nägemisest paistis ta tundvat umbes sama palju rõõmu kui pidulikule õhtusöögile kutsutu nälkjast, kes tema taldrikul salati alt välja roomab. (lk 35)


  • Lõppude lõpuks kaasneb pelgalt "pensionipõlve pidamise" mainimisega risk, et inimestele kerkib silme ette stereotüüpne "ahne vanatoi": koll, keda on 21. sajandi hakul värvikalt kirjeldanud riikliku pensionisüsteemi kriitikud, eelkõige endine Wyomingi osariiki esindanud USA senaator Alan Simpson. "Ahne vanatoi" veedab oma parimad aastad luksuses püherdades, toitudes nooremate põlvkondade verest. Ta on vanurist vampiir, Ronald Reagani "sotsiaalabi kuninganna" seitsmekümnendates vaste. Ainult et kui "kuninganna" sõitis Cadillaciga, siis Alan Simpsoni loodud karikatuuril on istumise all Lexus.
    • Jessica Bruder, "Nomaadimaa", tlk tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa, 2022, lk 78

Luule

muuda

Nüüd udu voogab kõigi mõttes,
moraal on tüüdand surmani
ja pahe, võidupoosi võttes,
ju laiutab romaaniski.
Me lugejannadele kallid
on briti muusa kukerpallid:
neil unes kummitab Korsaar,
neid võikalt vaimustab Sbogar,
neid võlub Melmoth marutuules,
Vampiir ja Igavene juut.
Ning juba esindabki uut
etappi romantismi luules
lord Byronil ka egoism
ja peruksläinud pessimism.


Ei viirastused tea, kuis päeva eest end katta:
kui kõik see jätkub nii, kui valgus lakkamata
peab hirmus vareseid, eest ajab kotkatõu,
siis sureb ka vampiir, sest nälg talt võtab jõu,
ja avab range päev kõik seni varjulhoitu.
Eks mõistke kohut nüüd, eks süüdistage koitu.

  • Victor Hugo, "Revolutsioon kohtu ees", tlk Ain Kaalep, rmt: "XIX-XX sajandi väliskirjanikke VI", 1967, 2. trükk, lk 97 (kogust "Karistused", 1853)


Sind, kes istud südames mul
noana, mis löödud kurja käega,
sind, sa hunnitu, sind, sa hull,
kes sa deemoniparve väega

tuled ja ennast sisse sead
justkui kodus mu hingevalus,
nurjatut sind, kes kütkeis pead
mind nagu vangi ketid jalus,

nagu mängurit kaardid peos,
nagu joodikut pudel lauas,
nagu vaklasid raibe hauas, –
nean sind, nean sind sõnas ja teos!

Küsisin mõõka, kas ei karga
tema uiu kätte mulle toeks,
õelat mürki, kas ta mu arga
pihku mulle abiks ci poeks.

Mõlemad, mürk ja mõõk – mis kole!
vastasid põlgust tundes nii:
"Mingit meest ju sinust ei ole
püsima neetud ikkest prii –

loll! niipea kui ta võimupiiri
alt su vabastaksime vaid,
taas su suudlused sedamaid
ärataksid surnud vampiiri!"


Maias maasikasuu näos ahvatlevalt rõõsas,
naine ringutas end kui madu päikselõõsas,
et näha selgesti võis rinnamõhnasid,
ja muskusteravalt ta sõnad lõhnasid:
"Niisked huuled on mul, võivad suudelda nii nad,
et ununevad kõik iidsed inimsoo piinad.
Minu võidukas üsk teeb joobnuks nagu naps,
nii et isegi rauk naerab rõõmsalt kui laps.
Kui mind alasti näed, siis arust ära lähed,
mu kõrval kahvatud on päike, kuu ja tähed.
Mu ees, oh õppind mees, iga tarkus on tumm,
armukunstides muist olen õpetatum.
Minu rindadepaar kõigi meeli peab kablas,
olen tõrges ja hull, olen uje ja ablas.
Minu aseme ees taevaingelgi neab,
et ta loodud on nii, et loobuma must peab."
Üdi luudest ta mul imes halastuseta,
ja kui ma rammetult ennast pöörasin, et ta
suuandmist vastata, siis äkki mulle näis,
et kõrval lähker on, mis kleepjat mäda täis.
Ma silmad sulgesin täis jälestust ja õudu,
ja kui vaatamiseks ma jälle leidsin jõudu,
siis ei olnudki seal meeste õndsus ja hukk –
tulvil iharat verd lõbujanune nukk,
vaid ma asemel veel ainult luukeret nägin
ja kostis kõrvu sealt mingi kriisk, mingi kägin.
Plekksilt või tuulelipp öötunnil talvekuul
niisugust häält teeb siis, kui tõusma hakkab tuul.


Kui vampiir imeb magajat,
kõrts imeb viinalakkujat:
kui ärkad, on ta lahkunud,
ta täis, sa ära lahtunud.

  • Juhan Liiv, "*Kui vampiir imeb magajat...", rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 330


kõrbenud suhkrust naised
öiti laulavad kui kassid rohus
mismoel kadus õnne korsett
mingitud imik jalutab
müües möödujaile rebenenud rinnahoidjaid
tuul tõmbab elu läbi
on moosipurkide kleep
läbi eluaegse söestunud magususe
hirm pingutab püksirihma
nii siin kui igal pool
selle viljakuivati seina äärde
suren mürgise vampiirina
iga kord


Su õlal kuuvalguse peatub rapiir
oo blond vampiir
küüslaugulõhn mu huulil
sind kohutab vist
või on see mu suur hõbedast rist
sa tuled nõtkelt võluv vampiir
hajameelne su silmades pilk otsib ohvrit
ei hooli sa meiega kaasas olnd
neiust ja tema kohvrist
sa paljastad nüüd oma veetleva kihva
vaese kohkunud Miliuse kaelal
ja teda meeletult vaevad
ja mina põgenen värisedes
hing nööriga kaelas su eest
ja kuulen kuis
kaunitar blond kirglikult karjatab uimas
Mattilt imedes verd
ühe sõõmuga terve naela
ja kuis sa veel naerad!


Oh, oota, näed, see amulett,
mil pisut katkenud on kett,
võiks sinu nüüd veel päästa,
sa oma isa säästa.

Või venda, keda pole siin,
kuid kellele see oleks piin,
kui teaks, kus on ta õde,
sest tema aimaks tõde:

kui uksepraost kaob valguskiir,
saab võõrast naisest jälk vampiir,
su soonist vere imeb,
ta näeb, ehk küll on pime.

Siis tunned, kuidas soolamaik
kaob huulilt, silmist hele laik,
nii jõuetuks jääb keha,
on ammu kustund eha.

Sa tead siis, armas Christabel,
kui koidutundi lööb kord kell,
sa seda eal ei kuule —
surm suudelnud sind suule.


Ülbelt arvas koduhiir.
et ta olla võiks vampiir,
kikilipsu selga sidus
ja siis ise kiirelt lidus,
et võiks nõnda õhku tõusta,
manas ette õudse lõusta.
Riiulilt ta alla kukkus,
sohvale, kus onu tukkus.
Kui ta naksas onu kõrva,
ehmus too: "Kes haub mu mõrva?"

Kirjandus

muuda


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vampiir&oldid=128692"