Tunnel

/---/
Üksainus mõõde, ja see on kaugus
     mu ees ja taga kui valge nool,
vaid valge tunnel, ja muud ei aimu
     ei all, ei ülal, ei külgede pool.
/---/
Ma loitsin liikuma tunnelisuu
     ja tunnengi: võngahtab kauguse tipp,
sa tuled mu poole, ma tunnen, sa tuled,
     see oled sina, see ärganud täpp,
sa tuled, sa astud koraljal lumel,
     tal on su jalus koraalide kaik,
sa tuled, sa kasvad, tume ja elav
     kui külmadel väljadel märtsilaik,
/---/
Siis viimase astudki sammu – ja meist
     saab sammas hõõguv kui sulaklaas…
ning sulad läbi mu abaluude,
     must sulad lahti ja lähed taas,
vaik nõrgub lumme, koraal jääb vaikseks
     ja jälle kauguse lõpp sust saab.
Oo et sädemeid kiljuks mu hing
     kui käial lihvitav väärisvaas!
Tunnel mu taga, ma tean, vaid sild,
     ma tean, ei pööra, ei tõsta ma pead.
Hääletult lendavad läbi mu keha
     süstikteravad kauguste read.

Valgus ei saagi vanaks
valgus on ikka uus
valgus on see mis paistab
kaugel tunneli suus

Ikka oma eluringis
sektoreil päevade värv
keskpunktis mina
oma aegruumi isevalitseja
kinnipigistatud ringistatud
protuberantse oodates
väljapääsu
tunnelisse mille avas
on teine valgus