Trollitalv

Tsitaadid väljaandest: Tove Jansson, "Muumitroll", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 5–96.

• Muumitrolli selja taga jätkus Tuu-tiki võidukas laul.

"Laula aga pealegi!" pomises Muumitroll, ise vihane, nii et nutt kurgus. "Laula oma jäledast talvest koos tema mustade jääväljade ja lumest hobuste ja olenditega, kes ei tule iial nähtavale, vaid poevad peitu ja on imelikud!"

Ta trampis edasi nõlvakust üles ja virutas lumele jalaga ning pisarad külmusid tema koonu peal jääks. Ja korraga hakkas ta laulma oma laulu.

Ta hõiskas ja karjus täiest kõrist, et Tuu-tiki teda kuuleks ja vihastaks.

Muumitrolli vihane suvelaul kõlas nii:

(lk 26)

• Siis ütles Tuu-tiki lahkelt:

"Näed, seal ta kükitab — see, kes elab nõudekapi all."

See oli üsna pisike puhmaskulmudega loomake, kes istus omaette ning põrnitses tulle.

Muumitroll istus tema kõrvale ja ütles:

"Ma loodan, et kuivikleib polnud liiga vana."

Loomake vaatas talle otsa, kuid ei vastanud midagi.

"Teil on nii ebatavalised puhmaskulmud," jätkas Muumitroll viisakalt.

Siis vastas puhmaskulmudega loomake:

"Snadahv umuhh."

"Kuidas, palun?" küsis Muumitroll jahmunult.

"Radamsa!" sõnas loomake vihaselt.

"Ta räägib oma keelt ja nüüd ta arvab, et sa solvasid teda," selgitas Tuu-tiki.

"Aga ma ei mõelnud seda hoopiski," ütles Muumitroll kartlikult. "Radamsa, radamsa," lisas ta paluvalt.

Sellepeale läks puhmaskulmudega loomake päriselt endast välja, tõusis püsti ja kadus.

"Mis ma nüüd pean tegema?" küsis Muumitroll. "Nüüd elab ta aasta otsa nõudekapi all ega teagi, et ma tahtsin talle ainult midagi ilusat öelda!"

"Juhtub," tähendas Tuu-tiki. (lk 41-42)

• Sel ööl möbleeris Muumitrolli esiisa terve maja ümber, ta tegi seda vaikselt, kuid hämmastava jõuga.

Ta oli nihutanud sohva vastu ahju ja paigutanud ümber kõik pildid. Need, mis talle kõige vähem meeldisid, oli ta riputanud tagurpidi. (Või vahest meeldisid just need talle kõige enam, kes teab.)

Viimane kui mööblitükk oli paigast nihutatud ja äratuskell vedeles solgipanges. Troll oli tirinud pööningult alla suure hulga vana kolu ja kuhjanud kahhelahju ümber.

Tuu-tiki tuli ja vaatas.

"Ma arvan, ta tegi seda selleks, et ennast kodusemalt tunda," lausus ta koonu hõõrudes. "Ta püüdis rajada oma eluaseme ümber mõnusa võpsiku. Selleks, et ta rahule jäetaks." (lk 51)

• Värisevate käppadega tõmbas Muumitroll ühe vaiba teise järel endale peale, kuid soojem tal sellest ei hakanud. Jalad valutasid ja kurk kipitas. Elu oli äkitselt paljalt muret täis ning ta nina tundus võõra ja tohutu suurena. Ta katsus oma jääkülma saba kokku kerida ja aevastas uuesti.

Siis ärkas mamma üles.

Ta polnud kuulnud jäämineku kahurikõminat ega lumetormi ulgumist ahjulõõris, ta maja oli olnud tulvil rahutuid võõraid ja äratuskellad olid kõlisenud terve talve, ilma et oleksid teda üles ajanud.

Nüüd lõi ta silmad lahti ja põrnitses täiesti ärganult lakke.

Siis ajas ta end voodis istukile ja ütles:

"Nüüd oled sa ennast ära külmetanud." (lk 89)