Susan Sontag

Susan Sontag (16. jaanuar 1933, New York, USA – 28. detsember 2004, New York) oli ameerika filosoof, esseist, kirjanduskriitik, kultuuriteoreetik, filmilavastaja ja aktivist.

Üks mu vanemaid sõdu käib eristuse vastu mõtete ja tunnete vahel [---], mis on tegelikult kõigi antiintellektuaalsete vaadete alus: süda ja aju, mõistus ja tunded, kujutlus ja otsustusvõime. Meil on enam-vähem samad kehad, kuid väga erinevad mõtted. Ma usun, et me mõtleme märksa enam vahenditega, mida meile pakub meie kultuur, kui oma kehadega, ja sellest tuleneb mõtlemise palju suurem mitmekesisus üle maailma. Mõtlemine on tunnete vorm; tunded on mõtlemise vorm.
- "Susan Sontag: The Rolling Stone Interview", Jonathan Cott (1978; ilmus 4. oktoobril 1979)

Fašism (ja avalik sõjaväeline valitsus) pole mitte üksnes kõigi kommunistlike ühiskondade tõenäoline saatus - eriti, kui sealne rahvastik aetakse mässule -, vaid kommunism ise on üksnes fašismi üks variant, selle edukaim variant. Inimnäoline fašism.
Not only is Fascism (and overt military rule) the probable destiny of all Communist societies — especially when their populations are moved to revolt — but Communism is in itself a variant, the most successful variant, of Fascism. Fascism with a human face.
- Kõne New Yorgi linnahallis, 6. veebruar 1982, cit. via: "Susan Sontag Provokes Debate on Communism", The New York Times, 27. veebruar 1982), lk 27

Mässuliste noorukite loetamatute allkirjade tõusulaine, mis on uhtunud üle ja löönud hambad monumentide fassaadidesse ja avalike sõidukite pindadesse linnas, kus ma elan: grafiti kui austusepuudumise kinnitus, jah, kuid ennekõike lihtsalt kinnitus... võimutute ütlus: minagi olen siin.
The tide of undecipherable signatures of mutinous adolescents which has washed over and bitten into the facades of monuments and the surface of public vehicles in the city where I live: graffiti as an assertion of disrespect, yes, but most of all simply an assertion... the powerless saying: I'm here, too.
- "The Pleasure of the Image" (1985), rmt: "Writers on Artists" (toim Daniel Halpern), North Point Press, 1988, lk 98

"Haigus kui metafoor"

Tsitaadid väljaandest: Susan Sontag, "Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid", tlk Krista Kaer, Varrak, 2002.

Haigus on elu ööpool, rängem kodakondsus. Kõigil, kes sünnivad, on kahekordne kodakondsus, tervete kuningriigis ja haigete kuningriigis. (lk 7)
Minu teema ei ole kehaline haigus ise, vaid see, kuidas kasutatakse haigust kujundina ehk metafoorina. Ma tahan näidata, et haigus ei ole metafoor, ning kõige ausam suhtumine haigusesse - ja kõige tervem suhtumine põdemisse - on see, milles on kõige vähem metafoorset mõtlemist, see, mis suudab metafoorsele mõtlemisele kõige paremini vastu panna. (lk 7)
Kogu see vähihaigetele ja haigete endi valetamine näitab, kui palju raskemaks on läinud surmaga leppimine arenenud tööstusühiskondades. Et surm on nüüd vastikult mõttetu sündmus, siis kogetakse üldiselt surma sünonüümiks peetud haigust kui midagi varjamist vajavat. (lk 11)
Tuberkuloosi ülistatakse kui ohvriks sündinud tundeliste ja passiivsete inimeste haigust, kes ei armasta elu sel määral, et ellu jääda. (lk 27)
Tuberkuloosi romantiseerimine ongi esimene laialt levinud näide ühest selgelt tänapäevasest tegevusest — oma isiku imago reklaamimisest. Kui tuberkuloosihaige väljanägemist hakati kord juba pidama suursugususe ja peene päritolu märgiks, siis hakati seda vältimatult pidama ka kütkestavaks. (lk 31)
Tuberkuloosimüüt kujutab endast eelviimast episoodi igivana melanhoolia idee pikas karjääris - ja vastavalt nelja kehavedeliku teooriale oli melanhoolia kunstnike haigus. Melanhoolne — või tuberkulootiline — iseloom oli teistest kõrgem: tundeline, loov, midagi erakordset. (lk 34)
Klišee, mis seostas tuberkuloosi loovusega, oli nii kinnistunud, et üheksateistkümnenda sajandi lõpul oletas üks kriitik, nagu oleks tuberkuloosi üha kiirenev kadumine süüdi tolle aja kirjanduse ja kaunite kunstide allakäigus. (lk 34)
Kujutlused, mis seostuvad tuberkuloosi ja hullumeelsusega, on paljus paralleelsed. Mõlema haiguse puhul on tegemist kinnise haiglaga. Kannatajad saadetakse "sanatooriumisse" (tavaline sõna tuberkuloosikliiniku tähistamiseks ning kõige tavalisem eufemism hullumaja kohta). Kord juba haiglasse panduna astub patsient erireeglite kahetisse maailma. Nagu tuberkuloos, nii on ka hullumeelsus omamoodi pagendus. (lk 37)
Erinevalt mineviku suurtest epideemilistest haigustest (muhkkatk, tüüfus, koolera), mis tabavad inimest kui kannatava kogukonna liiget, mõisteti tuberkuloosi kui haigust, mis eraldab inimese kogukonnast. Ükskõik kui ohtralt seda ka elanikkonnas ei esinenud, näis tuberkuloos - nagu tänapäeval vähk - ikka olevat üksikisikute salapärane tõbi, surmav nool, mis võis tabada keda tahes, mis valis oma ohvrid välja ühekaupa. (lk 39)
Depressioon on kurvameelsus miinus selle võlu - selle elevus, selle hood. (lk 51)
Kõige rohkem aga ei kardetakannatust kui niisugust, vaid kannatusi, mis madaldavad. (lk 116)
It is not suffering as such that is most deeply feared but suffering that degrades.

"Vaikuse esteetika"

Tsitaadid väljaandest: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002.

"Tõlgendamise vastu"

Susan Sontag, "Tõlgendamise vastu", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002.

Varaseim kogemus kunstist pidi kätkema selle loitsivust, maagilisust; kunst oli rituaali töövahend (näiteks koopamaalingud Lascaux's, Altamiras, Niaux's, La Pasiegas jne.) Varaseim kunstiteooria, kreeka filosoofidelt pärinev, väitis, et kunst on mimees (mimesis), tõeluse jäljendus.

Just sel kohal tekkis too kummaline küsimus kunsti väärtusest. Sest mimeesiteooria kutsub juba oma terminitega kunsti üles ennast õigustama. (lk 11)

Vale või ei, evib kunst Aristotelese arvates teatavat väärtust, kuna ta on omamoodi teraapia. Kunst on kummatigi kasulik, väidab Aristoteles, kasulik ravimina, kuna ta äratab ja puhastab välja kahjulikke emotsioone. (lk 12)
On tõsi, et kogu Lääne teadvus ja mõtlus kunstist on jäänud piiridesse, mille määras kreeka teooria kunstist kui mimeesist või taasesitusest. Just selle teooria tõttu muutub kunst kui selline - ülema ja enamana üksikutest kunstiteostest - problemaatiliseks ja hakkab kaitset vajama. Ja just kunsti kaitsmine sünnitab veidra nägemuse, kus miski, mida me oleme õppinud nimetama "vormiks", lüüakse lahku millestki, mida me oleme õppinud nimetama "sisuks", ning sisu heasoovliku kehtestamise olemuslikuks ja vormi lisanduslikuks. (lk 12)
Keegi meist ei saa kunagi taastada toda kõigi teooriate eelset süütust, kui kunst ei tundnud vajadust ennast õigustada, kui kunstiteoselt ei küsitud, mida ta ütleb, sest teati (või arvati teadvat), mida ta teeb. Praegusest kuni teadvuse lõpuni oleme takerdunud ülesandesse kunsti kaitsta. Me võime vaid tülitseda ühe või teise kaitsevahendi pärast. (lk 13)
Mis iganes see kunagi võis olla, on sisu idee tänapäeval valdavalt takistus, tülin, peen või mitte kuigi peen väikekodanlikkus.

Kuigi tegelikud arengud mitmetes kunstides justkui juhiksid meid eemale ideest, et kunstiteos on ennekõike tema sisu, on see idee endiselt erakordselt mõjukas. Minu väitel tuleneb see mõju idee praegusest alalhoidmisest kunstiteoste teatava käsitamisena, mis on sügavalt juurdunud enamikku inimestesse, kes mistahes kunsti tõsiselt suhtuvad. Sisu idee ületähtsustamine käitab nimelt igikestvat ja mitte ealeski teoks saanud tõlgendamise projekti. Ja vastupidi, just harjumus läheneda kunstiteostele nende tõlgendamise eesmärgil säilitab kujutelma, et ongi olemas midagi kunstiteose sisu taolist. (lk 13)

Muidugi ei pea ma silmas tõlgendust kõige laiemas tähenduses, mille kohta Nietzsche on (õigesti) öelnud: "Pole tõsiasju, on vaid tõlgendused." Tõlgendamise all mõtlen ma teadlikku vaimutegevust, mis illustreerib teatavat koodi, teatavaid "tõlgendamisreegleid".

Kunstile suunatuna tähendab tõlgendamine tervikteosest hulga elementide väljanoppimist (X, Y, Z ja nii edasi). Tõlgendamise ülesanne on praktiliselt sama mis tõlkimisel. Tõlgendaja ütleb: vaadake, kas te ei näe, et X on õieti A - või tähendab õieti A-d? Et Y on õieti B? Et Z on õieti C?

Tõlgendamine on radikaalne strateegia konserveerimaks ümbertöötamise teel vana teksti, mida peetakse liiga väärtuslikuks, et seda ära põlata. Tõlgendaja, ilma et ta õigupoolest teksti kustutaks või ümber kirjutaks, ometigi muudab seda. Kuid ta ei või nii toimimist üles tunnistada. Ta väidab vaid, et muudab teksti mõistetavaks, avades selle tõelise tähenduse. Ükskõik kui ulatuslikult tõlgendajad teksti muudavad (veel üks kurikuulus näide on rabiinide ja kristlaste "spirituaalsed" tõlgendused selgelt erootilisest Ülemlaulust), peavad nad väitma, et loevad välja juba olemasolevat mõtet. (lk 15)
Niisiis pole tõlgendamine (nagu enamik inimesi oletab) absoluutväärtus, vaimne žest, mis lähtub mingist ajatust võimetevallast. Tõlgendamisele endale tuleb anda hinnang, võttes aluseks inimteadvuse ajaloolise arengu. Mõnedes kultuurikontekstides on tõlgendamine vabastav akt. See on vahend revideerimiseks, ümberhindamiseks, surnud minevikust põgenemiseks. Teistes kultuurikontekstides on see tagurlik, kohatu, argpükslik, lämmatav. (lk 16)
Tänapäeval on tõlgendamise projekt suuresti tagurlik, lämmatav. Nii nagu linnaõhku saastavad autode ja rasketööstuse heitgaasid, nii mürgitab meie tundlikkust tänane kunstitõlgenduste valang. Kultuuris, mille juba klassikaliseks dilemmaks on intellekti hüpertroofia energia ja meelte võimekuse arvel, on tõlgendamine intellekti kättemaks kunstile. (lk 16)
Tõlgendamine on maailma vaesestamine ja kurnamine - et luua "tähenduste" varjuilm. See on maailma muutmine selleks maailmaks. ("Selleks maailmaks"! Justkui oleks olemas mõni teine.)

Maailm, meie maailm, on juba küllalt kurnatud ja vaesestatud. Kadugu kõik selle duplikaadid, kuni me taas kogeme vahetumalt seda, mis meil on. (lk 16)

Vana tõlgendamisstiil oli tungiv, kuid aupaklik; see lisas otsese tähenduse peale veel ühe tähenduse. Tänapäevane tõlgendamisstiil kaevandab ja kaevandades hävitab; see kaevub teksti "taha", et leida alltekst, mis on tõeline. Ülistatuimad ja mõjukaimad modernsed doktriinid, Marxi ja Freudi omad, kujutavad endast tegelikult põhjalikke hermeneutilisi süsteeme, agressiivseid ja taktitundetuid tõlgendamisteooriaid. (lk 15)
Enamikul nüüdisaegsetel juhtudel osutub tõlgendamine filisterlikuks keeldumiseks kunstiteost rahule jätta. Tõelisel kunstil on võime meid närviliseks teha. Kunstiteose taandamisega tema sisule ja siis tolle tõlgendamisega kunstiteos taltsutatakse. Tõlgendamine muudab kunsti käideldavaks, kuulekaks. (lk 17)
Tõlgendamine, põhinedes ülimalt kahtlasel teoorial, et kunstiteos on komponeeritud sisuühikutest, vägistab kunsti. See muudab kunsti tarbimisühikuks, et sobitada see kategooriate mentaalsesse skeemi. (lk 19)
Tõlgendamise eest pagemine näib eriti omane moodsale maalikunstile. Abstraktne kunst on katse mitte omada sisu tavamõistes; kuna puudub sisu, ei saa olla ka tõlgendamist. Popkunst jõuab vastandvõttega samale eesmärgile; evides sisu, mis on niivõrd pealetükkiv, niivõrd "on mis on", saavutab see samuti tõlgendamatuse. (lk 20)
Ideaalis on võimalik põigelda tõlgendajate eest teisel moel, luues kunstiteoseid, mille pind on nii ühtne ja selge, mille hoog on nii kiire, mille siht on nii otsene, et teos saab olla just see, mis ta on. On see praegu võimalik? Ma usun, et filmides seda siiski juhtub. Seetõttu on kino kõigist kunstiliikidest praegu elavaim, erutavaim, olulisim. Küllap on kunstiliigi elususe määrajaks ruum, mille ta jätab vigade tegemiseks, olles ikkagi hea. (lk 21)
Hermeneutika asemele vajame kunsti erootikat. (lk 24)

"Märkmeid camp'ist"

Susan Sontag, "Märkmeid camp'ist", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002.

Maitsel pole süsteemi ega tõestusmeetodeid. Kuid on olemas midagi maitseloogika taolist: sidus tundlikkus, mis tekitab ja edendab teatavat maitset. Tundlikkus on peaaegu, kuigi mitte täiesti väljendamatu. Iga tundlikkus, mida saab pressida süsteemi valuvormi või käsitseda tõestamise rohmakate tööriistadega, pole enam üldse tundlikkus. See on jäigastunud ideeks. (lk 27)
54. Camp-kogemused põhinevad suurel avastusel, et kõrgkultuuri tundlikkusel pole monopoli rafineerituse üle. Camp väidab, et hea maitse pole pelgalt hea maitse; et on ilmselgelt olemas ka halva maitse hea maitse. (Genet kõneleb sellest "Meie Lillede Jumalaemas".) Halva maitse hea maitse avastamine võib olla väga vabastav. Inimene, kes nõuab kõrgeid ja tõsiseid naudinguid, võõritab end naudingust; ta piirab pidevalt seda, mida ta saab nautida; oma hea maitse pidevas rakendamises ta viimaks nii-öelda tõstab oma hinna turuhinnast kõrgemale. Siin sekkubki camp-maitse heasse maitsesse julge ja terase hedonismina. See muudab hea maitsega inimese rõõmsameelseks seal, kus ta enne riskis olla krooniliselt nördinud. See on seedimisele hea. (lk 45)

"Stiilist"

Susan Sontag, "Stiilist", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002.

Õigupoolest on üleüldse ülimalt raske kõnelda mõne konkreetse romaani või luuletuse stiilist kui "stiilist", ilma et tahes-tahtmata antaks mõista, et stiil on pelgalt dekoratiivne, lisanduslik. Üksnes selle mõiste kasutamine kutsub peaaegu paratamatult, ehkki varjatult esile vastanduse stiili ja millegi muu vahel. Paljud kriitikud ei näi seda taipavat. Nad peavad end piisavalt kaitstuks, mõistes teoreetiliselt hukka stiili labast väljafiltreerimist sisust, samas aga kindlustavad nende hinnangud alatasa just nimelt seda, mida nad teoorias agaralt eitavad. (lk 47)
Stiilist kõnelemine on üks moodus kõnelda kunstiteose terviklikkusest. Nagu kogu totaalsuste diskursus, peab ka jutt stiilist tuginema metafooridele. Ja metafoorid eksitavad. (lk 49)
Peaaegu igal juhul ongi meie nähtumusviis ka meie olemisviis. Mask on nägu.
Käsitlemaks seda laadi kunsti, mis näib nõudvat eristust, mille hülgamist ma olen ärgitanud, on vaja "stilisatsiooni" mõistet või selle vastet. "Stilisatsioon" on kunstiteoses just nimelt siis, kui kunstnik teebki tolle mitte sugugi vältimatu eristuse mateeria ja maneeri, teema ja vormi vahel. Kui see juhtub, kui stiil ja aines on nõnda eristatud ehk siis üksteise vastu välja mängitud, võib õigusega kõnelda ainese käsitlemisest (või väärkäsitlemisest) teatud stiilis. Pigem on reegliks loominguline väärkäsitlus. Sest kui kunstiainest tajutakse "ainevallana", siis hoomatakse seda ka ammendatavana. Ning kui teemasid peetakse ses ammendamisprotsessis juba üsna kaugele küündivaks, leiavad need üha ja üha enamat stiliseerimist. (lk 51)
Kui kunst on ülim mäng, mida tahe iseendaga mängib, siis on "stiil" reeglistik, mille järgi mängida. Ja reeglid on ju lõppude lõpuks alati kunstlik ja suvaline piirang, olgu need siis vormireeglid (nagu terza rima või dodekafoonia või frontaalsus) või teatava "sisu" kohalolek. Suvalise ja õigustamatu rolli kunstis pole kunagi piisavalt tunnustatud. (lk 68)

Tema kohta

[---] Sontagi jaoks seisneb teose ainus kehtiv sisu (ja kõlbeline väärtus) selle stiilis, viisis, kuidas teos meile tajutavaks saab, meile meie endi teadvust avaldab, eemaldades meid maailmast ja võimaldades meile seega ometi tundelise (mitte kiimalise ega vagatseva) teekonna maailma tagasi. (lk 8)
[---] Sontagi hardamad äratundmised pärinevad just müstilise tekstitraditsiooni vaagimisest. Kuid vaikuse taganõudmine kunstis on Sontagile muutunud nii valjuks, et isegi selles ei pääse teadlik indiviid enam irooniast - mis aga kollektiivse praktikana võib ohustada kogu kultuuri ja iga selle liikme eksistentsi aluseid. (lk 8)
[---] Sontagi suhe [Leni] Riefenstahli on ühtaegu hämmeldunud ja sarkastiline, tema looming tekitab oma esteetilise laitmatusega ühtaegu vaimustust ja vastikust. Erinevalt eelmistest, ideekesksetest esseedest on see pigem isikulugu: targa, veetleva, vaimselt sõltumatu naise vaevuteadvustatud kujunemine piiratud sõdalaskultuse preestrinnaks; näiliselt angažeerim atu, ent läbinisti idealistliku pan-esteedi täielik ja paljuski väiklane politiseerumine; totaalsesse vaim uvabadusse pürgija sattumine ajaloolisse orjusse näivustest, mida ta püüdis valitseda. Riefenstahli lugu on mitmes aspektis Sontagi enda püüdluste kõige mustem stsenaarium; kuid tänu selle teadvustamisele joonistuvad essee teises osas välja esteetilise täiusepüüde ning ka camp'i mõistlikud piirid. Nende taga ei pruugi olla müstiline vaikus, vaid isiklik seksuaaläärmuslus, eliidi orgia ja/või masside innustunud orjus. (lk 9)
- Berk Vaher, "Saateks", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002