Sukad
(Ümber suunatud leheküljelt Sukk)
Proosa
muuda- Sukkadeta naine kohutab rohkem, sest ta hullud jalad on hullusärgita. (lk 21)
- Sukakauplustes müüakse jalgu väsinud naistele. (lk 35)
- Oli mustades siidsukkades öö. (lk 25)
- Paras hetk jumalaid paluda, et naine meile truu oleks, on siis, kui ta riietudes sikutab oma sukki nagu ratsmeid, millega ta mingis suunas juhib oma muutlikku saatust. (lk 33)
- Täht langeb, kui jookseb öö sukasilm. (lk 50)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974
- Ta soris pesulaekas, siis sukalaekas, ta venitas lagedale paari õhukesi sukkpükse, nagu oleks pidanud tinalasti tarima, vaatas mõtlikult sukki, ajas ettevaatlikult käe sisse, hoidis neid vastu valgust, pööras aegamisi, aga ta teadis juba, et teda ei säästeta millestki, sest jooksvad sukasilmad avastas ta ikka alles siis, kui tal olid sukad juba jalga tõmmatud, ja see piinarikas vaev, et iga päev, terve eluaeg, ikka sukki tuleb otsida ja iial ei või teada, kas see päev on juhtumisi ka parema aluspesu päev või vana ja luitunu päev, juba see üksi oli õudne, ja siis, olles lõpuks leige duši all käinud, kuna sooja vett ei jätkunud iialgi kõigile, oskas ta nii seada, et ta ei juhtunud kokku proua Mihailovicsiga ega tema õudse Elisabethiga, selleks et keegi majas õieti ei märkaks, millal ta üles tõusis, ja see oli raske koorem.
- Ingeborg Bachmann, "Probleemid probleemid", tlk Helgi Loik, rmt: "Kolm teed järve äärde. Jutustused", Loomingu Raamatukogu 30-32/1988, lk 29
- Sukad tõmmatakse jalga, kandes hoolt sukajoonte otsese jooksu eest. Lakknahast kott viiakse õue jalutama. Taftist seeliku all kahiseb petticoat. Asjade eest on makstud, nüüd tuleb neid teistele näidata.
- Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005, lk 47
Luule
muudaOh sukki neid, mis lõppeda ei taha!
Kuis otsib hingeldes mu põlev suu,
Et läheneks ju kord see võrratu
Batist- ja pitsivaht... Kui valge vaha
Sul läigib ihu... Maitsen sooja naha
Siidsiledust ja — nagu õilmepuu
Kõik õilmed kevadtormil — sama ju
Ma sajan suudlusi su pääle maha.
- Marie Under, "Sina ütled" kogus "Sonetid". Siuru 1917, lk 55