Provints

Provints on mingi riigi või muu haldusterviku ääreala, mis jääb keskuses toimuvast kõrvale ning kuhu keskuses valitsevad uusimad mõjud ja moed jõuavad seetõttu hilinemisega. Maailma kõige provintsim provints, mis kannab seda nime uhkuse ja auga, on Provence.

Proosa

Veel tuleb keele, kommete ja seaduste poolest erinevas, nagu öeldud, provintsis valitsejaks saanul hakata nõrgemate naabrite juhiks ja kaitsjaks, saada osavasti hakkama provintsi tugevamate ja mõjukamate nõrgestamisega ja kanda hoolt, et juhtumisi ei tungiks maale {sama} tugev võõramaalane kui ta ise. Ja ikka juhtub nii, et allutatud maal ülemäärase auahnuse või hirmu tõttu rahulolematuks jäänud kodanikud kutsuvad kohale mõne säärase, nagu kogeti seda juba vanasti, kui aitoollased kutsusid Kreekasse roomlased"; ja ükskõik siis, millisesse provintsi võõramaalased ka sisenenud pole, ikka on neid sinna kutsunud kohalikud elanikud. Ning asjalood on kord juba sedasi seatud, et provintsi nõrgemad võimumehed ühinevad tugeva võõramaalasega kohe, kui mõni säärane maale siseneb — ajendatuna kadedusest selle vastu, kes osutus neist tugevamaks; nii et provintsi nõrgemate võimurite vastu teatavat lugupidamist ilmutades ei valmista nende enda poole võitmine sissetungijale mingit raskust, sest kõik nad sulavad kiirelt ja meeleldi kokku võimuga, mis ta provintsis omandab. Tal tuleb vaid jälgida, et nad ülearu tugevaks ja mõjukaks ei kasvaks; ja nii suudab ta vaevata, omal jõul ja valduse nõrgemate võimumeeste toetusel taltsutada tugevaid ja mõjukaid, et jääda kõiges provintsi asjade üle otsustajaks. See, kes nimetatud osa eest hästi ei hoolitse, kaotab omandatu kiiresti; ja kuni ta seda hoiab, leiavad seal aset lõputud raskused ja ebameeldivused.
- Niccolo Machiavelli, "Valitseja", tlk Toivo Tomson, 2001, lk 28-29

Kui Friedrich II ütles: "Kui ma tahan mõnd provintsi korralikult karistada, panen ma filosoofi seda valitsema!" , oli ta ehk just äsja lugenud Platoni "Riiki".
- Johann Gottfried Seume, "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. LR 13-14 2005, lk 11

Mured, mured, mured! Et neist ajutisekski vabaneda, lõin lahti kaasavõetud raamatu. Balzac pole tõesti midagi murelikele ega pahuraile. Liiga palju on temas seda, mis mindki mürgitab — üleolekut ja põlgust. Kibe on sealjuures see, et tema geenius seda kõige üle naermist täielikult õigustab, minu küündimatus aga ainult naeruvääristab ning sellisena mind ennast koormab. Mis tema, juures aga mu kukla eriti kangeks ajab, on tema vaimukad teravused kõige provintsliku arvel.

Kuusteist aastat tagasi sattusin oma armastusabielu tõttu provintsi ja tänu sellele siirdistutamisele tunnen ennast nüüd provintsis elades pealinlasena, pealinnas külas käies — provintslasena.

Kuigi ma teen nii endale kui teistele igal võimalikul juhul selgeks, et pole olemas mingit territoriaalset mentaliteeti ega elulaadi, sest oma lapsepõlves ja nooruses nägin neidsamu väikesi inimesi oma igapäevaste väiklustega nagu hiljem provintsiski, ja et inimeste õnnepüüdlused on ühed nii seal kui teal, tunnen ma ka ise vahet. Võib-olla on see ainult selles, et riidemoed, lööklaulud ja -laused jõuavad meile provintsi mõni aeg hiljem. Kuid seal see vist ongi. Mitte selles, et mood, ja üldse kõik uus ükskõik mis alal, jõuab provintsi hiljem — ka see ajaline vahemaa väheneb tehnikaajastu iga uue leiutisega — , vaid selles, et ta kunagi provintsis ei sünni. Sünnivad küll vahetevahel suured inimesed oma suurte mõtetega, aga enne kui nad nendega maha saavad, ruttavad nad suurlinna ämmaemandate juurde ja provints oodaku ikkagi selle omamoodi assimileerumisprotsessi tulemusi vaikse kannatlikkusega.

Oma vaikses kannatlikkuses püüame teha ükskõikset nägu hapude viinamarjade suhtes. Me isegi põlastame ja klatšime. Meie lõbu on põlastada ja klatšida, teiste lõbu ennast põlastada ja klatšida lasta, kuid imelikul kombel tahaksid esimesed meelsasti oma lõbu viimastega vahetada, mitte kunagi vastupidi. (lk 26-27)

Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42

Mix sa mulle enam ei kirjuta, kas sa arvad, et oled nüüd kõva ülikoolieit ja ei hakka lapsega aega raiskama? Pole viga, üx provints kõik tuhat kilomeetrit ümberringi, ega sa sellest ikka ei pääse.
- Jaan Undusk, "Kiri provintsist", Vikerkaar 7/1987, lk 2, hiljem peatükk romaanist "Kuum"

Luule

iga provints on omamoodi Tšernobõl
aga võib-olla olen mina tuumaelektrijaam
mille plahvatamistõenäosus on kohast sõltumatu

Triin Tasuja, "köögis istudes aknast välja", rmt: "Provintsiluule", 2009, lk 5