Pessimist

Proosa

Ei ole mingi kunst olla pessimist, elu närususe universaalsus on kõige lihtsam asi märgata, tõeline au on osata eitada seda kõikvõimast kogemust. (lk 37, 8. jaanuar)
Ma nägin rahva iket totalitarismi rõhumise all ja inimeste suukorvistamist; ma nägin igapäevast ebaõiglust ja ülekohut, millist Sinclair ja Malraux isegi unes ei näinud; ma nägin terrorit, mis sünnitas kurjust ja inimloomuse sellist mandumist, mida senimaani isegi kõige süngemad pessimistid ei olnud ette kujutanud; ma kuulsin valesid, mille vastu ei aidanud isegi kõige suurem ettevaatlikkus ja uskmatus; ma nägin liturgilisse kõrgusse tõstetud põlgust inimlikkuse vastu; ma nägin halastamatut ja metsikut julmust ligimese vastu, mis oli heaks kiidetud kooselu normina.

Mõni võib öelda, et ma ei taha näha ilu, headust ja tõtt, ilmselgeid triumfe, et ma näägutan hinna kallal, mis tuleb maksta kolossaalsete muutuste eest. Et ma ei näe suitsevaid tehasekorstnaid ja seda suurt leivakääru margariiniga, millega on igaveseks kindlustatud tööliste ja talupegade lapsed koolis ja ülikoolis, kus nad saavad teada Pasteurist, reaktiivmootoritest ja metodoloogiast. Ma tahan, aga minu märkamine on tumestatud küsimustest, nii košmaarsetest ja arvukatest, et ei hirm ega resignatsioon ega objektiivsus ei ehita enam mingeid sildu.

Räpased provintsivaksalid ja südamevalus meeleheitel vana naine, seismas kolmandat päeva järjekorras, et saada vajalikku ravimit - see on minu jaoks kommunism. (lk 150, 28. jaanuar)

Leopold Tyrmand, "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021

Minu valdkonna esindajate seas on tohutuid pessimiste, et tohutu allakäik toimub ja jumal teab, mis saab, varsti sureb klassikaline muusika välja - seda ma ei usu. Mäletan 30 aastat tagasi ka neid traagilisi arutelusid Stuttgardis. Arutati, et ei tea, mis meist saab, saal on küll täis, aga vaadake, need on ju vanad inimesed. 30 aastat on möödas, saal on ikka täis, sama vanad inimesed on, aga põlvkond on lihtsalt muutunud.
- Kalle Randalu, intervjuu: Janar Ala, "Kalle Randalu: tühjale kohale karjääri ei ehita", Postimees, 11.11.2021, lk 18

2. Pessimistiks saamise kunst on selles, et tuleb lihtsalt keskenduda väikestele vastikutele asjadele.

5. Pessimist võtab maailma nagu veidrat eksitust, kuhu ta on juhuslikult sattunud.

11. Pessimistil pole arenemiseks mingisuguseid eeldusi, seetõttu ei ole tema elul ka arengusuunda. Tema trumbiks on sihipäratu kulgemine taimeriigi käsulaudad järgi.

12. Pessimist katsub elus üksnes väheste sõpradega läbi ajada ja neidki võtab ta kui juhuslikke kaasreisijaid, kes järgmises peatuses maha lähevad.

20. Pessimist teab, et ainus, milles võib kindel olla, on see, et homme on lood täbaramad kui täna. Seepärast elab ta kogu aeg oma armetu õnne tipul.

21. Pessimisti tunnusjooneks on valgustatud ükskõiksus.

22. Süngismeeste elujõud on tumm ja läbitunnetatud eluõud. (lk 113-114)

Harjutuskava pessimistile

Istuge mõttes külmakohus varvastega vettinud lõkke ääres, mida ei ole võimalik süüdata, kuna teil pole tikke. Mõelge, et teie koer on surnud. Olgu iste samuti ebamugav ning toit pahaks läinud. Kui täbaramast täbarani olukord on visualiseeritud, saab alustada programmiliste asjadega, milleks on tuleviku hävitamine. Alustama peaks kaugemast tulevikust, kuna see on psühholoogiliselt lihtsam (ökoloogiline kollaps, pensionisüsteemi kokkuvarisemine, meditsiini jõuetus, rahvuskeha moraalne laostumine jms). Seejärel tuleks mõelda omaenese tulevikust, s.t piinarikkast vanadusest (kulunud liigesed, lotendav nahk, rikutud seedimine, kontakti kaotamine teiste inimestega, saaresurm, pojengitäid ja seletamatu kõikjale ulatuv raugavimm). Meditatsioon võiks lõppeda kujuteldava pessimissi valimisega: rustikaalne tütarlaps, kes on kannatusest ja meeleheitest peaaegu läbipaistvaks muutunud. Hetkel, kui olete jõudnud masenduse madonnasse kiinduma hakata, virutab ta teile ilma selge põhjuseta kummist botikuga kubemesse. (lk 137-138)

Valdur Mikita, "Pessimisti manifest" teoses "Mõtterändur", 2022