Pats

Adeline Jaeger, "Itaallanna viinamarjakorviga" (1858)

Ellen Montalba (1842-1930), "Naise portree", *s.d.*

John William Godward, *A congenial task* (1915)

Proosa

"Ja milleks neil juuksepalmikud on? Olen ikka ja jälle kinnitanud, et juuksed peavad olema kammitud tagasihoidlikult, lihtsalt ja siledalt. Miss Temple, selle tütarlapse pea tuleb paljaks ajada! Hommepäev saadan siia juuksuri. Ma märkan, et teistel tüdrukutel on juuksed pikemad kui lubatud — näete seal, käskige seda pikka tüdrukut selg pöörata. Üldse käskige kogu vanemat klassi tõusta ja näoga seina poole pöörduda."

Miss Temple libistas ninarätikuga üle huulte, nagu kavatseks ta tahtmatut naeratust ära pühkida. Siiski andis ta korralduse, ja kui tüdrukud lõpuks taipasid, mida neilt nõuti, täitsid nad kuulekalt käsu. Kallutusin pingil veidi tahapoole ja nägin pilke ning grimasse, millega nad seda manöövrit saatsid. Kahju ainult, et mister Brocklehurst seda ise ei näinud: võib-olla oleks talle selgeks saanud, et kuidas ta iganes nende välise kesta kallal vaeva ka ei näeks, jääb kasvandike sisemaailm tema õpetussõnadele lõpmata kaugeks.

Umbes viis minutit uuris ta nende elavate medalite tagakülgi, siis langes otsus. Otsekui viimse kohtupäeva kellalöögid kõlasid ta sõnad:

"Kõik juuksepalmikud maha lõigata!"

Miss Temple tegi katset vastu vaielda.

"Armuline preili," jätkas mister Brocklehurst, "mina teenin Issandat, kelle kuningriik ei ole mitte siit maailmast. Minu missioon on suretada nendes tüdrukutes lihalikud rõõmud, õpetada neid riietuma häbelikult ja tagasihoidlikult, aga mitte oma juukseid palmima ega uhketest rõivastest rõõmu tundma, ja ometi kannab siin iga noor inimene otse meie silma all juukseid palmikutes, mida edevus ise on põiminud! Ma kordan veel: kõik need tuleb maha lõigata. Mõelge vaid sellele, kui palju kallist aega te nende peale raiskate..."

Charlotte Brontë, "Jane Eyre", tlk Elvi Kippasto, 1981, lk 62

Pipi juuksed olid täpselt porgandi värvi ning punutud kahte kõvasse patsi, mis harali hoidsid. Ta nina oli nagu pisike kartul ja üleni tedretähti täis. Nina all oli päris suur suu tervete valgete hammastega. Ta kleit oli õige iseäralik. Selle oli Pipi ise õmmelnud. Kleit oli pidanud sinine tulema, kuid sinist riiet polnud jätkunud, nõnda tuli Pipil siia ja sinna punaseid lappe sisse õmmelda. Pipi pikki peenikesi jalgu katsid pikad sukad, üks pruun ja teine must. Peale selle olid tal jalas mustad kingad, täpselt kaks korda nii suured kui vaja.
- Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman, 1999, 4. trükk, lk 10-11

"Kas sa tead, et minu Kölni sugulane Sigismund Fugger olevat inkade maal ühes lahingus surmavalt haavata saanud? Räägitakse, et sel mehel olnud sada orjatari, sada korallidega ehitud, vürtsilõhnaste õlitatud juustega vaskpunast naisekeha. Tundes surma lähenemas, laskis Sigismund oma saja vangi juuksed maha lõigata ning voodile laotada, et sellel kaneeli, higi ja emase järele lõhnaval villakul hinge heita."

"Vaevalt usutav, et need kaunid palmikud söödikutest puhtad olid," lausus filosoof sapiselt.

Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum", tlk Merike Riives, 1982, lk 85-86

Ma polnud näinud ühtki filmi indiaaninaistest, kellel on peas samasugused sirge servaga kaabud ja patsid üle rinna. Tol päeval on ka minul patsid, ma pole neid üles pannud nagu muidu ikka, aga need pole samad. Mul ripuvad kaks patsi üle rinna nagu indiaanifilmi naistel, keda ma pole kordagi näinud, aga need on lapsepatsid. Sellest peale, kui mul on kaabu, ja et ta mul pähe mahuks, ei pane ma juukseid üles. Juba mõnda aega sikutan ma oma juukseid, kammin taha, ma tahaksin, et nad oleksid sirged, et nad vähem välja paistaksid. Igal õhtul kammin neid ja põimin enne magamaminekut palmikuteks, nagu ema on õpetanud. Mu juuksed on rasked, pehmed, valutundlikud, vaskne pahmakas, mis ulatub puusadeni. Öeldakse tihti, et see on kõige ilusam, mis mul on, ja ma mõistan, et see tähendab, et ma ei ole ilus. Need tähelepanuväärsed juuksed lasen maha lõigata kahekümne kolme aastaselt Pariisis, viis aastat pärast ema juurest äratulekut. Ütlesin: lõigake. Mees lõikas. Kõik ühe ropsuga, platsi puhtaks, külmad käärid riivasid kaelanahka. Juuksed kukkusid maha. Minult küsiti, kas ma tahan neid endale, et pandaks pakki. Ma ütlesin ei. Pärast enam ei öeldud, et mul on ilusad juuksed, see tähendab ei öeldud enam kunagi nii, nagu öeldi varem, enne lõikamist. Pärast öeldi pigem: tal on ilus pilk. Ka naeratusel pole viga.
- Marguerite Duras, "Armuke", tlk Malle Talvet, LR 11-12 1989, lk 11

Seejärel nähti, kuidas tüdruk suureks kasvas, pikad heledad juuksed patsidena seljal rippumas, ning kui ta seitsmeteistkümneaastaseks sai, keeras ta patsid ümber pea.
- Maeve Binchy, "Vana pöögipuu", tlk Heli Greenbaum, 1994, lk 18

"Verity väärib kaaslast, mitte kaunistust oma käisele," vaidlesin ma põlglikult vastu. "Kui mina oleksin Verity, tahaksin ma naist, kes oskab midagi teha. Mitte ainult ehteid valida või ise oma patse punuda. Ta peaks oskama särki nõeluda või oma aeda pidada või teadma midagi erilist, mis on omane ainult talle, näiteks kirjakunsti või taimeteadust."
- Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, 2000, lk 318

Blue alistas vannitoa võitluseta ja pööras kogu tähelepanu oma juustele. Tema tumedad juuksed olid lühikeseks lõigatud — piisavalt pikad, et patsi ulatuda, aga ometi nii lühikesed, et patsi õnnestumiseks tuli lisada arvukalt klambreid. Tulemuseks oli turritav ja ebaühtlane pats, mille moodustasid väljakippuvad salgud ja eri värvi klambrid. See nägi välja ekstsentriline ja lohakas. Blue nägi kõvasti vaeva, et sellist tulemust saavutada.
- Maggie Stiefvater, "Kaarnapoisid", tlk Evelin Schapel, 2013, lk 35

Luule

Su hele naer mu tuppa äkki põikas,
su hele naer
mu raamatute nukrust läbi lõikas
kui järve aer.

Kaks palmikut ja lohud kenad põskis,
kaks palmikut
ja silmad säravad (need ema mõskis):
kaks salmikut.

Gustav Suits, "Ühele lapsele" kogus "Tuulemaa"

Lapsed, mu juuksed on selleks,
et te saaksite neist punuda patse
ja ma katsun teha kõik, et te võiksite veel kaua
hoida ja uskuda oma tulipunast vihmavarju.

Maarja Undusk, "Me saame ruttu nii suureks", rmt: Madli Morell, "Tõsimäng", 1983, lk 13-14

Vanasõnad

Naisterahval on pikemad patsid kui aru.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929