Nikotiin

Luule

Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?

Heiti Talvik, "Eleegia" kogus "Palavik" (1934)

võõrastele ütled sa ikka veel,
et töötad ajakirjanikuna;
hiljem loen uudist, et
ciudad de mexico vindid ja varblased
ehitavad sigaretikonidest
pesi, sest nikotiin
hoiab eemale kahjureid;
teadlased on teinud statistikat,
vintide pesast leiti konisid
keskmiselt 48, varblastelt 38,
ja ma mõtlen, et järgmine kord,
kui me kohtume, tõesti, su
magamata laugude servad, ja
sinine nahk silmade all, ja linnuraamat
oh sul ka, ja hirm, ja alakaal;
pole mul vist annet mahedaid jutte
rääkida, aga nüüd siis
need vindid

Maarja Kangro, "Pesad" kogus "Must tomat" (2013), lk 29

Proosa

Eleanor lobises parajasti Ralph Cody, vabakutselise kirjanduskriitikuga. "Sa oled juba üheksateist tassi kohvi ära joonud. Kas sa mõtled terve kuu üleval olla?"

Ralph oli väikest kasvu umbes kuuekümneaastane mees tviidist pintsakuga, mille küünarnukid olid lapitud. Tema raääkimislusti suutsid vaevu rahuldada need kümme minutit eetriaega, mida talle võimaldati. Tubakast ja kohvist olid mehe hammastel tumedad laigud. Tema nikotiinist pargitud käed olid kõige väiksemad mehekäed, mida Eleanor oli eales näinud.

Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 17