Muriel Barbery

Originaal: L'Élégance du hérisson (2006). Tsitaadid väljaandest: Muriel Barbery, "Siili elegants". Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2012.

• [Renée:] Et saada aru Marxist ja sellest, miks tal õigus ei ole, tuleb lugeda "Saksa ideoloogiat". See on antropoloogiline vundament, millele on hiljem ehitatud kõik üleskutsed uue maailma ehitamiseks ja mille külge on kruvitud üks peamine veendumus: ihaldamine viib inimese hukatusse, tal oleks õigem piirduda oma vajadustega. Maailmas, kus ihade hybris’ele on päitsed pähe pandud, saab sündida uus ühiskonnakorraldus, mis on pestud puhtaks laostavatest võitlustest, rõhumistest ja hierarhiatest. (lk 7)
• [Renée:] Nagu alati, päästis mind inimolendi võimetus uskuda midagi, mis võiks tema pisikeste vaimsete harjumuste raamid vastu taevast põrutada. Majahoidja ei loe "Saksa ideoloogiat", seega ei saa ta kuidagi tsiteerida üheteistkümnendat teesi Feuerbachi kohta. (lk 7)
• [Renée:] Et ma olen harva kena, ehkki alati viisakas, siis ei meeldi ma inimestele eriti, kuid ometi mind sallitakse, kuna ma vastan nii hästi sellele, mida ühiskondlikud uskumused on majahoidja paradigmasse koondanud - olen üks neid hammasrattaid, mis hoiab liikumises suurt illusiooni, mille kohaselt elul on kerge vaevaga dešifreeritav mõte. (lk 9)
• [Paloma:] Näib, et vahetevahel leiavad täiskasvanud aega maha istuda ja mõelda selle üle, milline katastroof on nende elu. Nad hakkavad siis midagi mõistmata hädaldama, ja nii nagu kärbsed, kes sööstavad ikka ja jälle vastu sama aknaklaasi, nad rabelevad, kannatavad, kuhtuvad, masenduvad ja juurdlevad asjaolude üle, mis on nad juhatanud sinna, kuhu nad minna ei tahtnud. (lk 12)
• [Paloma:] Kõiges on süüdi see, et lapsed usuvad täiskasvanute jutte ja kui nad kord ise täiskasvanuks saavad, siis hakkavad nad kättemaksuks petma oma lapsi. "Elul on mõte ja suured inimesed teavad, mis see on" - seda universaalset valet peavad kõik uskuma. Kui täiskasvanust peast aru saadakse, et see paika ei pea, on juba hilja. Saladus jääb saladuseks, aga kogu energia on juba tükk aega tagasi kõikvõimalike tobedate tegevuste peale raisatud. Siis ei jää üle muud kui ennast jõudumööda uimastada, püüda enda eest varjata seda, et oma elule mingit mõtet ei leitagi, ja petta siis ka oma lapsi, et ennast paremini veenda. (lk 12)
• [Paloma:] ... noorus kulub sellele, et püütakse oma tarkus kaubaks teha, õpingutest kõik välja pigistada nagu sidrunist ja saavutada positsioon eliidi seas. Ja kuni surmani juureldakse siis hämmeldunult selle üle, miks kujunes elu äärmiselt kõrgetele ootustele vaatamata ikkagi nii tühiseks. Inimesed arvavad, et liiguvad tähtede poole, aga lõpetavad ikka nagu kuldkalakesed akvaariumis. (lk 13)
• [Paloma:] Et lollim välja paista, kui tegelikult oled, tuleb kõvasti vaeva näha. (lk 14)
• [Paloma:] ... vaimuselgus muudab edu mõruks, samal ajal kui keskpärale jääb alati mingi lootus. (lk 14)
• [Renée:] Kes on aristokraat? Inimene, keda labasus iial ei püüa, ehkki ümbritseb teda igast küljest. (lk 22)
• [Renée:] Raamatus "Kadunud aega otsimas", mille autoriks on keegi Marcel, samuti tuntud majahoidja, on Legrandin snoob, kes viskleb kahe maailma vahel - üks neist tema tavapärane maailm ja teine see, kuhu ta ihkab pääseda, haletsusväärne snoob, kelle meeleolu kõige intiimsemaidki kõikumisi, lootusest kibeduseni ja alandlikkusest põlguseni, väljendab just nimelt kaelaside. Nii näiteks märkab ta Combray väljakul jutustaja vanemaid, keda ta ei taha tervitada, kuid et tal tuleb neist siiski mööduda, annab ta tuules lehviva salliga märku, et on melanhoolses tujus, mis ta tavapärase tervitamise kohustusest vabastab. (lk 24-25)
• [Renée:] Kuulda rikka häälest, et ta räägib ainult iseendaga ja et kuigi sõnad, mis ta kuuldavale toob, on tehnilises mõttes adresseeritud teile, ei tule tal pähegi, et te võiksite neist aru saada - see on sama mis puudutada ühiskondliku sopamülka sügavaimat põhja. (lk 25)
• [Paloma:] Sõduri tugevus ei tulene energiast, mida ta kulutab teise hirmutamiseks mitmesuguste signaalide saatmise teel, vaid jõust, mida ta suudab endas koondada, jäädes keskendunuks iseendale. (lk 30-31)
• [Renée:] Kollektiivse ettekujutuse kohaselt on majahoidjatest abielupaaril, liitduol, mis koosneb nii tähtsusetutest elementidest, et ainult ühinemine muudab need nähtavaks, peaaegu kindlasti puudel. Nagu igaüks teab, on puudlid seda sorti kräsukarvalised koerad, keda peavad konservatiivse ja väikekodanliku ilmavaatega pensionärid, üksildased naisterahvad, kes rahuldavad koera abil oma hoolitsusvajaduse, või oma hämarates ubrikutes redutavad majahoidjad. Puudlid võivad olla mustad või beežid. Beežid on rohkem kärnas kui mustad, aga see-eest ei haise nii hullusti. Kõik puudlid klähvivad raevukalt igal võimalusel, eriti aga siis, kui parasjagu mitte midagi ei juhtu. (lk 37)
• [Renée:] Olla vaene, inetu ja pealekauba intelligentne - meie ühiskondades saab sellisele inimesele osaks sünge ja illusioonideta saatus, millega on targem juba varakult leppida. Ilusale antakse kõik andeks, isegi labasus. (lk 38)
• [Paloma:] Ühesõnaga, mina arvan, et kass on tänapäevane puuslik. Võib ju jahvatada evolutsioonist, tsivilisatsioonist ja igasugustest muudest "tsioonidest", aga tegelikult ei ole inimene algusaegadega võrreldes oma arengus kuigi kaugele jõudnud - ta usub endistviisi, et tema olemasolu ei ole juhuslik ja et jumalad, kes on enamasti heatahtlikud, valvavad tema saatuse üle. (lk 42)
• [Renée:] Mirabellitest leiab aset minu köögis. Ma asetan puuvilja ja raamatu oma melamiinkattega lauale ning haukan esimest, tehes samas algust teisega. Kui nad teineteise võimsatele rünnakutele vastu peavad, kui mirabellil ei õnnestu mind tekstis kahtlema panna ja kui tekst ei suuda puuvilja ära rikkuda, siis ma tean, et minu ees on oluline ja, ütleme ausalt, erandlik nähtus, mis naeruväärse ja tühisena väikeste kuldkollaste viljade erakordses mahlakuses ei lahustu. (lk 45)
• [Paloma:] ... pole midagi naiivsemat kui künism. Seda põhjusel, et küünik usub ikka veel kõigest väest, et maailmal on mõte, ja kuna ta ei suuda sellest lapsepõlves õpitud lorast üle saada, võtab ta täpselt vastupidise hoiaku. "Elu on pask, ma ei usu enam millessegi ja naudin seda tülgastuseni" - nii räägibki ju segadusse sattunud naiivitar. (lk 46)
• [Paloma:] ... inimesed elavad maailmas, kus võim pole tegude, vaid sõnade käes, kus ülim oskus on sõnaosavus. See on kohutav, sest tegelikult me oleme ju primaadid, kes on programmeeritud sööma, magama, paljunema, territooriumi vallutama ja seda kaitsma, aga samal ajal lasevad need, kellel on selle peale kõige rohkem annet, kes on meie seast kõige loomalikumad, end alati tõmmata teistel, kes oskavad hästi rääkida, aga ei suudaks mingil juhul kaitsta oma põllulappi, tuua õhtusöögiks metsast jänest ega korralikult sigida. Inimesed elavad maailmas, kus võim on nõrkade käes. See on kohutav solvang meie loomaliku olemuse pihta, omalaadne väärastumus, sügav vastuolu. (lk 47)
• [Renée:] Kui majja tuleb haigus, siis ei võta see enda võimusse mitte üksnes haige inimese keha, vaid koob südamete vahele ka hämara kanga, mis varjutab lootuse. (lk 61)
• [Renée:] Majahoidja surm tähendab üksnes kerget lainetust igapäevaelus, bioloogilist fakti, milles pole midagi traagilist, nõnda et elanikele, kes kohtusid Lucieniga iga päev trepikojas või meie korteri uksel, tähendas ta olematust, mis naasis tühjusse, kust polnud iial õieti välja saanudki. Ta olnuks otsekui loom, kes elas hiilguse ja särata poolelu ning pidi seetõttu ka surmaga silmitsi seistes ilmselt olema üksnes poolenisti šokeeritud. Et ka meie võiksime samamoodi nagu kõik teised kogeda põrgupiinu, et meiegi süda tõmbub raevus kokku, kui valu ja kannatus meie elu laastab, et meiegi võiksime hirmu ja õuduse möllus, mida surm iga inimese hinges tekitab, oma sisimas kokku variseda - sellist mõtet ei tulnud siin pähe mitte kellelgi. (lk 62)
• [Renée:] "Punase Oktoobri jälgedel" oli meie viimse embuse film. Igaühele, kes tahab jutustamiskunsti mõista, peaks selle vaatamisest piisama; ei tea, miks ülikoolid õpetavad narratiivi põhimõtteid ikka kangekaelselt Proppi, Greimasi ja teiste tüütuste järgi, selle asemel et investeerida kinosaali ehitamisse. Sissejuhatus, intriig, aktandid, ootamatud pöörded, otsingud, kangelased ja kõrvaltegelased - piisab Sean Conneryst Vene allveelaevniku mundris ja mõnest õigesti paigutatud lennukikandjast. (lk 63)
• [Paloma:] Algusest peale on minu ja Colombe’i vahel sõda käinud, sest Colombe'i arvates on elu pidev võitlus, kus tuleb teine hävitavalt võita. Ta ei tunne ennast turvaliselt, kui pole oma vastast laiaks litsunud ja tema territooriumi võimalikult väikeseks kokku surunud. Maailm, milles jätkub ruumi ka teistele, on tema totakate sõjardikriteeriumide järgi ohtlik maailm. Samas on tal neid vaja, sest nad peavad täitma ühe väikese, aga äärmiselt olulise ülesande: keegi peab tema üleolekut ju ka tunnistama. (lk 71)
• [Renée:] ... me kõik oleme oma saatuse vangid, saatusele tuleb näkku vaadata, selle eest pole mingit pääsu ja elu epiloogis peab igaüks olema see, kes ta oma sügavamas sisemuses on alati olnud, ükskõik mis illusioone ta on vahepeal võinud hellitada. (lk 77)
• [Renée:] Teerituaal, see samade liigutuste ja samasuguse maitsmise täpne kordamine, mis avab juurdepääsu lihtsatele, ehedatele ja peentele aistingutele, annab igaühele võimaluse saada vähese vaevaga maitseülikuks, sest tee on nii rikaste kui vaeste jook ning teerituaal, niisiis, erakordselt väärtuslik, sest toob meie eluabsurdi tükikese harmoonilist rahu. Jah, universum kaldub tühjuse poole, kadunud hinged nutavad taga ilu, meid ümbritseb mõttetus. Joogem siis tassike teed. Vaikus võtab maad, õuest kostab tuulekohin, sügislehed sahisevad ja lendlevad õhus, kass magab soojas valguses. Ja igas sõõmus õilistub aeg. (lk 78)
• [Paloma:] Kui prantslased tahavad traditsioonilisest "ampiirstiilist" ühes kõigi selle bordoopunaste kangaste ja kuldsete kulinatega loobuda, siis lähevad nad välja haiglastiili peale. Istutakse Le Corbusier’ disainitud toolidel (või "Corbu" toolidel, nagu ema ütleb), süüakse nõukogude bürokraatiat meenutavatelt geomeetriliste vormidega taldrikutelt ja tualetis kuivatatakse käsi rätikutesse, mis on nii õhukesed, et ei kuivata mitte midagi. (lk 81)
• [Renée:] Lükkan kasseti sisse ja rüüpan jasmiiniteed. Vahetevahel kerin filmi tagasi, kasutades seda ilmalikku roosikrantsi, mida nimetatakse puldiks. (lk 86)
• [Paloma:] Maailmas on kõik kompensatsiooni küsimus. Kui tempo on aeglasem, siis tuleb kõvemini lükata. (lk 88)
• [Renée:] Antoine Pallières vaatas mind sellise näoga, nagu ei usuks oma silmi. Aga kuna ta on koolitatud arvama, et juhtub see, mis juhtuma peab, nii nagu rikkad on üleüldse veendunud, et nende elu kulgeb mööda taevast vagu, mille raha võim neile iseenesest ette ajab, otsustas ta mind uskuma jääda. Inimese võime iseendaga manipuleerida, et tema uskumuste vundament kõikuma ei lööks, on imeline nähtus. (lk 94)
• [Renée:] Saatuse soosingul on oma hind. Nende jaoks, kellele elu näitab oma helgemat palet, on rangus ilu küsimustes vastuvaidlematu nõue. Keel, see inimkonna suur rikkus, ja keele kasutus, mille ühiskond ja selles elavad indiviidid on välja töötanud, on pühad. Et need ajajooksul arenevad, muutuvad, ununevad ja uuesti sünnivad - kusjuures mõnikord aitab nende reeglitest üleastumine luua uusi rikkusi ei muuda midagi tõsiasjas, et nendega mängimiseks ja nende muutmiseks peab olema neile eelnevalt vannutud tingimusteta truudust. Ühiskonna väljavalitutel, keda saatus säästab vaestele osaks saavast orjatööst, on kohustus keele ilu imetleda ja austada. (lk 95-96)
• [Paloma:] Go on, jah, lauamäng, kus kaks vastast mängivad teineteise vastu mustade ja valgete nuppudega, aga muidu on go ja male nagu öö ja päev. Males tuleb tappa, et mäng võita. Go’s tuleb ehitada, et elada. (lk 98-99)
• [Paloma:] Kui ma hakkan go peale mõtlema... Mäng, mille eesmärk on üles ehitada territoorium - muidugi on see ilus. Seal võib ette tulla ka võitlusi, aga need on ainult vahend eesmärgi saavutamiseks, oma territooriumi elama panemiseks. Üks kõige paremaid asju go juures on see, et on ära tõestatud, et võitmiseks on vaja ise elada, aga samas lasta ka teisel elada. Kaotab see, kes on liiga ahne: see on peen tasakaalumäng, kus tuleb oma edu realiseerida, aga ei tohi teist lömastada. Elu ja surm on selles lihtsalt hästi või halvasti ehitatud territooriumi tagajärg. (lk 100)
• [Renée:] Vabanedes otsustamise ja tahte koormast, seilates oma sisemeredel, tekib meil omaenda liigutuste puhul tunne, nagu tegutseks meie asemel keegi teine, ja ometi imetleme, kui hästi see tahtmatu tegutsemine välja kukub. (lk 109)
• [Paloma:] Nendel elanikel, kes veel oma jala peal käia suudavad, on elektrooniline käevõru - kui nad üritavad vanadekodu territooriumilt lahkuda, siis käib vastuvõtulauas piiks ja töötajad tormavad kohe välja põgenikku püüdma. Pärast vaevaliselt läbitud sadat meetrit saadakse ta muidugi kätte ja siis hakkab ta ägedalt protesteerima, et ega siin pole mingi Gulag, nõuab kokkusaamist direktoriga ja žestikuleerib imelikult, kuni ta lõpuks ratastooli surutakse. Mutike, kes sprintida üritas, oli pärast lõunasööki riideid vahetanud, ta oli selga tõmmanud põgenemiskostüümi: täpilise volangidega kleidi, mis on üle aedade ronimiseks jube praktiline. (lk 113)
• [Paloma:] Mina sain väga varakult aru, et elu möödub ülikiiresti - kui ma vaatasin täiskasvanuid enda ümber, kellel oli kogu aeg kiire, kes põdesid kogu aeg mingite tähtaegade pärast ja klammerdusid ahnelt tänase külge, et mitte mõelda homsele... Aga homset kardetakse sellepärast, et ei osata ehitada tänast, ja kui ei oska ehitada tänast, siis sisendatakse endale, et seda jõuab ka homme, ja siis ongi kogu lugu, sest homsest saab lõpuks alati täna, saate aru? (lk 114-115)
• [Renée:] Teadmatus on ilmselge märk sellest, kui tugev on meie teadlik tahe, mis kasutab mõne meie emotsiooniga vastuollu sattudes kõikvõimalikke nõkse, et siiski eesmärgile jõuda. (lk 122)
• [Paloma:] Proua Michel on elegantne nagu siil: väljast on ta üleni okastega kaetud, tõeline kindlus, aga ma aiman, et seestpoolt on ta niisama lihtne ja peen nagu siilid, need arglikud, üksildased ja kohutavalt elegantsed väikesed loomad, kes pole üldsegi nii tuimad, kui arvata võib. (lk 130)
• [Paloma:] Me ei näe kunagi oma veendumustest kaugemale ja, mis veelgi hullem, me ei tahagi enam teistega kokku saada, me saame kokku ainult iseendaga, samal ajal ennastki kõikjalt vastu vaatavates peeglites ära tundmata. Kui me selle ära tabaksime, kui me mõistaksime, et vaatame teises alati ainult iseennast, et me oleme üksi keset kõrbe, siis läheksime hulluks. (lk 131)
• [Renée:] Toas, kuhu uks avaneb, põhjustab see otsekui katkestuse, seisab seal nagu provintslik parasiit, mis lõhub ruumi ühtsuse. Vastastoas aga tekitab see süvendi, avara, kuid siiski tobeda prao, mis on otsekui eksinud seinale, mis eelistanuks olla terviklik. Mõlemal juhul katkestab see järjepidevuse, pakkudes vastukaaluks üksnes liikumisvõimalust, mida saaks ometi tagada üsnagi mitmel muul viisil. Liuguks aga ei loo takistusi ja avardab ruumi. See võimaldab ruumi muuta tasakaalu paigast löömata. Kui liuguks avaneb, asuvad kaks ruumi teineteist solvamata suhtlema. Sulgudes aga annab see kummalegi ruumile tema terviklikkuse tagasi. Jagunemine ja ühinemine leiab aset sekkumiseta. Elu on sellises ruumis on rahulik jalutuskäik, sellal kui meil on see otsekui sissemurdmiste jada. (lk 137)
• [Renée:] ... kunst on elu, mis kulgeb teises rütmis.(lk 138)
• [Renée:] Teadmine sobivusest pesitseb meis kõigis. Just see teadmine aitab meil igal hetkel hinnata elu väärtust ja neil harvadel hetkedel, kui kõik on harmooniline, nautida seda vajaliku intensiivsusega. Ja ma ei räägi siin sellisest ilust, mis kuulub ainult kunsti valdkonda. Need, keda nagu mindki inspireerib väikeste asjade suurus, otsivad seda väsimatult, kuni jõuavad ebaolulisuse keskmesse, kus ilu, argirõivad seljas, ilmub ühtäkki tavapäraste asjade korraldusest või teadmisest, et just nii peab see olema, veendumusest, et nii on hästi. (lk 148)
• [Paloma:] Eile teatas ema õhtusöögi ajal, et ta tegi oma "analüüsiga" algust täpselt kümme aastat tagasi, nagu see oleks mingi asi, mille pärast peaks šampanjat ojadena voolama. Kõik peavad nõustuma - see on i-meli-ne! Pikaajaliste kannatuste nautimise koha pealt suudabki kristlusega konkureerida vist ainult psühhoanalüüs. Seda ema ei ütle, et viimased kümme aastat on ta ka antidepressante võtnud. Aga ilmselgelt ei suuda ta neid kahte asja omavahel seostada. Mina arvan, et ta ei võta antidepressante mitte oma ängistuse leevendamiseks, vaid selleks, et analüüs välja kannatada. (lk 150)
• [Renée:] Mul ei ole lapsi, ma ei vaata televiisorit ja ma ei usu Jumalasse - kõiki neid radu mööda sammuvad inimesed selleks, et elu oleks lihtsam. Lapsed aitavad iseendaga silmitsi jäämise vaevarikast kohustust edasi lükata ja hiljem võtavad selle teatepulga üle lapselapsed. Televisioon päästab vajadusest ehitada meie tühise eksistentsi vundamendile mingeidki plaane; pilku kõrvale juhtides vabastab see vaimu tähenduse loomise raskest tööst. Jumal aga rahustab meie imetajahirme ja aitab taluda väljakannatamatut aimust, et ühel päeval tuleb meie naudingutele lõpp. (lk 160-161)
• [Renée:] Ma olen natüürmortide kirglik austaja. Olen raamatukogust laenutanud kõik kunstiraamatud ja sealt natüürmordid välja otsinud. Olen käinud Louvre’is, Orsays, moodsa kunsti muuseumis ja näinud 1979. aastal Väikeses Palees Chardini näitust - hurmav ilmutus! Ent ka kogu Chardini looming pole midagi XVII sajandi Hollandi maalikunsti üheainsa meistriteose kõrval. Pieter Claeszi, Willem Claesz-Heda, Willem Kalfi ja Osias Beerti natüürmordid on oma žanri tähtteosed - ja üleüldse tähtteosed, mille eest ma annaksin ilma igasuguse kõhkluseta ära kogu Itaalia quattrocento. (lk 181-182)
• [Renée:] See on üha uuenev mõistatus: tõeline meistriteos on visuaalne vorm, mis tekitab meis veendumuse, et tegemist on ajatu sobivusega. Tõsiasi, et mõningad vormid püsivad, igaüks sellel konkreetsel kujul, mille looja on neile andnud, läbi kogu kunstiajaloo ning et neis väljenduvad individuaalse geniaalsuse kõrval ka universaalse geniaalsuse eri tahud, on tõeliselt segadusseajav. (lk 183)
• [Renée:] Kuidas kunst sünnib? Ta sünnib vaimu võimest meeltega tajutavat vormida. Mida kunst teeb? Ta annab meie tunnetele kuju ja muudab need nähtavaks ning vajutab neile nõnda igaviku pitseri, mida kannavad kõik teosed, mis inimtunnete universaalsust mingis eriomases vormis suudavad kehastada. (lk 185)
• [Renée:] ... kuna natüürmort kujutab ilu, mis meie ihasid küll kõnetab, kuid on sündinud kellegi teise ihadest, pakub meile rõõmu, kuulumata meie plaanidesse, ning avab ennast meile ilma, et peaksime seda himustama, kehastab see kunsti kvintessentsi, ajatuse kindlustunnet. Tummas stseenis, milles pole ei elu ega liikumist, kehastub plaanidest vabastatud aeg, ajalikkusest ja selle roiust ahnusest välja rebitud täius - ihadeta rõõm, kestuseta eksistents, tahtmisteta ilu.

Kunst ongi ihadeta emotsioon. (lk 186)

• [Paloma:] Vabadus, otsustusvõime, tahe ja muu selline kraam - see on puhtalt ettekujutuse vili. Me usume, et saame teha mett mesilaste saatust jagamata. Aga tegelikult oleme meie ka lihtsalt vaesed mesilased, kes peavad oma ülesande täitma ja siis surema. (lk 218)
• [Renée:] Kirjanduse nagu ka kõigi teiste kunstiliikide ülesandeks on muuta eluliste kohustuste täitmine meile talutavaks. Sellise olendi puhul nagu inimene, kes kujundab oma saatust mõtlemise ja reflekside toel, on sellest tulenevad teadmised väljakannatamatud nagu mis tahes alasti vaimuselgus. Me teame, et oleme ellujäämiseks vajaliku relvaga varustatud loomad, mitte aga jumalad, kes vormivad omaenda mõttega kogu maailma, ja vajame midagi, mis muudaks selle vaimuselguse talutavaks, mis päästaks meid bioloogilise ettemääratuse kurvast ja igavesest palavikust.

Selleks oleme leiutanud kunsti - teise vahendi, mis aitab meil, loomadel, liigina ellu jääda. (lk 228)

• [Renée:] Nii nagu iga laud on osa olemusest, mis annab sellele vormi, on iga kunstiteos osa universaalsest vormist, mis saab ainsana vajutada sellele kunsti pitseri. Tõsi, seda universaali me otseselt tajuda ei saa: see on üks põhjuseid, miks nõnda paljud filosoofid on tõrkunud pidamast olemust reaalseks, kuna ma näen alati üksnes üht konkreetset lauda, mitte aga universaalset vormi nimega "laud", üksnes üht konkreetset maali, mitte aga Ilu olemust. Ja ometi... ometi on see siinsamas, meie silme ees: iga hollandi meistri maal on selle ilming, silmipimestav kehastus, mida me saame vaadelda üksnes konkreetsuse kaudu, kuid mis annab meile juurdepääsu igavikule, ülima vormi ajatusele.

Igavikule, sellele nähtamatule, mida me vaatame. (lk 229-230)

• [Renée:] Kas uurida Platonit, Epikurost, Descartesi, Spinozat, Kanti, Hegelit või koguni Husserlit? Esteetikat, poliitikat, moraali, epistemoloogiat, metafüüsikat? Kas pühenduda õpetamisele, kirjutamisele, teadusele, kultuurile? Vahet pole. Sest niisugusel juhul loeb ainult kavatsus: kas harida mõttetöö põldu ja töötada ühise hüvangu nimel või liituda mingi skolastilise vooluga, mille ainus eesmärk on iseenda põlistamine ja ainus ülesanne steriilse eliidi taastootmine - mille kaudu ülikoolist saab sekt. (lk 232)
• [Renée:] Kassi ei tohi välja lasta ja majahoidjat ei tohi sisse lasta - see on sotsialistliku maailmavaatega daamide aluspõhimõte. (lk 240)
• [Paloma:] ... ilu on see, mida me hoomame just selle möödumise viivul. See on asjade üürike seis hetkel, mil me näeme ühtaegu nende ilu ja nende surma. (lk 250)
• [Renée:] Rahu, mille me saavutame üksi olles, enesekindlus, mida tunnetame üksinduse vaikuses, pole midagi selle minnalaskmise, tullalaskmise ja rääkidalaskmise kõrval, mida võime kogeda koos teisega, lähedase inimese seltsis... (lk 253)
• [Renée:] Viletsus on nagu vikat - see niidab meis maha viimsegi teistega läbikäimise oskuse ja teeb meid tühjaks, kõigist tunnetest vabaks, et me suudaksime oma elu süngust taluda. (lk 261)
• [Renée:] Võtsin kummutipõhja linade taha peidetud karbist välja 2 vanaemalt, kohutavalt Yvette'ilt päranduseks saadud kõrvarõngast - pirnikujulised 2 granaadiga kaunistatud vanaaegsed hõberipatsid. Sooritasin 6 katset, kuni mul lõpuks õnnestus need korralikult kõrva saada, ja pean nüüd elama tundega, nagu ripuks minu veninud kõrvalestade küljes 2 paksu kassi. 54 eheteta aastat ei valmista inimest ette ehtimise kannatusteks. (lk 273)
• [Paloma:] Täna õhtul selle üle juureldes, süda ja sisikond valust lõhkemas, mõtlen ma, et võib-olla see siis ongi elu: üüratul hulgal lootusetust, aga samas ka mõned ilusad hetked, mil aeg ei ole selline nagu tavaliselt. Just nagu muusikas noodid, mis loovad aja sisse omamoodi sulud, omamoodi peatuse, toovad eemaloleva siiasamasse, toovad "eikunagi" sisse "alati".

Jah, see see ongi: kui "eikunagi" sees on "alati". (lk 292)