[go: up one dir, main page]

Viktor Bobrov, "Viiulimeister ehk Antonio Stradivari oma töötoas" (u 1870)

Proosa

muuda


  • Sina ei ole mitte taevas, sina oled mõisas, oled Villu. See ei ole mitte inglite laul, mida sa kuuled, see on Beethoveni sonaat, mis mõisapreili klaverilt tuleb; need valged kerged kujud ei ole mitte murueide tütred, vaid tantsijad neiud, kes noorhärra sündimispäeva pidule naabermõisatest on tulnud. Tead sa, mis üks sündimispäev, mis üks kõrgesti haritud õrn neiu, mis üks Beethoven on? Vaene poiss, kust võid sa seda teada! [---] Kes tõi sulle sõna, et üks muusikavürst kord maailmas elas, kes kõik need hääled, need kutsumised, mis sa metsa ja järve kohinas, maru mühinas ja marduse kiljatuses kuulsid, üheksainsaks muusikatükiks kokku valas, — taevaga hõiskas, põrguga mässas? Kelle vägevad hääled nagu vastupidamata lained su hinge peale langevad, kui sa teda kuuled, kus ainult hing hingega kõneleb, meistri enese suremata hing! Seal selgub nüüd, mis sa igatsed, mis sa püüad, tahad, mis sa kord Palupera Kuusemäe otsas arvasid nägevat, mis sa ka nüüd jälle näed, aga mida veel paksem mets kui enne varjab — veel paksem mets!



  • [Saraceni:] "Teate, neil kuulsusrikastel päevadel, mida praegu nii lugupidavalt vanade meistrite ajastuks kutsutakse, oli kunst ühtlasi äri. Suurmehed pidasid ateljeesid, mis olid õigupoolest poed, kust võisid osta kõike, mis sulle meeldis. Üheksateistkümnenda sajandi romantism oli see, mis tõstis kunstniku ärist kõrgemale ja pani ta poodi põlastama - temast sai muusade laps. Tihtipeale hooletusse jäetud laps, sest tavatähenduses pole muusad emalikud. Ja kuna maalikunstnik tõsteti kõrgemale ärist, tundis ta tihti, et on üle ka käsitöömeisterlikkusest nagu nood vaesed hädavaresed, kes maalisid freskod, mida me täna hommikul uurisime. Nad olid pilgeni, tulvil täis kunsti, ei vaevunud aga käsitööoskusi ära õppima. Tulemus: nad ei suutnud omaenda mõtteid rahuldavalt ellu viia ja nende tööst on jäänud vaid mõni raamas sein. Omamoodi kurb."
  • [Daimon Maimas ja Väike Zadkiel:] "Meistrid ja sibüllid ilmuvad õnnelike inimeste ellu ja mul on hea meel, et sain seesuguseid ka Francise teele sokutada." (lk 239)
"Õnnelike ellu? Küllap vist. Mitte igaüks ei leia meistreid ja sibülle."
"Ei, ja praegusel ajal - ma pean muidugi silmas Francise aega, sest sinul ja minul vennas, pole Ajaga mingit pistmist - tahavad paljud inimesed, kellele langeb osaks õnn sattuda kokku meistriga või sibülliga, vaielda, oma labast arvamust avaldada ning vadrata, nagu oleks igasugune tarkus suhteline ja vaieldav. Need, kes leiavad meistri, peavad meistrile alluma, kuni on temast üle kasvanud." (lk 419)



  • Miks Meisterlikkus ei või püsida ühe asja juures? Niipea kui ta saab selle valmis, kui ta saavutab seal, mis saavutada on, jätab ta selle maha ja liigub edasi Ebatäiusliku juurde. Ebatäiuslikkus on Meistrite eluleib ja nooruse eliksiir. Täiuslikkus on alati minevik.
Ja kus tegutsevad nüüd Meistrid? Sest alati on nende tegutsemine nähtamatu. See saab nähtavaks alles tagantjärele. Või on neid üldse enam?
Kõigepealt kaovad Meistrid, siis asjatundjad ja lõpuks ei oska enam mitte keegi mitte midagi.
  • Tõnu Õnnepalu, "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA 2019, lk 152




Luule

muuda

Aoaja must piim me joome sind öösel
me joome sind keset päeva Surm on üks saksa meister
Me joome sind õhtul ja hommikul me joome ja joome
Surm on üks saksa meister tal on sinised silmad peas
tema tabab sind tinakuulil tema tabab sind üksi või reas
Elab majas üks mees sinu kuldsed juuksed Margarete
tema ässitab koeri meie peale ja kingib meile haua õhus
tema madudega mängib ja uneleb Surm on üks saksa meister


Ühel seikleval priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl,
või peitku see end hoopis ta põues, sest nii on ehk
kindlamgi veel. /---/
Kuid see relv on ka imelik talisman,
mis hoiab sind päeval ja ööl. /---/
Miks ta on sinu kätte jõudnud, seda sa ise ei tea. Mis
lööke varjab ta tera, mis plaane ta ehitud pea? Mis on
selle meistri mõttes, kes selliseid riistu loob?

  • Paul-Eerik Rummo, "* Ühel seikleval priiuserüütlil". Laulud "Viimsest reliikviast" raamatus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 193. Filmis laulab teksti veidi muudetud kujul Peeter Tooma.

Vanasõnad

muuda
  • Oma tehtud töö on meistri töö.
  • Ükski meister pole meistriks sündinud.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

muuda
  • "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu" (ka "Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu") on rootsi lastekirjaniku Astrid Lindgreni teine raamat Meisterdetektiiv Blomkvisti raamatute sarjast. Raamat ilmus 1951. aastal, eesti keeles esmakordselt 1960. aastal, tõlkija Vladimir Beekman.
  • Johann Wolfgang Goethe, "Wilhelm Meistri õpiaastad"
  • Johann Wolfgang Goethe, "Wilhelm Meistri rännuaastad"