Luupainaja

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Luupainaja on magajaid painav vaim, kes on tuntud nii eesti mütoloogias kui ka teiste rahvaste juures.

“Küll mäletan: keegi mind vaevamas käis,
Kui magasin öösel, luupainaja näis;
Kord topiti kinni kõik augud siin,
Nii lõppeda, arvati, minu piin.

“Üks uherdi auk aga lahti jäänd,
Mis vend, kuna painajat pääl mul ta näind,
Hää kiiluga kinni on kiilutand, —
Seesama, mis praegu ma vabastand.”

““Jää terveks, nüüd pean mina minema!
Mu tuleku tee mulle näitasid sa,
Jää terveks, mu mees, ja mu lapsuksed!
Ma lähen! Miks näitasid mulle teed?””

Jaan Bergmann, "Luupainaja". J. Bergmann’i Laulud, 1901, cit. via "Eesti ballaad", koostanud Arne Merilai

Inimene võib jõuda oma elus teatud ikka ja punkti, kus isegi tema luupainaja hakkab tunduma kuidagi rahustav ja tuttav.
- Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju", tlk Arvo Alas, 1997, lk 238

Vaob jälle pimedus, kuid nüüd ma tean:
Kaks tuhat aastat kivist und on tüüdand
Luupainaja, kes magab sõime kõrval;
Mis jõhker elajas, kel tund on saabund,
Nüüd loivab Petlemmasse sündima?

William Butler Yeats, "Teine tulemine" (1921). Tõlkinud Märt Väljataga