Luce Irigaray

• Investeering pilku ei ole naiste jaoks samavõrd privilegeeritud kui meeste jaoks. Silm objektistab ja peremehetseb rohkem kui teised meeled. See määrab distantsi ja hoiab seda. Meie kultuuris on pilgu valitsus lõhna, maitse, puudutuse ja kuulmise üle vaesustanud kehalised suhted. Sel hetkel, kui pilk valitsema asub, kaotab keha oma materiaalsuse. (lk 50)
  • Luce Irigaray intervjuu, rmt: M.-F. Hans, G. Lapouge (toim), "Les Femmes, la pornographie et l’érotisme", Paris: Seuil, 1978 (raamat sisaldab kaks pealkirjata intervjuud, lk 43–58 ja 302–304)

• Mehed ja naised peavad muutma oma suhteidentiteeti. Muidugi, "spontaanselt" eelistavad naised subjektidevahelist suhet ja mehed suhet objektidega. Naiselik subjekt konstrueerib end suhte kaudu teisega, mehelik subjekt objektide ja maailmade loomise kaudu, millest alates tal on võimalus teisega vahetada. Oletame, et naine peab õppima seadma teatud objektiivsust nii, et see jaguneb "mina" ja "sina" vahel: see suhe ei tohi jääda tema jaoks vajaduse ja subjektiivse vahetuse tasemele, vastasel juhul on sinul kui sinul risk kaduda. Mees seevastu peab taasavastama teise kui subjekti väljaspool tema objektide universumit. See, millest ühel ja teisel oma suhte realiseerimiseks vajaka jääb, on subjektiivsuse ja objektiivsuse vaheline dialektika, mis on ühtaegu igaühele omane ja ühine. (lk 355)
  • Luce Irigaray intervjuu: Stephen Pluháček, Heidi Bostic, Luce Irigaray, "Thinking Life As Relation: An Interview with Luce Irigaray", Man and World, 29 (4), 1996, lk 343 jj

• Kui me jätkame üksteisega samas keeles kõnelemist, kordame sama lugu. Alustame kõiki lugusid otsast peale. Kas sa ei tunne seda? Kuula: mehed ja naised meie ümber kõlavad samamoodi. Samad vaidlused, samad tülid, samad stseenid. Samad külgetõmbed ja lahkuminekud. Samad raskused, võimatus üksteiseni jõuda. Sama... sama... Alati sama. (lk 69)
• Kõnele sellegipoolest. Kuna su keel ei järgi vaid ühtainust niiti, ühtainust rada või ühtainust mustrit, meil veab. Sa kõneled igalt poolt samal ajal. Sa puudutad kogu mind samal ajal. Kõigi meeltega. Miks tohib korraga olla vaid üks laul, üks kõne, üks tekst? Võrgutada, rahuldada, täita minu "auke"? Sinuga koos mul neid pole. Me ei ole tühimikud, puudujäägid, mis ootavad toitu, täitmist või küllust teiselt. Kui meie huuled teevad meist naised, ei tähenda see, nagu neelamine, maitsmine või täidetud saamine oleks meie jaoks peamine. (lk 73)
• Kuidas ma saan seda öelda? Et me oleme naised algusest peale. Et me ei pea olema nende poolt toodetud, nende poolt nimetatud, nende poolt sakraalseks või profaanseks muudetud. Et see on alati juba juhtunud, ilma nendepoolse pingutuseta. Ja et nende ajalugu on meie paguluse asupaik. Asi pole selles, et meil on oma territoorium, vaid selles, et nende rahvas, perekond, kodu ja diskursus vangistavad meid aedikuisse, milles me ei saa enam liikuda – ega elada kui "meie". Nende vara on meie pagulus. Nende aedikud, meie armastuse surm. Nende sõnad, tropp meie huulil. (lk 74)
  • Luce Irigaray, "When Our Lips Speak Together", Signs, Vol. 6, No. 1, 1980, lk 69–79

Luce Irigaray, "Ce sexe qui n’en est pas un", Éditions de Minuit, 1977. Cit. via: Luce Irigaray, "This Sex Which Is Not One", tlk Catherine Porter ja Carolyn Burke, 1985.

• Seksuaalsuse teooria väljatöötamise käigus tõi Freud päevavalgele midagi, mis oli kogu aeg toiminud, kuigi jäi kaudseks, varjatuks, tundmatuks: "seksuaalse ükskõiksuse, mis on iga teaduse tõe, iga diskursuse loogika aluseks". See nähtub selgelt viisist, kuidas Freud defineerib naiste seksuaalsust. Õigupoolest ei määratleta seda seksuaalsust kunagi ühegi soo suhtes peale meessoo. Freud ei näe "kahte sugupoolt", kelle erinevused väljenduksid suguaktis ja üldisemalt öeldes kujutluslikes ja sümboolsetes protsessides, mis reguleerivad ühiskonna ja kultuuri toimimist. "Naiselikku" kirjeldatakse alati puudujäägi või atroofia terminites, kui tolle soo teist poolt, millel üksi on väärtuse monopol: meessugu. Sellest ka liigagi tuntud "peenisekadedus". Kuidas võiksime nõustuda mõttega, et naise seksuaalset arengut juhib tema meesorgani puudumine ja seega igatsus, armukadedus ja nõudlus selle järele? Kas see tähendab, et naise seksuaalset arengut ei saa kunagi iseloomustada naissoo enda kaudu? Freudi avaldused, mis kirjeldavad naiselikku seksuaalsust, jätavad tähelepanuta tõsiasja, et naissool võib olla oma "spetsiifika". (lk 69)
• Jätka, ilma hingeldamata. Sinu keha pole täna sama, mis eile. Sinu keha mäletab. Pole vaja, et "sina" mäletaksid. Pole vaja hoida kinni eilsest, salvestada see oma peas kapitalina. Sinu mälu? Sinu keha väljendab eilset selle kaudu, mida ta täna soovib. Kui sa mõtled: eile ma olin, homme olen, siis sa mõtled: ma olen natuke surnud. Ole selleks, kelleks sa muutud, ilma klammerdumata sellesse, mis sa võisid kord olla, mis sa võid veel olla. Ära kunagi taltu. (lk 214)
• Jäta lõplikkus otsustusvõimetutele; meil pole seda vaja. Meie keha, just nüüd ja praegu, meie ise üks väga erinev tõsikindlus. Tõde on vajalik neile, kes on oma kehast nii kaugel, et on selle unustanud. Kuid nende "tõde" sunnib meid paigale, muudab meid kujudeks, kui me selle enda peale lahti laseme. Kui me ei saa selle jõudu leevendada, püüdes siin ja praegu öelda, kuidas me liigutatud oleme. (lk 214)
• Sa oled liikvel. Sa ei jää kunagi paigale. Sa ei jää kunagi seisma. Sa mitte kunagi ei "ole". Kuidas ma saan öelda "sina", kui sa oled alati teine? Kuidas ma saan sinuga rääkida? Sa püsid muutumises, kunagi tarretumata või tahkumata. Mis paneb selle voolu sõnadesse voolama? See on mitmene, selles puuduvad põhjused, tähendused, lihtsad omadused. Ometi ei saa seda lagundada. Neid liikumisi ei saa kirjeldada kui teekonda algusest lõpuni. Need jõed ei voola ühtegi kindlasse merre. Need ojad on ilma kindlate kallasteta, see keha ilma kindlate piirideta. See lakkamatu liikuvus. See elu – mida võib-olla nimetatakse meie rahutuseks, kapriisideks, teeskluseks või valedeks. Kõik see jääb vägagi võõraks igaühele, kes väidab end seisvat kindlal pinnal. (lk 214–215)

Luce Irigaray, "Amante marine de Friedrich Nietzsche", Éditions de Minuit, 1980. Cit. via: Luce Irigaray, "Marine Lover of Friedrich Nietzsche", tlk Gillian C. Gill, 1991.

• Jumalate ja inimeste vahele seatakse territooriumid. Vähemalt eikellegimaal taevakõrguste, põrgusügavuste ja ookeanide poolt seatud piiride vahel. Mõõtmed on loodud kosmogoonilise triloogiaga, mis jätab iga termini oma üldisele kohale. Jääb maa esiema, neljas termin, mis oli kunagi kõige viljakam, mis on järk-järgult maetud ja unustatud patriarhaalse suveräänsuse arhitektoonika alla. Ja see mõrv lahvatab ambivalentsuste kujul, mida tuleb pidevalt lahendada ja hierarhiseerida, rohkem ja vähem headest teisikutest koosnevate kaksikpaaridena.

Luce Irigaray, "Passions élémentaires", Éditions de Minuit, 1982. Cit. via: Luce Irigaray, "Elemental Passions", tlk Gillian C. Gill, 1992.

• Sa annad mulle olemise. Aga ma armastan tõika, et sina selle mulle kingid. Sinna jäämine on minu jaoks vähetähtis. Mulle meeldib, et sa annad mulle peegli, mis ei ole jääst. Sina voolad minusse ja mina sinusse. Võtta sind vastu sulavana, sulanult ja andes selle voolu sulle tagasi. Ilma lõputa.

Luce Irigaray, "Éthique de la différence sexuelle", Éditions de Minuit, 1984. Cit. via: Luce Irigaray, "An Ethics of Sexual Difference", tlk by Gillian C. Gill, Cornell University Press, 1993.

• Sooline erinevus võib olla meie ajal see teema, millest saaks meie "lunastus", kui me selle korralikult läbi mõtleksime. (lk 5)

Luce Irigaray, "Parler n'est jamais neutre", Éditions de Minuit, 1987.

• Kas e=mc² on sooline võrrand? Võib-olla ongi. Püstitame hüpoteesi, et ta on seda sedavõrd, kuivõrd see eelistab valguse kiirust teistele kiirustele, mis on meile eluliselt olulised. Minu jaoks näib võimalikku soolist loomust näitavat mitte otseselt selle kasutamine tuumarelvades, vaid selle eelistamine, mis liigub kiiremini. (lk 110)
  • Sama kirjakohta tsiteeris eriti entusiastlikult Alan Sokal.

Luce Irigaray, "J'aime à toi: esquisse d'une félicité dans l'histoire", Paris: Grasset, 1992. Cit. via: "I Love to You: Sketch of A Possible Felicity in History", tlk Alison Martin, NY & London: Routledge, 1996.

• Kättemaks ei ole auväärne ajalooline või poliitiline tööriist. (lk 3)
• Kas pole kiri loodud asjaamiseks pika maa tagant? Kauguste jaoks? Puudumise jaoks? Väljamõeldud sõnad, mis on osalt juba abstraktsed ja kaotanud liha oma luudelt? (lk 7)
• Kuid looduslik maailm ei ole inimese maailm. Ta on sellest ühtaegu suurem ja väiksem. (lk 13)
• Õnne peame looma meie ise siinsamas maa peal, kus me elame, nüüd ja kohe, õnn, mis koosneb lihalikus, tuntavas ja vaimses mõõtmes armastusest meeste ja naiste, mehe ja naise vahel, mida ei saa allutada paljunemisele ega varakogumisele, hüpoteetilisele inimlikule ega jumalikule autoriteedile. Õnne loomine meis ja meie vahel on meie esmane kultuuriline kohustus. (lk 15)
• Marx määratles inimeste omavahelise ekspluateerimise allikana naiste ekspluateerimise meeste poolt ning kinnitas, et kõige põhimisem inimlik ekspluateerimisviis peitub tööjaotuses meeste ja naiste vahel. Miks ei pühendanud ta oma elu selle ekspluateerimise probleemi lahendamisele? Ta nägi kogu kurja juurt, kuid ei kohelnud seda sellisena. Miks mitte? Teataval määral peitub selle põhjus Hegeli kirjutistes, eriti nois lõikudes, kus ta käsitleb armastust, kuna Hegel on ainus Lääne filosoof, kes on tegelenud armastuse kui töö probleemiga. (lk 19)

Luce Irigaray, Stephen Pluháček, "Entre Orient et Occident", Grasset, 1999. Cit. via: Luce Irigaray, Stephen Pluháček, "Between East and West: From Singularity to Community", Columbia University Press, 2003.

• Surm on filosoofia tõeline inspireeriv geenius või Musagetes ning just seepärast määratles Sokrates filosoofia kui thanatou mélétè (valmistumise surmaks; Plato, Phaedon, 81a). Tõepoolest, vaevalt oleks ilma surmata mingit filosofeerimist. (lk 27)
• Minu jaoks tähendab hingamine omaenese elu ohjade kättevõtmist. (lk 66)
• Mind jahmatab vaid, et ehkki paljudel naistel on ütelda mõndagi arukat ning paljud mehed on tänini tundmatut, võttis kirjastaja vaevaks trükkida sellise raamatukese ja veel sellise hinna eest. See kinnitab, mida Schopenhauer meile teiste tõdede seas paljastanud on: filosoofia on surma küsimus. Filosoof, kes elab ja mõtleb elust, on meie filosoofilises kultuuris a priori kahtlusalune.

Luce Irigaray, "Être deux", Grasset, 1997. Cit. via: Luce Irigaray, "To Be Two", Athlone Press, 2000.

• Sinu vaikus on olemas, nagu ka minu enesekogumine. Kuid samuti on maailma koidiku peaaegu absoluutne vaikus. Sarnases pausis, enne ühtki maapealset lausungit, on pilv, peaaegu liikumatu õhk. Taimed juba hingavad, samal ajal kui meie ikka veel küsime endalt, kuidas üksteisega rääkida ilma neil hinge kinni võtmata.

Luce Irigaray, "La Voie de l'amour", Sesto San Giovanni, Mimesis, 2016. Cit. via: Luce Irigaray, "The Way of Love", tlk Heidi Bostic ja Stephen Pluháček, London and New York: Continuum, 2002. (Inglise tõlge ilmus enne originaalteksti.)

• Inimene selles, mis ta objektiivselt algusest peale on, on kaks, kaks erinevat. Iga osa sellest, mis moodustab inimliigi ühtsuse, vastab õigele olendile ja õigele Olemisele, igaühe enda identiteedile. Inimkonna saatuse täideviimiseks peavad mees-inimene ja naine-inimene täide viima selle, mis nad on, ja samal ajal mõistma ühtsust, mille nad moodustavad.
• Põhimisim reaalsus, millest sellise kujunemise tee võiks uuesti alata, ei toetu enam causa sui pinnale, igal juhul on mitte Jumala tähenduses, kes üksi oleks võimeline endast aru andma. Pigem tuleneb otsast peale alustamise küsimus inimesest ja sellest, mis on inimene on kõige taandamatumalt. Inimesest sellisena, nagu ta objektiivselt on, enne kui ta hakkab konstrueerima keelt ja mõtlemist, mis aitavad distantseeruda selle algusest, enneaegsusest, mõtlemata sellest selle olemise terviklikkuses.