[go: up one dir, main page]
Vikitsitaadid

Kirikuõpetaja


Proosa

muuda
  • [Minategelase unenägu:] Me jõudsime kabeli juurde. Ma olen sellest ilmsi oma jalutuskäikudel paar-kolm korda mööda läinud. Kabel asetseb kahe mäe vahel kõrgel orus. Org on soo lähedal; räägitakse, et niiske turbamuld säilitab hästi selle põue sängitatud surnukehasid. Katus on seni tervena hoitud, aga et vaimuliku aastapalk on ainult kakskümmend naela pluss maja, kus on kaks tuba, mille vahesein ähvardab varsti kokku variseda, siis ei võta ükski vaimulik endale kirikuõpetaja kohustusi, eriti kui talle kogu aeg teada antakse, et kogudus laseb tal pigem nälgida, kui et suurendab tema sissetulekut kas või ühe penni võrra oma taskust.


  • Kuidas vallasurnuid maetakse?
Niisama nagu teisigi. Kellamees lööb kella, õpetaja loeb just needsamad sõnad, enamasti on see aga köster, kes vallasurnud hauda paneb — hauakaevajad ootavad niisamuti juures, labidad käes… "Issa, poja ja püha vaimu nimel, aamen!" Kuulajateks on kalmud, ristid, puud, köster ise ja hauakaevajad ning surnu tooja hobusemees.


  • Terve aasta jooksul ei kuulnud Tarumi Jaak nii palju tänu ning õnnistussõnu kui selle pooletunnise töö eest. Ta kuulis neid veel teine kordki, kui vedruga maa peeneks tegi, ja kolmas kord, kui adraga vaod sisse lükkas ning need vanakeste vahel õiglaselt ära jagas. "Aitäh, sa hea mees!" öeldi talle. "Aitüma ja ole sa tuhandest terve! Jumal õnnistagu sind ja su lapsemudisid..."
Tahes-tahtmata pidi Jaak vanakesi võrdlema pastoriga, kes ealt ei jäänud neist palju maha, kuid saagiga polnud iialgi rahul. Kasvas kord oder missugune, tihe ja ilusa pika peaga. Ei õnnistanud hingekarjane poolemeest, et see nii ilusa vilja oli kasvatanud, vaid lausus: "Jaah, tihedam ta küll enam ei passiks, aga ta oleks võinud pikem olla — taevas ruumi küll!" (lk 35)
  • Kuid nüüd, mil vana pastori aeg täis sai ja tema asemele asus äsja ülikooli lõpetanud noor mees, kadus muie vana Tarumi näolt. See oli kadunud juba siis, kui ta tuli uue kirikhärra juurest esimeselt jutuajamiselt, kus pidi uuendatama rendi- või pooleteraleping.
"Noh?" päris naine, kui Jaak sisse astus ja raskelt istus.
"Ta tahab meile jätta ainult allika vee," ütles mees.
"On ta siis nii kitsi?" imestas naine.
"Tal olla suured võlad — õppinud kümme aastat ülikoolis." (lk 35-36)
  • Veera Saar, "Miks Tarumi Jaak läks turvast sööma", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 33-37


  • Igatahes oli kõik viisipäraselt kombes, punaõielised pärjad ja alpikanni-potidki kena rõngana ümber kirstu ja saatjatel puhtad lappes nuturätikud peos, kui kirikhärra nähtavale ilmus. Jumal ise teab, kes oli teda kutsunud või kust oli ta tulnud, aga seal kirstupäitsis ta seisis oma laias mustas talaaris, valged lõkmed lõua all ja hõberist rinnal. Pikka juttu temalt ei oodatud, sest mis pikka juttu võib oodata sellelt, kes lahkunust rohkem ei tea, kui et ta oli kahejalgne. Oodati üksnes seda, et ta ütleks need õiged ja tõsised sõnad: "Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama!" Midagi paremat poleks mõistnud vanale Tollile keegi öelda, ei esimees, ei agronoom ega ükski naaber. Mulda oli Tidrik kogu eluaja sosinud, mulda ta ei kartnud, mulda ta armastas. Jah, hobuseid muidugi ka, aga hobustest pole piiblisõnas suurt juttu, seepärast ei tasunud lootagi, et õpetaja nendest kirstu juures rääkima hakkaks. Ei maksa ju kelleltki nõuda rohkem, kui ta suudab. (lk 48)
  • Aga siis tõusis läikiva peakupliga mustakuuemees kikivarvule ja teatas kõmiseval häälel: "...sest mina ei kuuluta teile mitte seda, mis teie ootate, vaid seda, mis minu amet käsib. Kui seesinane lahkunu oleks pannud selga puhtad ilma roojamärgita riided ja tulnud enne surma Issanda armulauale, siis istuks ta nüüd pidurüüs õnnistegija jalge ees. Aga et ta seda ei teinud, siis peab ta täna oma Kohtumõistja ees seisma vanas määrdunud ja sandisti lehkavas kuues..."
Neile, kes seisid kirstule kõige lähemal, tundus, et nende hukkamõistvate, ent üksnes ütlejat häbistavate sõnade ajal liikusid Tidriku puhmaskulmud ja ta puhtaks kaabitud, ent juba jälle habemetüükaisse kasvada jõudnud nägu tõmbus muigele, otsekui tahtnuks öelda: "Mees, mis tead sina minu kuuest või sellest, kui puhas või must see kunagi on olnud!" Ja kaugemal seisjad nihkusid kirstule lähemale, nagu sooviksid nad kõik seista vana Tolli kõrval, kui see tõepoolest ei peaks tohtima taevase kohtumõistja ette astuda selles uhiuues ülikonnas, mis talle pärast surma selga tõmmati, vaid peaks sinna minema vanas, mitmekordselt lapitud ning mitmetest haisudest läbiimbunud kuues. Kõik need tööst ja vanadusest mühklikuks muutunud kätega mehed-naised tundsid hästi kadunut ja teadsid, missugust kuube ta eluajal oli kandnud. Sellepärast paistis neile, et õpetajahärra hukkamõistvad sõnad käisid nende kõigi kohta; nende südamed kihvatasid sees ja nende pilgud küsisid üksteisega risteldes: "Kes meist, kas sina või mina, peab sellele variserile selgeks tegema, miks meie vennal pole olnud võimalik pidukuues ringi keksida?" Ja siitpeale ei kuulanudki nad enam võõra jutujorinat, sest nad olid ametis selle matusekõnega, mis nad endamisi Tolli Tidrikule pidasid. (lk 48-49)
  • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


  • Kahekümne minuti pärast paiskus pendeluks lahti ja reverend Marianne Maculyea sisenes hoogsal sammul. Marianne oli pooleldi mehhiklanna ja pooleldi iirlanna. Kõigi üllatuseks oli Marianne range katoliikliku kasvatuse kiuste hakanud tõsimeelseks metodistiks. Bisbeest pärit tüdruk oli läinud California kolledžisse mikrobioloogiat õppima. Mitu aastat hiljem tuli ta ordineeritud metodisti kirikuõpetajana tagasi. Tema koduperemehest abikaasa Jeff Daniels küpsetas ise leiba, hoidis kirikla uskumatult puhta ega söandanud Mariannele vihjatagi, et nad võiksid ka ühist perekonnanime kanda.
Niisugune ebatavaline elukorraldus oli Bisbee vanade kommetega harjunud elanike meelest kahtlasevõitu. Võiks koguni öelda, et seda peeti skandaalseks.
  • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 47


  • Lund sajab ka järgmisel päeval. Käin pastoraadis ja laenan lumelabida ning hiljem istume taas kirikuõpetaja köögis. Õpetaja jutustab oma esimesest ametikohast väikesel saarel, kuhu ta määrati ja kus ta ise pidi jõuluõhtul kirikuukse lumest vabaks rookima. Need on kõige hullemad jõulud, mis tal on tulnud läbi elada. Õhtusöögiks sõi ta makarone ja jäi siis teleri ette magama. Kui ta ärkas, oli tuli keskkütteahjus kustunud, ja ülejäänud öö tuli tal veeta sisselülitatud praeahju ees madratsil. (lk 32-33)
  • "Sa pole üldse mingi õige kirikuõpetaja," ütlen ja võtan mosaiigitüki.
"Noo. Miks siis?"
"Kirikuõpetajal peab olema teatud vanus ja perekond samuti." [---]
"Ega ma olegi mingi õige kirikuõpetaja," ütleb Jens. "Tegelikult olen aednik ja kõik on pettus."
Vaatan talle otsa.
"Õppisin Piibli pähe ja võltsisin mõned eksamipaberid. Nad on siin väga heausksed."
Naeratame mõlemad.
"Õpetajad ei tohi ka valetada," ütlen ma.
"Jah, see on õige." (lk 107)


  • Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. Mulla sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid bakterid ja ussikesed nende kehasid järasid. Ma tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin kirikuõpetajal seda asja endale päris põhjalikult seletada lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti taevas ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis ausõna!



  • Kirikuõpetajad on Austenil tavaliselt heas kirjas, olid ju tema isa ja kaks venda samuti kirikuõpetajad. Kirikuõpetajate ühiskondlik positsioon oli kõrge, kuna karjääri kirikus valisid häda sunnil sageli suurmaaomanike nooremad pojad, sest perekonna maavalduse ja kaasneva varanduse päris esmasünniõigusega vanim poeg. Nad kuulusid kohaliku eliidi hulka, neile olid avatud häärberite uksed, ülikooliharidusega inimestena olid nad hinnatud vestluskaaslased lõunalauas ja hea partii neidudele, kes ei olnud eriti varakad. (lk 539)
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kirikuõpetaja&oldid=98843"