Kari Aronpuro

linna kohale on laskumas karklinnu jalg
pruune puumaju
       tubades varjuräbalaid
  siin ja seal seintel
       äsjatapetud valged kanad
sillal hukkasaanud hobune
       esimeste kevadiste porikärbeste
           soomuskord peal
       vankrikoorem vedelat võid
       kahjutule eest põgenevad prussakad
tuhatnelja
    päev läbi
         on laskumas karklinnu jalg
templikatusel madu
           õun suus
ärklitoa kanavõrgu taga
           on õppekabinet
           jalutuskeppide ja kõvakübaratega
soe surnukeha apteegi põrandal
vanal surnuaial
       plärisevad plekist pärjad
                    rauast ristid
                        karklinnu jalg
sügisel
       seenelisi linna taga
       raudteetammil
  piibli vahel Punakaardi lauluraamat
...

suvi oli käes
ja koloniaalkaupluse akent ehtis suur L
               otsekui läänelikkuse sümbol
linn nuputas midagi hommikust õhtuni
...
keegi kaebas et on kaotanud oma lükati
mina vahtisin kimalast parkimisaja mõõtja klaasil

Öö läbi sajab kui oavarrest.
Tahaks kirjutada sügavrohelist luuletust.
Aga ma ei tea nende taimede nimesid.

Hommikupäikeses löövad saledad bambused sädelema.
Ja konnad kiruvad üksteist kiihkjalt
poole päevani välja.

Kaugel lõunas kaebas proua Li oma tütarde peale:
"Õhtuti, kui tulen töölt, surmani väsinud,
nõuavad nad, et ma õpiksin koos nendega,
ja kui ma tahan puhata,
karjuvad nad: "Igavene laiskvorst!"
Aga neil on õigus, sest
meie suhtumise iseendasse peab kujundama
küllastumatu õpihimu
ja meie suhtumise teistesse -
väsimatu õpetamishimu."
Kaugel lõunas kaebas proua Li oma tütarde peale.

Hämaruses kaskede lõhn,
veepeegeldus,
kihulaste parv.
Nii vaikne
otsekui oleks streigimurdja
astunud tuppa.

Luuletaja kuulab oma südame häält.
Tänu tohter William Harveyle*
on tal õrna aimu
vereringest.

Mida vaiksemini ta süda lööb
seda tugevamat
põksumist
ta kuuleb.

 *(1578-1657)

...
Kõrvus kirikukellade kaja ja veri
kohiseb ajus otsekui igavene meri,
millesse suubuvad maailma jõed.

Taevasse tõuseb raske pilv,
lööb kogu ümbruse pimedaks - algab
ränk sadu
ja vaateakna klaasil välahtab välk.

(arvan, et seegi vaatenurk on põhjendatud):
Ei pruugi ju kõik möönda seda, mida
üks on heaks arvanud, iseäranis asjus,
mida on võimalik võtta mõistusega.

Et koht ei või olla asi,
On tõestatav sellega, et
Kaks asja ei saa olla ühes ja samas kohas:
Nii et kui seal on kivi, siis ei saa
                seal olla puud.
...
Sest Koht ei ole muud kui asja õõnes sisemus,
Mis mahutab oma piiridesse teise asja.

Vaata Inimest,
Tema ihu
Aja kulus.

Noor kasvab ja
Õilmitseb;
Ta on Kevade sarnane:
Soe ja niiske.

Keskealine
Oma täies jõus
Nõrjutab sappi,
Viha ja ägedust;
Ta on Suve sarnane:
Soe ja kuiv.
...

Arukas Hing ehk Meel on Vaimline olend;
Ta on ihuga ühte liitunud. Aga
Tal on ka ilma ihuta Aru täies jõus.
Teda peetakse olendiks, kuna ta on
Kõige tegutseva ja liikuva lähteks, Ja kuna
Tal on mitmeid omadusi: Hüvesid ja pahesid,
Mõistust ja raevu.
...
Egas Hingki ole kõigi liikmetega üks,
Ta on vaid sisim olemus ja asupaik südames,
Kust ta levib muudesse liikmetesse, nagu
Soojus koldest kogu majja.
...
Hing on hävimatu ja igavene:
Sest ta suudab kergesti aru saada
Paljudest ja Erisugustest asjadest;
Sest ta on olemuselt iseseisev Tegutseja:
Sest Hing on algus;
Ega ole tal vastandit, ega ole
midagi, mis võiks ta hävitada:
Sest surm ei või eluga ühte langeda.

Hing on hävimatu ja igavene:
Sest kõik see on kaduv, mis allub ajale;
Aga Hing on Aja mõõt, mitte vastupidi;
Sest Hing on ajast ülem ja Aeg
Ei saa sellele kahju teha.
                       Aamen.

India ookeanis
150-400 meetri sügavuses
hämaras merepõhjas
Komooride rannavetes
Madagaskarist loode pool
elab algeline luukala,
vihtuimeline latimeeria,
meie vend
mateeria tõeluses,
elustruktuuride
võrdväärses piiratuses,
eluvormide
mitmekesises ääretuses;
esimeste maismaa selgroogsete
eelkäija, elav fossiil
Devoni- ja Kivisöeajastust
300 miljoni aasta tagant, maksimaalse
pikkusega 190 cm, 90 kilo kaaluv
väide
põhitõdede
muutumatuse poolt,
rakkude, kõigi muutuste summa
muutumatuse monumendiks muutunud
sõnum aastamiljonite tagant -
vaat kes ta on, vilets ujuja, kes
rinna- ja kõhuuimede kui ihuliikmete varal
mere põhja peal loivab
ja urgitseb muudkui.
...
Ta ihus on
siin-seal näsasid
ja ogasid; pilklikult
kutsub ta vastama küsimusele:
Kuidas minna vastu muutustele
100 miljoni aasta pärast?

(70 miljonit aastat tagasi,
kui Maa peale kukkunud komeet
hävitas hiidsisalikud
ja mitmed teised
maa-, mere- ja õhu~
asukad,
pääses vetesügavusse
varjunud latimeeria
ometi väljasuremisest.

Ja kui 35 miljonit aastat hiljem
Kuu tulemäed purskasid
kosmosesse aineid,
mis muutsid järsult elutingimusi Maal
ja moodustasid selle ümber
Saturni rõngaste taolise vööndi,
siis jätkas vetesügavusse
varjuv latimeeria
ikkagi oma sugu).
...

Komoori saarte asukad peavad lugu kuivatatud
                       latimeeria
hüvast maitsest ja kõik nad
kasutavad selle sitket nahka
kui liivapaberit
jalgrataste sisekummide paikamisel.

Kirjarida kipub vingerdama,
  õgvendan teda läbi metsa ja surnuaia minnes,
    rõõmustan
kaera õrnu oraseid nähes ja märkan,
et minul ei ole mingit teooriat
  luuletamise jaoks ei mingit lukuauku
              torgatud võtit,
  mida insener kujutaks läbilõike-
    joonisega.

        Suvepäev Kiangsis
Anuyani söekaevanduse abimajandi
    sigala seinale on koerakõrguste
        hieroglüüfidega kirjutatud
  SEAKASVATUS MAAILMAREVOLUTSIOONI
  TEENISTUSSE!

  Hanereas marsitakse
      ühest ühiskondlikust
             asutusest teise
      oli kümneaastane poiss kes ei
teadnud kelleks ta tahab saada
     Riik ei olnud seda veel otsustanud

  Cicada vero
                  kuulasin rohutirtsu
             keskea künnisel
                istudes Apollonia raamatukogu varemetel
Olin siinse riigi ülalpidamisel ja mõtlesin
     et riigid sünnivad ja
                          surevad
aga tirts muudkui
     siristab laulda põldudel ja campus'tel
ja maa toidab inimesed ära
                                kui muld puhas

Nende lavalaudade peal sünnitage
vastuolud, mis teravnevad ja lahenevad siis,
näidake läbevat lembust, sooja sõprust, sõgedat armastust,
näidake harilikke ja harjumatuid kihkude kihvatusi.
Sukelduge usulisse ja poliitilisse kiremöllu.
Kummardage kuldvasikat.
Looge ahnuse võrdkuju, haiglane ihnuskoi.
Hoidke tungid ja tahtmised vaos,
et ei aetaks taga rikkust ega uhkust,
ei muigutataks meelehead ega toodaks turule
                   lummavat ilu,
et ei janunetaks võimu ega ahnitsetaks au.
Pange priiskamisele piir.
Looge tigedusekotte, kadekopse ja kiivuse kehastusi.
Vabisege vihast ja kättemaksuihast.
Andke meile üks pesuehtne patrioot,
otsige märkide varasalvest üles ürgsoome peremärk.
Näidake kätte kõik uudishimu vormid:
uudishimu elu vastu, uudishimu teise ilma vastu.
Fallose varjus veristage kits.
...
Näidake sellel näitelaval meile
näitekunsti kõiki 200000 vigurit,
looge meile tähenduste ammendamatu kaev,
rinnapiimast roiskunud Linnutee,
elu võrdkuju.

Kas peaksin nüüd taevasse tõusma kullatud
                      Pegasose seljas,
sõrmis helin, kannel käe all,
või laulma ühe laulu,
           pajupill huulil?

Kas peaksin nüüd ülistama teadust,
                mis võrsunud julmuse vormidest?
Milleks kõigeks pean ma valmis olema
                     võimu käsul?
Mis asi on tõde?

Keel särab oma olemise kirkuses.
Kõige siinpoolse kohta on ta määratud küsimusi esitama.
Liha kõneleb, võimu poolt soolatud liha
kuulatab olemise häält,
uurib võimalikkuse tingimusi, nägemise
ja nimetamise vahekordi.

Sõna on visand.
Anne pole hakkamasaamise eelduseks.
Tõde ei idane iseenesest,
seda tuleb otsida.

Tegu jääb kestma.
Olevast räägitakse mitmel moel.
Kultuur annab asjadele tähenduse,
toob nad esile.

Võim loob tõeluse ja tõe
rituaalid,
tõmbab asjadele piirid.
Ideoloogia on piirivalvur.

See toores maailm
väänleb meie teadatahtmise, võimujanu ja
vägivaldsete hinnangute krampides.

Taevas on rabakivi,
kannikesemeri.

Liha
inimese poolt jäetud vaakumis,
võimu poolt tükeldatud liha
tuhandete rollide
maailmas, ühelgi
labürindil pole kindlat keskpunkti
ega korda.

...
Tahtsime
üles ehitada turvalise hüveolu maailma.
Uljalt ekseldes
tungisime oma labürindis
edasi ja olimegi
viimaks lõksus, katastroofi ääre peal.
Kübarakandjad ja mõõgamehed pärivad:

"Kus on Ariadne lõngakera?"
"Mille peale sa, Theseus, loodad?"

kui sea või looma maks
vajub hakklihamasinast plekk-kaussi
peetakse seda värskeks tooreks maksaks ja seda ta on
aga mis asi on värske toores mälestus ja kus ta on

...
Sunt certi denique fines, on teeradu
mis saavad nähtavaks alles sihile jõudes
Tervet mõistust ei maksa pidada
vanglaks, ideoloogia tuleb ilmsiks
loomulike mõtete näol I grunden
är det en fråga om kärlek
Turud dikteerivad turgude
tingimusi, asjade suhted ja nende juhuslikkus
valitsevad meid

Tapolca metsas
pöökpuuvõlvide all
riivasin kinganinaga teokarpi
tundsin et selles elatakse ja tõmbusin
ise teoks

ma ei tajunud enam et olen Aronpuro
nautisin turvalist pimedust.

Virgusin et imekspanuga küsida:
kas olin ma inimene, kes pidas ennast teoks, või
tigu, kes pidas ennast
inimeseks

...
Inimihu eri osade vahel
on meeldivaid erinevusi soojakraadides.

Sinu liha soojus minu ligi, savivaasis
punane sametroos
pisut rohelist ka

Kirjutan seepeale: lause
sisu on lauses